· annavad teadmisi kirjakeeles kasutusel olnud sõnavara ja grammatika kohta · lubavad teha järeldusi kirja ja keelekultuuri arengust · võimaldavad jälgida keele arengut Esimesed eestikeelsed kirjapanekud Hendriku "Liivimaa kroonika" · Ladinakeelne · Vähe eestikeelseid sõnavorme 13. saj Taani hindamisraamat · Hõlmab maavaldussuhete registrit · Enamik selles allikas sisalduvatest kohanimedest säilinud tänapäevani Eesti kirjakeele algusaeg 16.sajandil · Kirikukeele ajajärk ehk eesti kirjakeele varasem arengujärk · Eestis kujunes välja lõunaeesti kirjakeel ja põhjaeesti kirjakeel · Eestikeelset kirjasõna pole 16.sajandist palju säilinud · Kullamaa vakuraamat · 1535. aastal Simon Wanradti ja Johann Koelli luterlik katekismus · hävitati kohe pärast trükkimist · alamsaksa ja eesti keeles · varieeruv alamsaksapärane kirjaviis · 16. sajand lühikesed juriidilised tekstid
1860.aastal kinnitati ta Ida-Harjumaa praostiks. Tänu eesti keele ja rahvaluule alastele töödele valiti Ahrens 1845.aastal Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks, kuid vastuolude tõttu seltsi esimehe F.R.Faehlamnn'iga loobus ta kahe aasta pärast sellest tiitlist. Alates 1842.aastast oli Ahrens Eestimaa kirjanduse Seltsi korraline liige ja aastast 1845 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetaja liige. Eduard Ahrens suri kopsurabandusse Tallinnas. Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843.aastal eesti keele grammatika (,,Grammatik der Estnischen Sprache Revalschen Dialektes" ,,Tallinnamurdelise eesti keele grammatika"). Selle teose järgi peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireformi ajendiks oli püüd kirkikukeelt rahvapärastada. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome grammatika, uskudes, et eesti keel on ,,soome keele tütar"
Joachim Rossiniuse raamatud ilmusid Riias, millest esimeses olid eesti keelde tõlgitud evangeeliumid ja epistlid ning teises Lutheri katekismus. Need raamatud ilmusid samal aastal, mil ilmus Stahli käsiraamatu esimene osa. Adrian Virginius jätkas 50 aastat hiljem Rossiniuse poolt alustatud tööd Wastse Testamendi tõlkimisel. Johann Hornungit võib pidada eesti keele Kolumbuseks, kes avastas siin täiesti uue maailma. Ta on eesti keelt põhjalikult uurinud ja loonud meie kirikukeele. Anton Thor Hellele tehti ülesandeks juhatada Vana Testamendi tõlkimist. Anton Thor Helle Anton Thor Helle on Tallinnas sündinud rootsi päritolu mees. Tema noorusest ja haridusteest ei ole midagi teada. 1712. a. määras Tallinna magistraat ta Jüri kihelkonna õpetajaks, kus ta umbes aasta hiljem ka tööle hakkas. Thor Helle oli väga kohusetruu hingekarjane, kes tegi oma tööd targalt ja hoolikalt. Sellepärast seati ta juba 1715. a. Eestimaa konsistooriumi nõunikuks
inimesi. Tema rahvavalgustusliku töö üheks nurgakiviks on õppekirjandus. Näiteks ,,ABD ehk Luggemise-Ramatus" sisaldavad metoodilisi juhiseid. Kõige tähtsam, millega Masing sai üldtuntuks, oli ,,Maarahwa Näddala-Leht". Selles oli sõnumeid kodu- ja välismaalt, jutte, luuletusi ja vanasõnu. Tähtis oli ka see, et tänu temale täiustus eesti alfabeet õ-tähega. Ta märkas lõhet, mis oli tekkinud kirikukeele ja rahvakeele vahel ning püüdis neid omavahel lähendada. Esimesena ilmus avalikkuse ette ning sai ühtlasi kõige tuntumaks karakteriks Jenoveva. Selle andis välja Pärnu köster, J.Rosenplänteri abiline, C.Fr.Lorenzsoner pealkirja all ,,Jenoveva ellust; üks wägga armas ja halle luggemine wanemate ja lastele". Mõne aasta pärast ilmus sama raamat Fr.R.Kreutzwaldi tõlkes (,,Wagga Jenowewa ajalik elloaeg"). Sentimentaalseid lugusid tuli ka eesti autorite sulest
Jah. Alates 19.saj keskpaigast hakati üle minema kohustuslikule koolisundlusele. Esiteks kehtestati see Pilistvere kihelkonnas, hiljem üle Eesti. Tänu rahvakoolidele saavutati maarahva seas 1880. aastateks peaaegu täielik lugemis- ja vähemalt 30-40% kirjutamisoskus. 3.Millega läksid ajalukku? 1. Lilli Suburg- Avas mitmeid koole, “Perno postimehe” toimetaja, naisõiguslane. 2. Hugo Treffner- Asutas Hugo Treffneri gümnaasiumi 3. Eduard Ahrens- Kirikukeele uuendaja, avaldas eesti keele grammatika. 4. Kristjan Jaak Peterson- esimene Eesti luuletaja. Nimetas end maarahva laulikuks, hindas kirjanduse omapära, pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. 5. Georg Wilhelm Struve- Määras teise tähe kauguse päikesesüsteemist, töötas Tartu observatooriumis. 6. Karl Ernst von Baer- Avastas imetajate munaraku, kahekroonise rahatähe peal 7
Sisekadu pole lõplikult toimunud, lõpukadu on toimumas. Järgsilbi kokkutõmme on toimunud. Omastavas käändes esineb -m/-n lõpp. Sõnavaras omapärased tüved. Sel ajal on keeles vanu jooni, mis lähendavad seda läänemeresoome keeltele, mida täna pole. 4. 16.saj põhjaeesti kirjakeel (Kullamaa käsikiri, Wanradti-Koelli katekismus jm käsikirjalised tekstid) Eesti kirjakeele alguseks peetakse 16.saj. Trükikunsti leviku ja reformatsiooniga (tähtis oli rahvakeelne jumalasõna) algab kirikukeele ajastu võõrmõjulise kirjasõna aeg, mil kujunes välja 2 kirjakeelt, mida põhjustas erinevate hõimude keelte suur erinevus ja pidev võimu vahetumine. Reformatsiooni ja vastureformatsiooni käigus sünnib eestikeelne kirjasõna. 16.saj kirjasõna on vähe säilinud sõdade ja 2 kristliku suuna vastanduse tõttu. Kullamaa käsikiri (1524-32) - põhjaeestikeelne kirjasõna, kus alamsaksa- ja ladinakeelse teksti seas on Eesti üld- ja kohanimed, üksikud eesti sõnad
oma ajalehega "Maarahva Nädalaleht", mis jagas teadmisi Vene riigis ja kogu maailmas toimuvatest sündmustest. ● E. Ahrensi soovitused uue kirjaviisi juurutamiseks, lk 97 – 98, tööleht - Ahrens on tänapäevase eesti keele ortograafia looja ja grammatika autor, kes pani ette üle minna vanalt, saksa keele eeskujul loodud kirjaviisilt eesti keele hääldusega sobivamale soomepärasele kirjaviisile. Ahrensi keeletöö peaeesmärk oli kirikukeele parandamine ja uurimine. Tema põhiteos on „Grammatik der Ehstnischen Sprache” (1842, 2 tr 1853). Selle esitrükis kasutas ta ise veel peamiselt vana, ent selle sõnastiku osas (Etymilogisches Wörterbüchlein) juba uut kirjaviisi. ● F. R. Kreutzwald sõnavara rikastajana, lk 99, rohkesti näiteid tema loodud sõnadest - Mõned näited: ametnik, omadus, rahvus (esialgu küll rahvaus), voorus, hapnik, mädanik, süsinik, põletik, kuninganna, lauljanna (esialgu
ja Stahli teeneks. Neli perioodi: 1) vanim kirjasõna Stahl; 2) Stahl 1715. a UT; 3) 1715 1817 (O. W. Masing); 4) 1817 1840. aastad. Lektor Friedrich Robert Faehlmann seisukoht, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Loengutel käsitlenud Stahli keelt, pidanud kirikuraamatute keelt sakslaste poolt rikutuks. Piiblitõlkega seoses tekkis F. sõnul kõnelejaid ja kirjutajaid piirav "raamatumurre". Rõhutab vahet rahva- ja kirjakeele vahel, kritiseerib kirikukeele rahvakeelekaugust. Lektor Mihkel Veske artikkel Stahli teosest "Hand- und Hauszbuch" (1881). Lektor Karl August Hermann õpetas ülikoolis mh vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (1898). Tutvustas kirjasõna ilmekate tekstinäidete kaudu, iseloomustas ka allikate keelekasutust. Käsitlenud ka nn Müncheni piiblitõlkekäsikirja, mis pärineb 1694. aastast.
Neli perioodi: 1) vanim kirjasõna Stahl; 2) Stahl 1715. a UT; 3) 17151817 (O. W. Masing); 4) 18171840. aastad. Lektor Friedrich Robert Faehlmann (lektor 18421850). Seisukoht, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Loengutel käsitlenud Stahli keelt, pidanud kirikuraamatute keelt sakslaste poolt rikutuks. Piiblitõlkega seoses tekkis F. sõnul kõnelejaid ja kirjutajaid piirav "raamatumurre". Rõhutab vahet rahva- ja kirjakeele vahel, kritiseerib kirikukeele rahvakeelekaugust. Lektor Mihkel Veske (lektor 18741886) artikkel Stahli teosest "Hand- und Hauszbuch" (1881). Lektor Karl August Hermann (18891909) õpetas ülikoolis mh vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (1898). Tutvustas kirjasõna ilmekate tekstinäidete kaudu, iseloomustas ka allikate keelekasutust. Käsitlenud ka
Neli perioodi: 1) vanim kirjasõna Stahl; 2) Stahl 1715. a UT; 3) 17151817 (O. W. Masing ,,Maarahva nädalaleht"); 4) 18171840. aastad. · F. R. Faehlmann. Seisukoht, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Loengutel käsitlenud Stahli keelt, pidanud kirikuraamatute keelt sakslaste poolt rikutuks. Piiblitõlkega seoses tekkis F. sõnul kõnelejaid ja kirjutajaid piirav "raamatumurre". Rõhutab vahet rahva- ja kirjakeele vahel, kritiseerib kirikukeele rahvakeelekaugust. · Mihkel Veske: artikkel Stahli teosest "Hand- und Hauszbuch" (1881). · Karl August Hermann õpetas ülikoolis mh vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (1898). Tutvustas kirjasõna ilmekate tekstinäidete kaudu, iseloomustas ka allikate keelekasutust. Käsitlenud ka nn Müncheni piiblitõlkekäsikirja, mis pärineb 1694. aastast.
1535st aastast pärineb osaliselt meie ajani säilinud eestikeelne raamat (Wanradt-Koelli katekismus). Beiträges leidub üksikuid käsitlusi eesti kirjakeelest. Varasem uurimislugu TÜ-s-lektor Boubrig tõstatas vajaduse ühise kirjakeele järele. 1843. Lektor Dietrich Heinrich Jürgenson andis loenguid eesti kirjandus ajaloost, Rossihniuse ja Stahli eeskujul hakkas huvituma eesti kirjakeelest. Faehlmann oli seisukohal, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Kritiseerib kirikukeele rahvakeelekaugust. Veske artikkel Stahli teosest. Hermann õpetas vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast. Jõgever-iseloomustas Läti Henriku kroonika eestikeelseid sõnu ja nimesid. Andres Saareste hulgaliselt uurimusi vanema kirjakeele kohta. Olulised artiklid: "Piibli keel ja rahvakeel" (1939), "Eesti keel XIIIXVI sajandil" (1937), "Eesti keel Rootsi-Poola ajal"
jaanuaril 1838, suletud 1950 ja taastatud 1988) eri rahvusteaduste esindajaid koondav mittetulundusühing. ÕES seab oma eesmärgiks edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast. ·Eestimaa Kirjanduse Ühing- oli baltisaksa teadusühing, mis tegutses Tallinnas aastail 18421940. ·Eduard Ahrens- 1803-1863. Oli baltisaksa päritoluga kirikutegelane ja eesti keele uurija ning korraldaja. Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843. aastal eesti keele grammatika. Selle teose järgi peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireform ajendiks oli püüd kirikukeelt rahvapärastada. ·Otto Wilhelm Masing- 1763-1832. Oli eesti pastor ja keelemees, õ-tähe tooja eesti kirjakeelde. ·Johann Voldemar Jannsen- 1819-1890. Oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte. Pärnu Postimehe asutaja. Vanemuine asutaja. I üldlaulupeo organiseerija.
Selles väärib tähelepanu saksakeelne eessõna kõige varasema eesti kirjandusloo ülevaatena. Ka see müüdi üsna pea läbi, teine trükk 1929 Tallinnas. Eelkõige tehti tööd uuemate tõlkimiste ja muudatustega, plaanidega uusi trükke välja anda. Kirik vajas oma tööks uut trükki Uuest Testmendist. Vajati ka kiriku-käsiraamatut ja selle juurde kuuluvat katekismust, mille varasemad trükid olid läbi müüdud. Käsiraamatu parandamine kujunes põhjalikuks, püüti kaotada kirikukeele ja maakeele erinevusi, trükiti Saksamaal - ilmus 1721. aastal ,,Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat", mis sisaldas katekismuse, Uuest Testamendist evangeeliumid ja epistlid, üle 300-lk lauluraamatu ja ulatusliku palveraamatu. Teos tõstis rahva kirjaoskust, sest teda kasutati lugemisõpetuse abivahendina, kõige levinum XVIII saj trükis. Tegusaks kujunes Anton Thor Helle (1683-1748) - seati kogu Piibli tõlkimise eestvedajaks, Vana Testamendi tõlge valmis 1736
Selgitatakse kirjavahemärkide osa tekstis (iga märk on üksikult käsitletud), sest lugemine ei pea olema „üks inneto ja vastane inniseminne“, vaid peab kostma „otse kui könneleks ehk jutustaks temma midagi“. Masingul on suured teened eesti kirjakeele rikastamisel ja uuele kirjaviisile ülemineku ettevalmistamisel. Tema ettepanekud on fikseeritud kaastöödes „Beiträgele“ ning ka eri brošüürides. Ta märkas sügavat lõhet, mis oli tekkinud kirikukeele ja rahvakeele vahel ning püüdis neid omavahel lähendada. Üheks sammuks selles protsessis oli eesti alfabeedi täiendamine õ-tähega. „Sesinnane pohkstav pudus tännini makele avitsas, mis ommetigi häddast tarvis lähheb, kui selgeste kirjutada, ja õieti lugeda. Temma healt ehk helli kuled, kui kegi hobbost ajab ja õ hüab.“ O. W. Masind on eesti vanema kirjandusloo silmapaistvaim esindaja, kelle mõnu meie rahvuskultuurile ja ärkamisaja vaimsele ettevalmistamisele on olnud suur
annaabi.ee 
