Agressiivne laps raamatu kokkuvõte Autor: Liisa Keltikangas-Järvinen Lende Saluvee EKL1-kõ Soome teadlane Liisa Keltikangas-Järvinen käsitleb oma raamatus lapse sotsiaalset arengut ja seda takistavaid mõjureid, millest tähtsaim on agressiivsus. Autor juhib tähelepanu sellele, et agressiivsus ei ole sünnipärane nähtus. Agressiivsus on eesmärgi saavutamise vahend neil inimestel, kes on kaotanud lootuse muul viisil eesmärgile jõuda. Selle raamatu eesmärk on rääkida lapse sotsiaalsest arengust ja arenguhälvetest, ennekõike agressiivsusest ning sellega kaasnevast nartsissistlikust iseloomuhälbest
sostsiaalsusega seostuvad eesmärgid ja ideaalid. Sotsiaalsust võib pidada tasakaaluka psüühilise arengu eesmärgiks ja aluseks millelt hinnatakse psüühilise arengu edukust. Sotsiaalsus tähendab võimet tundmustel põhinevaid suhteid pikka aega alal hoida, kaasinimesi hinnata ja austada, ning nendega arvestada, kokkuleppereeglite kohaselt käituda. Sotsiaalsus tähendab ka oskust oma tunge ja vajadusi väljendada teistele inimestele vastuvõetaval viisil. (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 4). „Sotsiaalsus eeldab paljusid omadusi, näiteks tervet eneseusaldust, tasakaalukat tundeelu, kaalutlemisoskust, võimet oma käitumist konrtollida ja hinnata ning teist inimest mõista. Inimese sotsiaalses käitumises peegelduvad tema minakuvand ja maailmakäsitus, kogu ta isiksus. Selles heiastuvad tema harjumus teha tähelepanekuid, langetada otsuseid ja otsida lahendusi, tema tundelisus, väärtusorientatsioon ja eetikanormid.“ (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 4)
Mõdriku 2014 SISSEJUHATUS Juba ammustest aegadest peale on suured mõtlejad murdnud pead küsimuse kallal, millest võib olla tingitud agressiivsus. Agressiivsus on raskeim sotsiaalse arengu hälve nii tagajärgete poolest kui ka seepärast, et tavaliselt viitab see mingile suuremale arenguhälbele. Agressiivsus osutab, et sotsiaalsusega seostuvad ideaalid ja eesmärgid on jäänud saavutamata( Keltikangas- Järvinen, L.1992). Kergekujuline agressiivsus osutab, et sotsiaalsed õpingud on olnud puudulikud, lapsele ei ole küllalt selgesti öeldud, mis on õige ja mis on väär. Raskekujuline agressiivsus osutab, et psüühika areng on olnud häiritud. Agressiivsus ei ole sünnipärane ja vägivald ei ole inimeste suhtlemises loomulik. Agressiivsus on eesmärgile jõudmise vahend, sellest otsitakse abi siis, kui muud võimalust ei ole. Bandura ( 1977) väitis, et agressiivne käitumine on õpitud.
tegemist, oma tahtmise läbisurumist ja osavat manipuleerimist. Agressiivset käitumist kohtame me tavaelus päris tihedalt, sest see kujutab endas kas füüsilist vägivalda, kus jõuga üritatakse oma sisukoht teisele selgeks teha. Enam jaolt siiski sõimamist, karjumist ja seeläbi teiste alandamist. Agressiivsus ei ole sünnipärane nähtus. Agressiivsus on eesmärgi saavutamise vahend neil inimestel, kes on kaotanud lootuse muul viisil eesmärgile jõuda (Keltikangas-Järvinen, 1992). Tänapäeva tänavapildis on agressiivsust näha vägagi palju, inimesed teevad oma tahte saamiseks mida iganes. Süvenenud on koolivägivald, kus lihtsalt valitakse välja kindel isik, keda hakatakse oma otstarbeliselt ära kasutama, teda kas lüües või mõnel muul viisil lihtsalt ära kasutades. Sellised provokatiivsed noored ongi tavaliselt agressiivsed, mis tuleneb eeskätt nende lapsepõlvest. Me keegi ei oska arvata teise inimese lapsepõlves toimunut
temperamenditesti ise. Üliõpilastest ülevaate saamise kaudu sooviti selgitada jätkusuutliku koolitemperamendi Eesti varianti. Probleemseks peetud õpilasi võrreldi tudengistaatusesse jõudnud inimestega. Võrdlusest selgus, et tudengid on optimistlikumad, püsivamad, vähem mõjutatavad, aktiivsemad ja kohanemisvõimelisemad. Psühholoogiaprofessori ja Soome tunnustatud teadusajakirjaniku Liisa Keltikangas- Järvineni sõnul ei pruugi aktiivne laps olla klassis ideaalne. Siit järeldub, et aktiivsel lapsel peaks olema keerulisem omandada tudengistaatus. Kuid võimalik, ei aktiivsus koos optimismiga on õpetajatele vastuvõetavam. Tudengid teadvustavad oma aktiivsust ja optimismi sel määral, et tegelevad nende omaduste arendamisega sihilikult. Probleemseks peetud õpilased olid mõjutatavad, kuid mitte õpetajate poolt, sest vastase juhul nad poleks jäänud silma negatiivselt.
olevus, ning see teadmine tekitab temas ahistuse ja tihtipeale ka mahajäetusetunde. Laps võib hakata ema taga nutma ega taha teda vaateväljast ära lasta(K-Järvinen, L) Vaatluse all olev laps rahunes lihtsast teadmisest, et ema on lähedal. Ema sisestas lapsele emotsionaalset turvatunnet, mis on lapse arenguks tähtis. Tuge voodis olles andis ka mängukaru. Kasutatud kirjandus Ave Nõmme "Iga laps tuleb oma õnnega" Liisa Keltikangas-Järvinen "Agressiivne laps" 3
Täielikku iseseisvust või teistest inimestest sõltumatust ei saavutata aga kunagi inimene on alati teistest sõltuv. Niisugune iseseisvus, kus ei vajata midagi ega kedagi, ei sobi inimese lõplikuks eesmärgiks. See on ebaterve nartsissismi ilming. Eesmärgiks on nii piisav iseseisvus ja sõltumatus kui ka rahuldust pakkuvate vastastikuste inimsuhete saavutamine. 8 Viidatud allikad 1) Keltikangas-Järvinen, L. "Agressiivne laps: kuidas suunata lapse isiksuse arengut" Tallinn 1992: Koolibri 2) Myllärniemi, J. "Nartsissism: hälve ja jõuallikas" Tallinn 2008: Cum Grano 3) Sinkkonen, J. "Kasvamine poisina" Tallinn 2007: Varrak 4) http://www.hot.ee/saskaleht/nartsissism.doc 9
Tõesti on mitmeid teooriaid, justkui oleks Hitler põgenenud koos Goebbelsiga lennukiga Berliinist plaanides siis enesetappu, aga millestki pole konkreetset näidet. 6 Kasutatud kirjanus: Amsler, Jean 1963: Adolf Hitler. Suomentanut Pentti Linnonen. WSOY, 1965. Keltikangas-Järvinen, Liisa 1994: Hyvä itsetunto. WSOY, Juva. Langer, Walter C. 1972: Adolf Hitler-mies ja myytti. Suomentanut Keijo Kylävaara. Yhteiskirjapaino Oy, Helsinki 1973. Wylie, Ruth C. 1970: The Self Concept. University of Nebraska Press. Lincoln, Nebraska. 7
Õpetajaabi töö sisu on palju muutunud. Laste arengu toetamine on meeskonnatöö ja sinna kuulub ka õpetajaabi. Viimane aeg oleks neid koolitada ja kehtestada ka kvalifikatsiooninõue. Riik on praktiliselt pühkinud oma käed lasteaedadest puhtaks, kuid esitab agaralt nõudmisi. Kahjuks meenuvad väikesed lapsed ja õpetajad iga kord enne valimisi, et siis jälle unustusehõlma vajuda. Millal on õige aeg panna laps lasteaeda? Nagu kirjutab Helsingi ülikooli professor ja psühholoog Liisa Keltikangas-Järvinen väikelaste sotsiaalsusest rääkivas raamatus, ei ole väga väikestele lastele lastesõim hea. Pikad päevad sõimes tekitavad stressi, millest laps ei tule ka nädalavahetusel välja. Aiaeas on lapsed juba kohanenud. Meil võivad lapsed olla lasteaias isegi kella seitsmest seitsmeni. Keltikangas- Järvinen soovitab mitte üle 30 tunni nädalas. Tähendab, mitte üle kuue tunni korraga. Keltikangas-Järvinen leiab, et paras on minna aeda, mitte sõime. Aga elu on teistsugune. Meie
Paljud teadlased on tähele pannud, et kui laps, kes on vaadanud palju vägivallasaateid, näeb kahte kaklevat last, ei reageeri ta vähemalgi määral. Vähe vägivallasaateid jälginud laps seevastu kohkub ja kui ta ei julge ise sekkuda, siis kutsub täiskasvanud appi. Niisiis vanemad, kes lasevad lapsel vaadata palju vägivallasaateid, aitavad vägivalla üldisele levikule kaasa, ehkki nende enda lapse käitumine ei muutugi. (Keltikangas- Järvinen.) 15 7. REKLAAMI MÕJU LAPSELE Mis puudutab lastele suunatud ärihuvisid, on võrreldes muu maailmaga Eestis olukord parem. Lapsed on Eestis väike sihtgrupp, televaatajate hulgas on lapsi 13-15%, seega umbes 180 000 (Aaremäe, 2009, 58). 2004 aastal tehtud uurigu tulemused laste kui sihtgrupi haaramisest näitasid, et suudeti haarata vaid maksimaalselt pool sihtgrupist
eksperimentaalpsühholoogia. Jüri Allik (2009) on ühes usutluses öelnud, et teadusrahade liikumist arvestades võib väita, et psühholoogia liigub loodusteaduste suunas. Tema arvates on kasvatuse ja perekonna osa isiksuse põhisuundumuste kujunemisel kas minimaalne või lausa olematu. Peamised isiksuseomadused seadumused - on pigem mingid ajusisesed bioloogilised protsessid, mis kujunevad välja oma sisemise arenguseaduse alusel ning on kasvatuse suhtes paindumatud. Kuigi ka Liisa Keltikangas-Järvinen (2009) kinnitab, et inimesed ei muuda oma olemust, ei eita ta kasvatuse olulist rolli inimese elus. Kutsikate puhul on asi selge - kui me ei õpeta oma armast väikest karvakera kuuletuma, oleme mõni aeg hiljem püsti hädas lärmaka ja pöörase koeraga. Ka lapsi on aegade algusest peale kasvatatud. Mis on kasvatus ja mis on haridus? Meie tänapäevases keelepruugis on kasvatuse ja hariduse selgepiiriline erisus kadunud, sest ingliskeelne education tähendab nii ühte kui ka teist
org/wiki/Suhe (7.02 2010) /Internetis/ 13. Milline on perevägivalla mõju lastele [WWW] http://www.naistetugi.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=55&Itemid=63 (2013.02) /Internetis/ 14. Castillo, M. Sibling fights may lead to depression, self-esteem issues [WWW] http://www.cbsnews.com/8301-204_162-57560303/sibling-fights-may-lead-to-depression- self-esteem-issues/ (20.12.2012) /Internetis/ 15. Media [WWW] http://en.wikipedia.org/wiki/Media (22.02.2013) /Internetis/ 16. Keltikangas-Järvinen, L. Agressiivne laps [WWW] http://raulpage.org/agressiivne/agress9.html (2013.02) /Internetis/ 17. Tähelepanu lapsevanemad: vägivaldsete filmide vaatamine vähendab kontrolli käitumise üle [WWW] 77 http://elukultuur.wordpress.com/2007/12/07/vagivaldsete-filmide-vaatamine-vahendab- kontrolli-kaitumise-ule/ (2013.02) /Internetis/ 18. Televägivalla ja arvutimängude mõju laste agressiivsusele [WWW] http://kurtnatugi.wordpress
või psühholoogi poole. .Kasutatud kirjandus: .1. Baumgaertel, A. Behavioral Problems in School Children. W.A.I.M.H. .Conference on the Mental Health of Infants, Children & Parents. Riga, . 1994. .2. Garbuzov, V. I. (1990). Närvilised lapsed. Moskva, "Meditsina". .3. Gillberg, I. C. (1987). Deficits in Attention, Motor Control and .Perception. Uppsala. .4. Keltikangas Järvinen, L. (1992). Agressiivne laps. Kuidas suunata .lapse isiksuse arengut. Tallinn, "Koolibri". .5. Knorring, A.L. Hüperkineetiline sündroom. Ettekanne konverentsil "Mis .on koolilapsel muret". Viljandis 1997. .6. Mehilane, L., Liivamägi, J. (1988). Lapse psühhopatoloogia. Tartu .Ülikool. .7. Wiener, H. L., Bresnan, M. J., Levitt, L. P. (1982). Pediatric .Neurology for the House Officer
annaabi.ee 
