Nad on mageveekogudes põhja lähedal elutsevad parvekalad, kes toituvad põhiliselt zooplanktonist. Suguküpsed kalad neelavad meeleldi ka põhjas elavaid usse ning väikesi kalapoegi. Levinud põhjapoolkeral, Rootsis, Soomes. Eestis põhiliselt Peipsi järves ja Võrtsjärves. Kudema hakkab tint tavaliselt mai esimesel poolel tuulevarjulises veesisese taimestikuga kohtadesse. Marjaterad kleepuvad veetaimedele, liivale või kivisele põhjale. Tindi vastsed kooruvad 5 mm pikkustena, kuid nende edasine kasvutempo varieerub üsna tugevasti. Suur osa tinte sureb aga peale esmakordset kudemist. Väikeste tintlaste suurimaks vaenlasteks on kohad, kuid ka paljudele teistele näljastele röövkaladele on tindid ihaldatud saak. Tähtsamaks toidukonkurendiks peipsi tindile on rääbis ja ahven. Tänu tindi liha kõrgele toiteväärtusele on ta hinnatud nii kalatööstuses inimtoiduna kui ka loomasöödana.
Ühel päikesepaistelisel päeval nägi ta metsaga kaetud künklikku maad. Islandlaste jutustuse järgi oli teada, et Gröönimaal pole metsa, seepärast pööras Björn oma laeva põhja poole ning jõudiski peatselt Gröönimaale. Gröönimaa asukad tundsid suurt puudust puidu järele. Seetõttu huvitas neid Björni nähtud metsane maa. Erik punase poeg Leif ostis Bjarni laeva ning sõitis aastal 1000 koos kaaslastega seda maad otsima. Mõnepäevase sõidu järel jõudisid nad kivisele paljale rannikule, mis nimetati Kiviseks maaks, Hellulandiks. Edasi purjetades leiti madal valge liivarannaga maismaa, kus maabuti , mis sai nimeks Markland, Metsamaa. Veel 2 ööpäeva liikusid nad edasi lõuna suunas, kuni avastasid suure jõe suudme. Sõideti mööda jõge üles ja jõuti järveni, mille kaldaid kattis suurepärane mets. Seal oli palju loomi ja järves kala. Järve läheduses nähti metsiku riisi põlde, metsast aga metsviinamarju. Seetõttu sai maa nimeks Vinland.
Liikumine: eesmises peenemas otsas on kaks viburit. Nende kinnituskoha läheduses asetseb punane silmtäpp. Sellega tajub koppvetikas valgust ning viburite abil liigub ta veekogu paremini valgustatud osa suunas. Vesijuus Elupaik: jahedaveelistes jõgedes ja ojades; Paljunemine: paljuneb mittesuguliselt või suguliselt. Pruunvetikad (põisadru) Põisadru kasvab kuni 30cm pikkuseks. Paarilised õhupõied talluse küljes hoiavad neid vees püsti. Kinnitub kivisele merepõhjale haardkettaga. Peamiselt kasvavad pruunvetikad jahedate ja külmade merede rannikuvetes, enamasti 6- 15m sügavusel. Põisadru paljuneb suguliselt. Punavetikad (agarik) Punavetikad kasvavad peamiselt troopilistes meredes, Läänemeres on neid vähe. Meil on tuntuim agarik. Selle vetika põõsasjas tallus (kõrgusega 4-20cm) kinnitub merepõhjas kividele, paeplaatidele või limuste kodadele. Vetikate tähtsus looduses 1
vee saastumist. PRUUNVETIKAD · On ainult makroskoopilised. · Võivad kasvada 30-60 m pikkuseks. · Enamasti on ehitus keerukas. · Meenutavad taimi või nende lehti. · Peamiselt kasvavad jahedate ja külmade merede rannikuvetes, enamasti 6-15 m sügavusel. Põisadru · Lintjas tallus haruneb mitmeid kordi kaheks. · Õhupõied hoiavad tallust püsti. Selline asend kindlustab vetikale soodsad tingimused. · Kasvab kuni 30 cm pikkuseks. · Kinnitub kivisele merepõhjale haardkettaga. · Paljuneb suguliselt. PUNAVETIKAD · Kasvavad sügavamal kui pruunvetikad, sest nad ei vaja nii palju valgust. · Olenevalt kasvukohast on nad roosast tumepunaseni. · Ülekaalus on teised pigmendid kui teistel vetikaliikidel (Need suudavad kasutada vähest valgust fotosünteesiks.). · Kasvavad 40-60 m sügavusel. · Enamuselt on makroskoopilised. · Tallus on enamasti põõsakujuline. · Kasvavad põhiliselt troopilistes meredes. Agarik
Ühel päikesepaistelisel päeval nägi ta metsaga kaetud künklikku maad. Islandlaste jutustuse järgi oli teada, et Gröönimaal pole metsa, seepärast pööras Björn oma laeva põhja poole ning jõudiski peatselt Gröönimaale. Gröönimaa asukad tundsid suurt puudust puidu järele. Seetõttu huvitas neid Björni nähtud metsane maa. Erik punase poeg Leif ostis Bjarni laeva ning sõitis aastal 1000 koos kaaslastega seda maad otsima. Mõnepäevase sõidu järel jõudisid nad kivisele paljale rannikule, mis nimetati Kiviseks maaks, Hellulandiks. Edasi purjetades leiti madal valge liivarannaga maismaa, kus maabuti , mis sai nimeks Markland, Metsamaa. 3. Veel 2 ööpäeva liikusid nad edasi lõuna suunas, kuni avastasid suure jõe suudme. Sõideti mööda jõge üles ja jõuti järveni, mille kaldaid kattis suurepärane mets. Seal oli palju loomi ja järves kala. Järve läheduses nähti metsiku riisi põlde, metsast aga metsviinamarju
Kalad meie toidulaual kaetud rohekate, pruunikate või punakate laikude ja täpidega, kõhupool on seljast heledam. Tursal on Eesti vetes elutsevatest kaladest uimi kõige rohkem kogunisti 10 (3 selja-, 2 päraku-, 2 rinna-, 2 kõhu- ja sabauim). Röövkalana on tema ohvriks räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased. Tursk on päevase eluviisiga. On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili. Tursk on üks tähtsamaid põhjalähedase eluviisiga püügikalu kogu maailmas. Eriti väärtuslikuks peetakse tema A- ja D-vitamiini rikast maksa, millest toodetakse kalamaksaõli. Tursa liha on rasvavaene, kuid maitsev ja sobib hästi dieettoiduks. Tursk on kala, kes asustab laiu veteavarusi, elades peamiselt
''Me kõik nägime, kui sa linnapea juurde läksid ja küsisid, kas sa tohid tema tütrart kosida.'' rääkis Nale poolirvitates. ''Püha jumal. Kui mu vanemad veel sellest veel teada saavad, siis võin ma oma laua sama hästi kui ära põletada.''karjatas Chris üle bistroo. ''Lähme parem majaka juurde, enne kui ma veel midagi korda suudan saata.'' Kõik viis, Kate, Chris, Nale, Derek ja Lucy jalutasid ookeani poole. Ilm oli soe ja mere lained loksusid vaikselt kivisele kaldale. Nad istusid majaka vaateplatvormil, jalad üle ääre ja nautised mõnusat maikuist sooja tuult. Seltskonnas tekkis äkiline vaikus, kajakas krääksatas katusel. Äkitselt läks taevas tumedaks, päike kadus suure tormipilve taha ning äsja väiksed olnud lained, olid nüüd pea pooleteise meetrised. Nende poole liikus suur ja võimas veekeeris, mis kõike suure jõuga endasse tõmbas. Noored hoidsid kõvasti majaka käsipuust kinni, nende jalad olid õhus. Käte jõud
Ühel päikesepaistelisel päeval nägi ta metsaga kaetud künklikku maad. Islandlaste jutustuse järgi oli teada, et Gröönimaal pole metsa, seepärast pööras Björn oma laeva põhja poole ning jõudiski peatselt Gröönimaale. Gröönimaa asukad tundsid suurt puudust puidu järele. Seetõttu huvitas neid Björni nähtud metsane maa. Erik punase poeg Leif ostis Bjarni laeva ning sõitis aastal 1000 koos kaaslastega seda maad otsima. Mõnepäevase sõidu järel jõudisid nad kivisele paljale rannikule, mis nimetati Kiviseks maaks, Hellulandiks. Edasi purjetades leiti madal valge liivarannaga maismaa, kus maabuti , mis sai nimeks Markland, Metsamaa. Veel 2 ööpäeva liikusid nad edasi lõuna suunas, kuni avastasid suure jõe suudme. Sõideti mööda jõge üles ja jõuti järveni, mille kaldaid kattis suurepärane mets. Seal oli palju loomi ja järves kala. Järve läheduses nähti metsiku riisi põlde, metsast aga metsviinamarju. Seetõttu sai maa nimeks Vinland.
asustab laiu veteavarusi, elades peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas. Tursaparved on väga liikuvad, kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja. Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe. Tursk on röövkala, kelle ohvriks langevad räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased. Tursk on päevase eluviisiga. On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili. Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70...100 m sügavusel. Kudemine toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini. Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud, muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks. Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi. Et avavees
veteavarusi, elades peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas. Tursaparved on väga liikuvad, kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja. Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe. Tursk on röövkala, kelle ohvriks langevad räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased. Tursk on päevase eluviisiga. On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili. Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70...100 m sügavusel. Kudemine toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini. Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud, muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks. Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi
Tursaparved on 7 väga liikuvad, kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja. Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe. Tursk on röövkala, kelle ohvriks langevad räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased. Tursk on päevase eluviisiga. On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili. Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70...100 m sügavusel. Kudemine toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini. Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud, muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks. Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi
Tursaparved on väga liikuvad, kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja. Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe. Tursk on röövkala, kelle ohvriks langevad räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased. Tursk on päevase eluviisiga. On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili. Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70...100 m sügavusel. Kudemine toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini. Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud, muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks. Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi
aastal ilmusid maailma ajakirjanduses fotod seal leitud luustikest. Luustikud kuulusid kahtlemata viikingeile, kes olid seal elanud, sealt teele asunud ja Ameerika avastanud. (Ceram 1978:25). Saagade järgi oli Leifr see, kes esimesena avastas uue maa. 1001. aastal ostis Leifr Bjarni laeva ära ja purjetas koos 35 mehega (nende seas ka üks "lõunamaalane", tõenäoliselt sakslane, vähemasti saksa keelt rääkinud mees nimega Tyrkir) maakuulamisretkele läände ja sattus kivisele rannikule, mille järgi andis ta maale nime Helluland (Lamedate kividega maa). See on praegune Baffini 14 maa. Ta purjetas lõuna poole ja avastas metsaga kaetud ranniku, mille nimetas Marklandiks (Metsamaa) praegune Labrador. 9. oktoobril jõudsid nad maani, mis sai endale nimeks Vinland tõenäoliselt tuleneb see vanapõhja sõnast vin, mis tähendab põldu või aasa. (Ceram 1978:25).
Ühel päikesepaistelisel päeval nägi ta metsaga kaetud künklikku maad. Islandlaste jutustuse järgi oli teada, et Gröönimaal pole metsa, seepärast pööras Björn oma laeva põhja poole ning jõudiski peatselt Gröönimaale. Gröönimaa asukad tundsid suurt puudust puidu järele. Seetõttu huvitas neid Bjarni nähtud metsane maa. Erik punase poeg Leif ostis Bjarni laeva ning sõitis umbes aastal 1000 koos kaaslastega seda maad otsima. Mõnepäevase sõidu järel jõudsid nad kivisele paljale rannikule, praegusele Baffini maale. Meremehed arvasid, et on jõudnud teise ilma, seepärast nimetasid nad avastatud maa Hellulandiks (Hel - germaani mütoloogias algselt surnute asupaik, hiljem surnute jumalanna). Teine tõlgendus Hellulandile on ,,lamedate kivide maa". Edasi purjetades leiti madal valge liivarannaga maismaa, kus maabuti ning mis sai nimeks Markland, Metsamaa. See on tänapäeval Labradori poolsaar. Veel 2 ööpäeva liikusid nad edasi lõuna suunas, kuni avastasid
annaabi.ee 
