rajamine aastatel 1921-22. Vaidlused parlamendihoone asukoha üle pealinnas lõppesid ikkagi keskaegse Toompea linnuse ühe lõigu kohandamisega 1920. aastate elamuehitust iseloomustas ühelt poolt maareformist tulenev vilgas talude rajamine, teisalt lähtuvalt riigi kasinatest majandusvõimalustest suunavõtt ökonoomsematele elamukuludele linnas. Aastatel 1922-1926 hakati kavandama väikekortereid. Majad valmisid traditsionalistlikult kõrge kivist kelpkatuse, massiivsete seinte ja pisikeste kuueks jaotatud ning horisontaali venitatud akendega. Hooned meenutavad otsakuti kokku lükatud eramuid, kus iga sektsiooni leibkonnal on kaks korrust ja madala piirdeaiaga eesõu ning tagaaed.Ühiselamise selline vorm sobis hästi ka tehaste ja ettevõtete juurde. Enne I maailmasõda alustasid tegevust esimesed eestlastest arhitektid K. Burman ja A. Perna ning oma arhitektkond moodustus samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. aastal. Arhitektid
vires (puhkus kosutab jõudu) Inglisild Levinud teooria: Inglisild on rahvapärane lühendatud vorm vanemast nimest Inglise sild. Inglisillaks kutsuti alles 20.sajandi algul Tartu Raekoda Raekoja plaan, Brotze Tartu Raekoda Asukoht: Tartu kesklinn, Raekoja plats Aadress: Raekoja plats 1A Valmis: 1789 Renoveeritud: 2001 Stiil: Barokk, rokokoostiil, varaklassitsism Tartu Raekoda Baroki eripära: * kõrge kelpkatuse * haritorn Rokokoostiil: * kartuss (kaunistus) Varaklassitsism: * seinte kujundus * interjöör Tartu Raekoda Renoveerimine: * 2001- torni uued kellad (18tk+2 vanemat) AITÄH TÄHELEPANU EEST!
töökodasid. Ehitati ka uhkeid paviljone ja reklaamtorne, uusi maju ja ehitisi ning isegi asfalteeriti teid. Aastatal 1920. iseloomustas elamuehitust maareformist tulenev vilgas talude rajamine,samas aga lähtuvalt riigi kasinatest majandusvõimalustest suunavõtt ökonoomsematele elamukuludele linnas. Aastatel 1922-1926 hakati kavandama väikekortereid. Majasid ehitati traditsionalistlikult kõrge kivist kelpkatuse, massiivsete seinte ja pisikeste kuueks jaotatud ning horisontaali venitatud akendega. Hooned olid tihedalt ehitatud ja iga sektsiooni leibkonnal on kaks korrust ja madala piirdeaiaga eesõu ning tagaaed. Eesti 1920ndate arhitektuuri võime iseloomustada kui värske iseseisvunud rahva ehituskunstilist eneseotsimist. Esimesed arhitektist eestlased olid K. Burman ja A. Perna ning oma arhitektkond moodustus samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. aastal
Arhitektuuriliseks muutuseks taludes oli see et palgi asemel võeti kasutusele tsementkivi, hiljem tellis. Uute tuultena hakati ka seinapinda heledaks värvima. Vooderdama ja värvima hakati ka välisseinu. Enim propageeriti välisvärvidest rootsipunast. Soosituks sai rahvusromantismist pärit skandinaaviamõjuline hööveldamata lauast vertikaalne laudis, mille puhul laudade vahekohad kaeti peenema liistuga. Traditsioonilise kelpkatuse asemele tuli viilkatus. Hiljem hakati tegema ka tsementkividest katust. Rajati juurde palju hooneid, sest inimesed tulid linnast maale ning seega oli vaja uusi rahvamaju ja koole. Majade sisekujundus oli küllaltki lihtne. Sisustust kaunistasid kappidele tehtud motiivid, mis olid lihtsad, aga kenad. Mööbel oli tugeva täiustatud kujuga. Põrandad olid kas lihvitud parkettist või linoleumist. Põrandaid katsid suured vaibad geomeetriliste mustritega. Kaminad
Põhiliselt ehitati linnades. Rootsi ajal oli Eesti üks tähtsamaid kaubalinnu Narva. Narva oli Eesti barokilinn! Kahjuks hävis praktiliselt kogu vana Narva Teises maailmasõjas. Narva rajati tolle aja kohta moodsad linnakindlustused, 7 bastionit. Jõukad kaupmehed ehitasid endale elamuid kujult kõrged risttahukad, suurte akendega, fassaadi keskel raidkiviportaal, mõnikord nurgatornikestega. Säilinud on Narva Raekoda (1671), mis paistab silma ilusa portaaliga, kõrge kelpkatuse ja haritorniga. Tallinnas on Rootsi ajast säilinud 3 bastioni: 1) Ingeri bastion (=Harjumägi) 2) Rootsi bastion (=Lindamägi) 3) Skåne bastion /skoone/ (=Rannavärava mägi) Uusi elamuid polnud eriti ruumi ehitada, ehitati ümber siseruume. Sageli ehitati teine korrus välja esinduskorruseks. Sellele ajale on iseloomulikud maalitud talalaed või laemaalid lõuendil. Rootsi-aegse barokkarhitektuuri näiteks Tallinnas võib tuua aadlik Roseni
Praeguse raekoja kavandas toonane linna ehitusmeister, Rostockist pärit Johann Heinrich Bartholomäus Walter. Nurgakivi pandi raekojale 1782 ja ehkki raekoja pidulik avamine toimus 1786, kestsid viimistlustööd kuni 1789. aastani. Tartu raekoda on ehitatud ajal, mil Põhjamaadesse, sealhulgas ka Eestimaale, hakkas jõudma varaklassitsism, tõrjudes välja senised barokk- ja rokokoovormid. Seda heitlemist erinevate stiilisuundade vahel dokumenteerib ka Tartu raekoda. Kolmekorruseline kõrge kelpkatuse ja haritorniga hoone jätkab barokiajastul Madalmaades kujunenud linnapalee traditsiooni; viimasest on inspireeritud ka 17. sajandil ehitatud Narva raekoda. Samuti on barokne 1784. aastal valminud torn, millele sekundeerib rokokoostiilis kartuss peafassaadi viiluväljal. Seevastu seinte kujunduses, eriti aga interjööris on valdav tollal ülimoodne varaklassitsistlik stiil. Raekoda täitis üheaegselt mitmeid ülesandeid, mistõttu tema planeering on äärmiselt kokkusurutud
järele, et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail, lihunikel, seppadel, müürseppadel ja paljudel teistel. Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik. Käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas oli Väikegild. Tallinna vanalinna südames, Vene tn. 17 asuva Linnamuuseumi hoone ajalugu ulatub tagasi 14. sajandisse. Kõrge kelpkatuse all olev stiilse teravkaarse portaali ja uhke kaksikaknaga hoone on tüüpiline keskaegne elamu. Maja kuulus sajandeid linna nimekaile kodanikele kaupmeestele ja raehärradele. Muuseumiks kohandati hoone aastatel 1963-1965, praeguse ilme sai see renoveerimise käigus aastail 1997-2000. Muuseumi ekspositsioon annab ülevaate Tallinna ajaloost läbi sajandite, muinasaja lõpust kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991 a. VIRU EESVÄRAVA TORNID 16
klassitsistlikuks tervikuks. 10. mail 1845 aastal süttis Paide kirik. Kiriku taastamiseks korraldati korjandus. Annetustena saadi 10 480 rubla, millest 500 rubla annetas keiser Nikolai I. 18951898 ehitati kiriku ümber raudaed ning 1901 telliti kirikule 8 Riias valmistatud vitraazakent. 19091910 teostati ulatuslikke ümberehitusi. Ordu ajal oli Paides peale lossikiriku veel Katariina ja Püha-Risti kirik. Esimene hävis tulekahjus 1558. a., teine 1573. a. 1786. a. valmis uus kõrge kelpkatuse ja ümarkaarakendega saalkirik, mille lõunafassadil oli barokkstiilis torn. 1845.a. põles hoone müürideni maha ja taastati muudetud kujul kahe aasta pärast. Püha Risti kiriku altaripildi on maalinud Nikolai v. Baranoff Carl Timoleon v. Neffi originaali järgi, mis asus keiserlikus kabelis Peterburis. Altarinishi on kujundanud kunstnik A. Roosileht. Kasutatud materjal: http://www.eestigiid.ee/?SCat=10&CatID=0&ItemID=64, http://et.wikipedia.org/wiki/Paide_kirik
Tolleaegne pealinn ehitas ennast ülesse. Ehitati uhkeid paviljone ja reklaamtorne, uusi maju ja ehitisi ning isegi asfalteeriti teid. Eesti 1920ndate arhitektuuri iseloomustab värske iseseisvunud rahva ehituskunstiline eneseotsimine. Üks esimesi aastatel ka laiemat arutelu pälvinud ehitusi oli riigikogu hoone rajamine aastatel 1921-1922. Aastatel 1922-1926 hakati kavandama väikekortereid. Majad valmisid traditsionalistlikult kõrge kivist kelpkatuse, massiivsete seinte ja pisikeste kuueks jaotatud ning horisontaali venitatud akendega. Hooned meenutavad otsakuti kokku lükatud eramuid, kus iga sektsiooni leibkonnal on kaks korrust ja madala piirdeaiaga eesõu ning tagaaed.Ühiselamise selline vorm sobis hästi ka tehaste ja ettevõtete juurde. 1931. aastaks kujunes ulatuslik autobussiliinide võrk , üldpikkusega 5008 km. Omariikluse perioodil kasvas tunduvalt kaubalaevastik. Esimesi samme tegi tsiviillennundus. Kultuur
majaga Estonia puiesteel. Need olid esimesed esindustraditsionalismile iseloomulike tunnustega avalikud ehitised, mis valmisid pärast Konstantin Pätsi 1934. aasta riigipööret. Kumbk nimetatud hoonetest ei kõnetanud rahvast. Kunstihoonel olid algselt puudu klassikalised skulptuurid ning Tallinna pangahoone puudused hüvitati Munga 18 hoonel, kui Konstantin Pätsil oli selgem visioon esindustradisionalistlikust hoonest. Munga 18 sai endale kõrge punastest kividest kelpkatuse, sümmeetrilise esifassaadi ja uhke sissepääsu ning nendele lisaks siis säilis ka see, mis Tallinna pangahoonelgi oli – kuubiline maht, pronksfiguurid jne. Hoone interjööri, tuulekoda pidi saama rikkalikult kunstiga kaunistatud. „tööstus“ ja
kelpkatusega ja hõredalt asetatud peenikesed samad, mille sihvakus valmistas ka ehitajale raskusi, mõjuvad ebaproportsionaalselt. Kõrgendlikke sambaed tingis portikuse taha java saali valgustusnõue, A.Kotli algvariandi portikus tunudb paremini proportsioneeritud. Võistlusprojekt olio ma monumentaalses laadis väljapeetum ja terviklikum, valminud hones häirib ühelt poolt klassitsistlikult monumentaalse majtude ülesehitus ja portikuse ning teiselt poolt provintslikult traditsionalistliku kelpkatuse ja detailikäsitluse vaheline vastuolu. K.Lebari ei pea hoonet õnnestunuks linnaehituslikust seisukohast, sest "hooneesine trapetsikujuline väljak ei moodusta kollaldast ruumi, et suuremastaabiline hoone oleks vaadeldav distantsilt, kust see monumentaalne mastaab mõjule pääseks. Reljeefi languse tõttu pole hoone ka kaugvaates vaadeldav, kuigi ta on orienteeritud peafassaadiga Riia tänavale." Valitud lahendus tundub siiski linnavalitsuslikult
Tartu raekoja kavandas toonane linna ehitusmeister, Rostockist pärit Johann Heinrich Bartholomäus Walter. Nurgakivi pandi raekojale 1782 ja ehkki raekoja pidulik avamine toimus 1786, kestsid viimistlustööd kuni 1789. aastani. Tartu raekoda on ehitatud ajal, mil Põhjamaadesse, sealhulgas ka Eestimaale hakkas jõudma varaklassitsism, tõrjudes välja senised barokk- ja rokokoovormid. Seda heitlemist erinevate stiilisuundade vahel dokumenteerib ka Tartu raekoda. Kolmekorruseline kõrge kelpkatuse ja haritorniga hoone jätkab barokiajastul Madalmaades kujunenud linnapalee traditsiooni; viimasest on inspireeritud ka 17. sajandil ehitatud Narva raekoda. Samuti on barokne 1784. aastal valminud torn, millele sekundeerib rokokoostiilis kartuss peafassaadi viiluväljal. Seevastu seinte kujunduses, eriti aga interjööris on valdav tollal ülimoodne varaklassitsistlik stiil. Raekoda täitis üheaegselt mitmeid ülesandeid, mistõttu tema planeering on äärmiselt kokkusurutud
just mõisa piiril. Sageli olid kõrtsides ka postijaamad ja võõrastemajad. Algselt müüdi kõrtsides ainult õlut, 15.sajandist ka viina. 18.sajandist alates kujunes laialdane kõrtside võrgustik. 1823.a oli Eestimaa kubermangus 1112 maakõrtsi. Kindlasti oli kõrts kiriku juures, sageli ka mõisa läheduses. Vanimad kõrtsihooned ehitati ilmselt kohaliku elamutüübi järgi. Palkseinte, õlgedest kelpkatuse ja savi- või kivipõrandaga kõrtsihoones oli avar tall (rehealune), sellest kitsam, kerisahjuga (mõnikord veel korstnata) köetav kõrtsituba ning selle otsas ja taga kambrid. Mitmel pool on kõrtse peetud ka tavalises talumajas (rehielamus). Mõnel väikesel kõrtsihoonel oli kõrtsitoa ees sammastele toetuv ulualune. 18.-19.sajandil arenes kogus Eestis välja väga pikk (keskmiselt 30-50m) kõrtsihoone. Neil hoonetel oli kõrtsitoa ees lai kividega sillutatud sammasulualune
See on Eesti kohalik variant Saksa 20.sajandi alguse Heimatschutzi liikumise arhitektuurist. See põlgas ära niiklassikaliste kõrgstiilide moderniseeringud, kui juugendi ja nende omavahelised segud. Põlgab kodanluse senist aadlikultuuri matkimist. Olemuselt tagasivaatav, käsitööd ja isetegemist väärtustav, eluterve ja inimlikku lähedust taotlev elukekskonna ideaal. 1920. aastate eesti traditsionalismi iseloomustavad massiivsed hooned kõrge kelpkatuse all, vähesed ja väikesed tihedaruudulised avad, dekoori pole peaaegu üldse, või ainult mõni napp motiiv. 1920.ndate oluline uuendus oli linnade ehitusaktiivsus. Tallinnasse kutsuti projekteerima Herbert Johanson Eugen Habermanniga, kes olid juba koos viljelenud stiili, mida võib seostada ekspressionismiga. 1. Eesti Kunstnike Ryhm Uudset harmoonilist ja tasakaalukat suunda taotlesid eesti kunstis 1923. aastal loodud Eesti
katusealust eluruumidena kasutusse võtta. Puust taladega laed all- ja pealpool eluruume pidid olema mustalagedega ja soojustpidava vahetäitega. Soojustpidav vahetäide pidid olema tulekindlatel vahelagedel (nõue ei olnud kehtiv suvemajade kohta) RT 43 – 1937, art. 386. Aknad pööningu valgustuseks paiknesid põhiliselt otsaseintes (peamiselt viilkatuse korral) või katuseuukides / vintskappides (peamiselt kelpkatuse korral). 41 2.3.2 Katuste olukord ja põhilised puudused Katuste põhilised tehnilised puudused olid katusekatte ebatihedusest tingitud vee lekked. Selle peamiseks põhjuseks oli katusekatte kvaliteedist ja vanusest tingitud amortisatsioon. Põhilised lekked on liidete ja neelukodade juures. Eterniitplaadid ja katusekivid (vt. Joonis 2.5) muutuvad aja jooksul rabedaks ega ole vastupidavad mehaanilistele löökidele
annaabi.ee 
