Kiusamine kübermaailmas (0)

Kiusamine kübermaailmas
Järjest enam on hakanud ilmnema tehnikaajastu pahupool – Internetti ja mobiiltelefoni kasutatakse kaaslaste kiusamiseks. Näiteks saadavad noored üksteisele õelaid e-kirju, mõnitavad eakaaslasi suhtlusportaalides ning kirjutavad alandavaid kommentaare. Seda võib nimetada küberkiusamiseks, mida defineeritakse kui tahtlikku ja korduvat kahju tekitavat käitumist, kasutades elektroonilist keskkonda. Kuid mis on need põhjused, miks inimene hakkab kedagi solvama, alandama või muud moodi kiusama ning kuidas saaks seda ära hoida?
TÜ kasvatusteaduste magistrant Karin Naruskov on öelnud: „Küberkiusamine ei tekita ohvrile sinikaid ega murra käeluud. Seda enam peavad lapsevanemad ja õpetajad olema tähelepanelikud Internetis toimuva suhtes.“ Reaalelus toimuvat füüsilist kiusamist märkavad inimesed varem või hiljem, kuid küberkiusamise suurim miinus on see, et kunagi ei tea, kes võib olla kiusatav. Internetis kiusamine on sageli varjatud, lapse lähikondsed ei pruugigi seda märgata, kuigi oluline on avastada probleem juba eos.
Õpilased veedavad üha rohkem aega kübermaailmas, Internet on kõikjal kasutatav. Lisaks arvutile kuulub üldjuhul tavalise õpilase varustusse ka mobiiltelefon, mis teeb netiavarustes surfamise eriti kergeks. Kahjuks ei käitu kõik nii, nagu ühiskond õigeks peab ja see toob tihti endaga kaasa palju kahju.
Usun, et suurim põhjus, miks julgetakse Internetis halvustavalt sõna võtta, kritiseerida, ähvardada, mõnitada, on võimalus jääda anonüümseks. Teistele halba tegemisega kaasneb justkui mingi nauding . Luuakse varikontosid: tehakse vale nimega e-posti ja MSN-i aadresse, mis ei anna kiusaja kohta mingit informatsiooni. Varikontode alt saab väga palju halba korda saata, kiusaja saab kirjutada sõpradele, tuttavatele, õpetajatele, ülemusele või ükskõik kellele, mida hing ainult ihaldab. Oluline on kiire varikonto avastamine ning lähedaste informeerimine. Sellisel juhul ei saada kiusajat nii suur edu ning palju halba jääb juhtumata.
Internetis kiusamine levib sellepärast, et ohver ei näe kiusajat ja kiusaja ei näe ohvrit. Internetti kasutades tuntakse end nähtamatuna. Inimestel kaob vastutus oma tegude eest, sest nad ei saa adekvaatset tagasisidet oma käitumise tagajärgede ja mõju kohta.
Ohver on Internetis kättesaadav seitse päeva nädalas, kakskümmend neli tundi ööpäevas, seega pole kodu enam koht, kuhu kiusaja eest saaks peitu pugeda. Herman Hesse teose „ Stepihunt “ peategelane Harry Haller oli mingil määral ühiskonna poolt tagakiusatud, kuid tal oli alati oma katusekorter, kuhu varjuda ning kus ei häirinud teda mitte keegi. Paraku sellist privaatsust ei paku praegune tehnikaajastu. Küberkiusamise korduvust suurendabki see, et Internetis on ohvrid igal ajal ja igas kohas kiusajale kättesaadavad.
Kübermaailma loomus võimaldab kiusajal tegutseda salaja ja kustutada oma teo tagajärjed kiiresti ning seetõttu tuleks kindlasti suurendada laste teadlikkust Internetis varitsevatest ohtudest. Hea on näha, et Eestis selle probleemiga üha enam ka tegeldakse. Näiteks politsei on palganud inimesed, kes kaitsevad kodanikke ka võrgukeskkonnas. Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt on kinnitanud, et politsei peab turvalisuse tagamiseks näitama end seal, kus on inimesed, ehk siis ka Internetis. „Eesmärk on olla kohal, märgata, nõustada ning vajadusel alustada menetlust juba Internetist väljaspool,“ selgitas Küüt.
Põhjuseid, miks hakkab keegi teist inimest netiavarustes kiusama võib olla palju, kuid peamiseks pean igavust, naudingut, mis kellegi halvustamise, kiusamisega kaasneb, kuid võimalus on ka see, et kiusaja on ise kunagi kiusatav olnud. Probleemi vähendada saab ainult suheldes, oluline on lastele rääkida Internetis varitsevatest ohtudest ning teada, millega noor Internetis tegeleb.