Keemia elukeskkonna kaitsel (0)

Keemia elukeskkonna kaitsel
Referaat
Inimese eluks kõige vajalikumad loodusvarad - õhk, vesi, muld , taimed ja loomad - on taastuvad . Kuid inimkond kasutab kõiki neid varasid nii intensiivselt, et looduskeskkond ei suuda tekkinud survele alati vastu seista. Nii peab inimene püüdma vältida ja leevendada oma tegevuse kahjulikku mõju. Keskkonna kaitsmine on tegelikult inimkonna kaitsmine tema enda eest. Õhku reostavad tööstusettevõtted ja transpordivahendid oma jääkgaaside, tahma ja tolmuga . Suurlinnades võib tuulevaikse ilmaga tekkida õhus suitsust ja suitsulisandeist mürgine udu, nn sudu . Korstnatest koos suitsuga kõrgele tõusnud keemilised ühendid lahustuvad õhuniiskuses, tekitades happeid. Õhureostuse vältimiseks tuleb korstnatele paigaldada filtrid, mis jääk -gaasidest kahjulikud lisandid välja korjavad. Sõidukimootorite heitgaasides on inimese tervisele eriti ohtlikud vingugaas ning pliiühendid. (Pliid lisatakse bensiinile, et seda saaks kasutada võimsates, kõrge surveastmega mootorites.) Tiheda liiklusega autoteede läheduses on heitgaaside tõttu mürgitatud nii looduslikud kui ka kultuurtaimed ja nende viljad ei kõlba süüa. Viimastel aastatel kasutatakse autokütuste valmistamisel elusloodusele ohutumaid aineid ning autode summutid varustatakse eriseadmete - katalüsaatoritega, mis õhu reostust vähendavad. Kütuste põletamisel paisatakse õhku lisaks suitsule ka hulgaliselt süsihappegaasi. See soodustab soojuskiirguse neeldumist atmosfääris ja kogu maakera kliima soojenemist nn kasvuhooneefekti tõttu. Külmade alade mandri-ja mägiliustikud võivad hakata sulama, põhjustades maailmamere veetaseme tõusu ning rannaäärsete tihedalt asustatud piirkondade üleujutamist. Elukeskkonna kahjustajateks on ka tööstuse ja transpordi põhjustatud müra ja vibratsioon. Seetõttu püütakse rajada uued tööstuspiirkonnad ja suured liiklusmagistraalid elurajoonidest eemale ning eraldada müraallikad elamutest heli peegeldavate kaitseekraanidega. Veekogude reostust põhjustavad peamiselt tööstusettevõtted, aga ka laevad. Tööstuse mürgised heitveed võivad tappa jõgedes-järvedes kõik elava. Laevade katastroofide tagajärjel reostub ookeanide pind naftasaadustega. Õhuke õlikiht on surmavalt ohtlik veelindudele , kuna õliste sulgedega linnud ei suuda enam õhku tõusta . Põldude üleväetamise tõttu satuvad väetisejäägid veekogudesse, põhjustades vee-elustiku (hõljum) vohamist , hapnikupuudust ja võimalikku veekogude kinnikasvamist. Suuri tööstuspiirkondi läbivad jõed (näiteks Rein Saksamaal ja Thames Suurbritannias) on nii reostunud , et suplemine, rääkimata joogivee võtmisest, ei tule enam kõne alla. Kõik jõgedesse sattunud reostusained jõuavad lõpuks meredesse ja ookeanidesse, tekitades kahju sealsele elustikule. Pinnast ja mulda kahjustab inimene liiga intensiivse põlluharimisega. Raskete põllumasinatega lõhutakse mulla loomulik struktuur. Muld kaotab oma viljakuse, sest ei sisalda enam vajalikul määral õhku ega vett. Selline muld on tundlik tuule ja vooluvee mõjule - tolmustunud mullaosakesed kantakse hõlpsasti põllult minema. Intensiivse taimekasvatusega kurnatakse muld välja. Viljakuse taastamiseks tuleb põlde väetada. Keskkonnale ohutuimad on orgaanilised väetised laudasõnnik ja vähe kõdunenud sooturvas. Kultuurtaimi püütakse kaitsta umbrohtude ning taimekahjurite vastu taimemürkide (herbitsiidid) ja putukamürkide (pestitsiidid) kasutamisega. Mürgid aga satuvad taimedest ja putukatest toituvate lindude ja loomade organismi, põhjustades nende hukku. Pinnast, mida saaks kasutada põllumaana või hoonete ja teede rajamiseks, raiskab tahkete olmejäätmete kuhjumine - suurlinnade prügimäed üha laienevad . Olmejäätmete vähendamiseks tuleks ümbertöötamisele saata võimalikult suur osa juba kord tarvitatud metallist, paberist ja klaasist. Metsa on inimesed kasutanud puidu tootmiseks aastatuhandeid. Puidust tehakse elamuid, tööriistu ja tarbeesemeid, viimastel sajanditel ka paberit ja tselluloosi. Metsi raiutakse maha selleks, et ruumi teha uutele põldudele, linnadele, kaevandustele ja maanteedele. Mida suuremaks kasvab maakera rahvastik , seda väiksemaks jääb metsade pindala. Harilikult istutatakse maharaiutud puude asemele uusi, kuid nende üleskasvamine võtab aega. Mets vajab taastumiseks 70-80 aastat. Metsade raie ja istutamine peaks olema tasakaalus. Looduskeskkonna kaitsmine ja taastamine kulutab palju aega ja raha, sellega peavad inimesed oma tegevuse planeerimisel arvestama. Järjest võetakse kasutusele uusi tootmistehnoloogiaid, mis eeldavad uut keskkonnakaitselist lähenemist. Ja loomulikult - mida enam inimesi, seda enam jäätmeid ning seda vähem puhast õhku, vett ja toitu.
Õhku paisatud keemiliste ühendite lahustumisel õhuniiskuses võivad tekkida happelised sademed. Tööstusettevõtted, laevad ja asulad saastavad reovetega jõgesid, järvi ja meresid. Sellega kahjustatakse veeelustikku. Põldude tugev väetamine põhjustab väetisejääkide sattumist sisevetesse ja see omakorda veekogude kinnikasvamist. Õhku ja vett tuleb kaitsta kahjulike ainete väljafiltreerimisega heitegaasidest ja reovetest. Metsad võivad hävida, kui puude iga-aastane raie on suurem kui samal ajal juurde istutatav ja kasvav puude hulk.
Keskkonnakaitse
Keskkonnakaitse tegeleb meie keskkonda ohustavate probleemidele (õhu- ja veesaaste, reovesi , jäätmed, puhta joogivee nappus jne) lahenduste leidmisega. Eestis tegeleb riiklikul tasemel keskkonna probleemidega Keskkonnaministeerium ja tema haldusalas olevad ametid: Maa-amet, Metsaamet ja Kalaamet, Looduskaitse Inspektsioon ja Mereinspektsioon.
Keskkonnakaitse lähtub looduvarade säästlikust kasutamisest, taotletakse elukeskkonna igasuguse saastamise ; kaevandamise, happesademete , atmosfääriheitmete, tasakaalustamatu väetamise, huumuskihi liigse tallamise, radioaktiivsuse ja müra suurenemise, toiduainete ja söötade kvaliteedi halvenemise tõkestamist.
On loodud hulk bioloogilisi, keemilisi, füüsikalisi, mehhaanilisi, tehnilisi jm norme keskkonnakahjustuste vältimiseks ja parandamiseks. Rakendatakse maa-ala ehituslikku planeerimist ja tsoneerimist, rajatakse kaitsevööndeid, püüeldakse keskkonnasäästliku looduskasutuse ja tehnoloogia poole.
Inimesele turvaline, puhas ja tasakaalustatud elukeskkond on säästva arengu eesmärgiks. Selleni jõudmiseks on vaja määratleda tegevussuunad, mille püstitamisel arvestataks nii majanduse kasvutempode kui keskkonna vajadustega.
Keskkonnaseisundi analüüsiga tegelemine kuulub kohalike keskkonnaspetsialistide, looduskaitseorganite, era- ja riigiettevõtete ja entusiastide tegevusvaldkonda.
Analüüsi esimeseks etapiks on mittesäästlike tegevuste väljaselgitamine , meetmete leidmine nende vähendamiseks ja võimalusel välistamine edaspidises majandamises.
Jäätmevaba tootmine
Jäätmevaba tootmise põhimõttel püütakse ära kasutada kogu lähteaine ja töödelda see kasulikeks saadusteks. Näiteks kasutatakse ka tolm ning heitegaasid ära, sest see annab soojust. Samuti puhastatakse heitveed põhjalikult ning suunatakse tootmisesse tagasi. See nõuab küll esialgu rohkem raha, kuid hilisemalt tasub end ära.
Looduskasutus peab rahuldama inimeste ainelisi ja vaimseid vajadusi, kuid ei tohi rikkuda elukeskkonna tasakaalu. Otstarbekas ja loodust säästev, looduskasulikkus saavutatakse võimalikult jäätmevaba tootmisega. Tuntumad loodussõbralikud energia liigid on veeenergia, tuuleenergia , mitmesuguste loodusvarade energia ja ka päikese energia kasutamine.
Tootmistegevuse säästvale teele suunamise peaeesmärgiks on leida parim pikaajaline kasutus ressurssidele.
Tööstusettevõtete tegevuse hindamisel peab lähtuma säästva arengu peamistest seisukohtadest.
Tootmistegevuse puhul on põhiprobleemiks see, kuidas säilitada ja tagada tehnoloogilistes protsessides vajalikud ressursid ning samal ajal mitte halvendada keskkonnaseisundit.
Taolise tootmise ja majandamise korraldamine põhineb suuresti inimeste vastutustundel ning valmisolekul ilmutada parajal määral loovust ja leidlikkust.
Tööstustegevusele hinnangute andmisel on vaja kindlaks teha puhastusseadmete olemasolu või puudumine ettevõtetes , välja selgitada tööstusreostusega kaasnevad võimalikud keskkonnaohud (näiteks võimalus reostuse sattumiseks põhjavette), välja arvestada tekkivad reoveekogused elu - ja tööstuspiirkondades ning kontrollida kanalisatsioonisüsteemide seisukorda.
Oluline on saada ülevaade tekkivate jäätmete kogustest, iseloomust ja nende keskkonnaohtlikkusest.
Tänapäevase keskkonnapoliitika aluseks on ennetav printsiip, mis tähendab keskkonnamõjude ennetamist ja probleemide tekke vältimist juba reostuse allikates .
Keskkonnaprobleemide ennetamine toimub peamiselt jäätmete hulga ja ohtlikkuse ning energia kasutuse vähendamisega.Võimalik on muuta näiteks tootmisprotsessi, tarbimisviise, kasutada toorainet ja energiat efektiivsemalt.
Ennetavat printsiipi toetav protsess on toodete elutsükli analüüs, mida kutsutakse ka “hällist-hauani analüüsiks”. See põhineb toodete keskkonnamõjude hindamisel alates pooltoodete valmistamisest, kuni lõpptarbimise ja äraviskamiseni ning annab lähteinformatsiooni näiteks toote disaini muudatusteks.
Kiirenevas tempos toimub ka jäätmevaba ning jäätmeväheste tehnoloogiate arendustegevus.
http://miksike.ee/en/glefos.html?spage=http%253A%252F%252F
www.miksike.ee%252Fdocs%252Freferaadid2005%252Flooduskaitse.htm