Kõigel on hind, aga vähesel väärtus. (1)

Kõigel on hind, aga vähesel väärtus
Järjest rohkem võime näha, kuidas ostetakse kokku mõttetut pahna , sealjuures mõtlemata, kas seda ka tegelikult vaja on. Reklaami on meie elus järjest rohkem ning üha enam inimesi langeb ka selle ohvriks. Nüüdisaja tarbimisühiskonna mõttemaailmas ei tundu leiduvat kohta mõõdukusele, kokkuhoiule ja üldisele heaolule. Väärtused, raha ja kasum käivad käsikäes ning kuidagi on hakatud kõike hinnalist peetama ka väärtuslikuks. Peaaegu kõik on ostetav ja müüdav, tõeliseid väärtuseid mäletavad ja tähtsustavad vähesed. Kaasaegne ühiskond on jõudnud lausa nii kaugele, et räägitakse tarbimissõltuvusest. Hullumeelne mittevajaliku pahna ostmine on mõjunud ka meie planeedile.
Keegi ei mõtle raha kulutades sellele, mis otseselt teda ennast ei puuduta, sest inimest saadab iha isikliku kasu järele. 18. sajandi ühe juhtivama majandusteadlase Adam Smithi sõnul tahavad kapitalistlikus maailmas kõik elada paremini kui seni ning soov parandada oma elujärge saadab meid hällist saati ega jäta meid hetkekski kuni hauani. Jõukad inimesed ostavad endale miljoneid väärt villasid, uhkeid sportautosid ning isegi saari , kus rahulikult „kurnavast igapäevaelust” puhata , kui samal ajal surevad lapsed Aafrikas endiselt nälga. Isegi poodides toimub abivajajate peale mõtlemata raiskamine - paljud toiduained eemaldatakse müügilettidelt „Parim enne“ möödumisel. Kõik see toit aga visatakse minema, seejuures taipamata, kui palju on inimesi, kel seda toitu vaja oleks, eriti et paljud toiduained on söömiskõlblikud ka päev-paar pärast pakendile trükitud kuupäeva. Eelmisel aastal kirjutas Saarte Hääl, kuidas Rimi viskas täiesti söödava toidu Auriga taha prügikasti ja kodutud sealt seda võtmas käisid, kui lihtsam oleks toit ju kohe anda abivajajatele.
Vägagi kallid asjad võivad olla uskumatult väärtusetud. Kas kodu on selle tõttu armsam , kuna hinnavahe võib kõikuda isegi miljonites ? Kõige paremad ja olulisemad asjad meie elus on endiselt tasuta. Hinda ei saa panna emaarmastusele ega rõõmule. Armastus on endiselt hindamatu, kuigi leidub neid, kes usuvad, et seda puhtaimat ja siiraimat tunnet on võimalik osta. Nad ei mõista, et raha eest saab soetada pelgalt haleda koopia – seksi raha eest, raha peal väljas oleva abikaasa ning ärakasutavad sõbrad. Tihti juhtub, et rikkused ja asjad ei tee inimest üldse õnnelikuks, vaid hoopis õnnetuks. Filmis „Richie Rich “, kasvas multi -miljonäride poeg üles asjade ja raha keskel, ilma ühegi sõbrata. Isegi vanematel polnud ta jaoks aega, kuna raha oli vaja juurde teenida. Lõpuks saavad nii vanemad kui ka poiss aru, et tõelisi „aardeid“ meie elus ei saa osta.
Üha rohkem räägitakse, kuidas liigtarbimine hävitab meie planeeti. Globaalne soojenemine, kasvuhooneefekt , ökoloogiline jalajälg – kõik need sõnad käivad ajakirjandusest läbi liigagi tihti. Kohutava tarbimise tõttu kannatavad peaaegu kõik elu valdkonnad: inimesed on ülekaalulised, õhk saastunud, vesi reostub ning prügimäed võtavad enda alla enneolematul hulgal maad. Keegi ei mõista, et praegune mentaliteet hävitab nii seda, mis meid ümbritseb kui ka meid endid. Lugesin hiljuti ühest välismaa lehest, et igal aastal suureneb maailmameres hõljuvate prügimägede hulk umbes 10 miljoni tonni võrra ning veidi pärast seda kirjutas Postimees Online, kuidas inimeste rõivanumbrid järjest suuremaks lähevad. Kõige šokeerivam näide oli naiste rinnahoidjatest. Kui varem olid D- ja F- korv juba suured, siis nüüd on nõudlus juba koguni K-korvi järele. See kõik on tõeliselt hirmutav, ja kui elu niimoodi edasi läheb, seisame me varsti silmitsi katastroofiga.
Üldist tendentsi jälgides võib öelda, et oleme jõudmas punkti, kus aina vähem hoolitakse teistest inimestest. Üha rohkem tähelepanu pööratakse asjadele, mitte oma lähedastele. Inimesed on unustanud, et tõelisi väärtuseid ei saa osta. See hullumeelne tarbimine on hakanud halba mõju avaldama ka meie keskkonnale. Kui meie tarbimisharjumused ei muutu, pole sugugi küsitav, kas meie järeltulijatel saab olema selline elukeskkond nagu meil.