Keskaegne Tartu (0)

Keskaegne Tartu
Tartu keskaegne linn tekkis alale , kus oli soodsa koha tõttu olnud asustus juba muisasajast peale. Ala oli palju kordi vallutanud venelased ja eestlased vaheldumisi kuni Tarbatu linnuse kindlustasid sakslased .
Keskajal linnuse ümber kujunenud linna nimeks sai Tartu või saksapäraselt Dorpat. Linnast sai juba 1224. aastal Tartu piiskopkonna keskus. Järgnevatel aastakümnetel toimus Tartus kiire ehitustöö. Senise puitlinnuse asemele rajati piiskopi kivilinnus, mille järel rajati erinevaid kirikuid. All-linna ja jõe vahele rajati linnamüür koos tornidega; ümber Toomemäe vallikraav , mis oli ühenduses Emajõega. Suuremad ehitustööd lõppesid 14. sajandi alguseks. Kindlustustööd olid vajalikud eelkõige vene vägede tõrjumiseks
13. sajandi keskel märgiti Tartut esmakordselt ürikutes linnana, linnaks sai ta hiljemalt 1262. aastal kuid tõenäoliselt tunduvalt varem. 13. sajandi lõpul sai Tartust Hansa Liidu liige. Tartu asus Pihkva ja Novgorodi kaubateel. Linnast kujunes tolle aja kohta tüüpiline ja edukas saksa kaubalinn. Linna jõukusest annavad tunnistust muuhulgas ka arheoloogilised leiud.13./14. Sajandi ajast on Tartust leitud väga haruldasi, Süürias või Veneetsias valmistatud peekrite kilde. Tartu oli Riia ja Tallinna järel suuruselt kolmas linn Vana-Liivimaal. 15. sajandi alguses oli Tartus üheksa kirikut, rohkesti aedu ning linna ilu kiitsid oma reisikirjades paljud rännumehed. Tartus elas keskaja lõpul kuni 6000 inimest. 15. sajandi lõpuveerandil püstitati Peeter-Pauli kiriku lääneküljele 67 meetri kõrgused tornid, kõrgemad kui kuskil mujal tolleaegses Ida-Euroopas. Teadaolevalt esimesed arheoloogilised kaevamised Tartus toimusid 1890 aastal seoses ehitustöödega. Veel on uuritud Tartus põhjalikult Toomkirikut ja Jaani kirikut ning linnaapteeki ja linnamüüre.