Kobras ja Merikotkas (0)

Kobras ja Merikotkas
Kobras on Eesti põlisasukas, kes poolteist sajandit tagasi liigse küttimise tagajärjel siit kadus – viimased andmed aastast 1841 – ja sajandi jagu hiljem (1957) taas meie jõgedele asustati ning samal ajal ka ise kagu poolt sisse rändas. Ta on jõudsasti levinud ja paiguti väga arvukas.’
Kopral on kaks liiki:
Castor fiber – euroopa kobras (Euraasias, ka Eestis)
Castor canadensis – kanada kobras (Põhja-Ameerikas)
Nad on sarnase välimuse ja eluviisiga .
Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit.
Selleks, et koprad muutuva veetasemega veekogus kuivale ei jääks, ehitavad nad väikestele vooluveekogudele pesast allavoolu tamme. Langetatud puude tüved, oksad ja risu seotakse savi ja mudaga . Mõnikord rajavad koprad kanaleid , mida mööda puitu parvetavad.
Kobraste looduslikud vaenlased on: ilves, hunt, karu. Poegadele võivad ohtlikud olla ka saarmas , rebane, naarits , tuhkur, havid ja suured kotkad .
Kobras on Eestis levinud kõikjal - va. väikesaared. Isendite arv 18 000 ümber ja on tõusmas vähese küttimise ja väheste looduslike vaenlaste tõttu.
Merikotkas on tumepruun valge sabaga suur haugaslane. Merikotkas on Eesti kotkastest suurim.
Merikotka leviala on Euraasia põhjaosa ja Gröönimaa.
Eestis elab ta peamiselt Saare- ja Hiiumaal ning Lääne-Eesti rannikualal. Eestis pesitseb ligi 200 paari merikotkaid.
Ta elutseb merede, järvede ja jõgede lähedal. Pesa teeb ta ranniku- ja rabametsadesse, harilikult männi otsa, harvem ka kaljudele.
Merikotkas sööb veelinde ja kalu, meelsasti ka imetajate raipeid, harvemini metskitsetallesid ja jäneseid. Saagi varitsemiseks kasutab kindlaid istekohti , nt suuri kive ja vanu puid.
Merikotkal looduslike vaenlasi pole.
Möödunud sajandi kuuekümnendatel taimemürkide ja muu inimtegevuse tagajärjel Eestis kriitilise piirini viidud arvukus on tänu intensiivsele kaitsekorraldusele alates 1977. aastast tasapisi tõusnud ja tänaseks on pesitsevate paaride arvukus meil 110-120 paari. Euroopas elutseb 5.000-6.000 paari.
Anu Henk
10a