R + Heliline Keeletipp Hambasombud Tremulant L + Heliline Eeskeel ja keeletipp Hambasombud Lateraal L’ (lj) + Heliline Lateraal J poolvok + Heliline Eeskeel Kõva suulagi Poolvokaal W poolvok + Heliline Huuled, keeleselg Poolvokaal P – Helitu Huuled (keele asend sõltub ümbr hä) Suuõõs Klusiil B – Helitu Huuled - bilabiaalne Klusiil T – Helitu Keelelaba Hambad, h-sombud Klusiil
Foneetika ja fonoloogia Vokaalid. Häälduskohad Eesvokaalidele on ühine, et eeskeel tõuseb kõva suulae poole. Suuõõne esiosa on kitsas, tagaosa ja neel avarad. Ä keeleselg eespool, keeletipp alumiste hammaste taga E eeskeel kõrgemal, keeletipp alumiste hammaste taga Ö eeskeel veidi madalamal ja tagapool I eeskeel kõrgele kõva suulae poole, keeletipp alumiste hammaste taga Ü keel veidi rohkem taga- ja allpool Tagavokaalidele on ühine, et tagakeel liigub pehme suulae poole. Suuõõne tagumine osa on väike ja neel kitsas, esiosa aga avar. A tagakeel tõstetud pehme suulae poole, keeletipp alumiste hammaste taga
väljuda. Eesti s-ile vajalikku avarat õhukanalit on võimatu saavutada keeleseljaga, kui keeletipp on vastu alumisi hambaid nagu vene ja saksa keeles tavaline. Tämbrilt on tüüpiline eesti s vähem terav kui vene, läti või rootsi oma, kuid mitte ka nii lai ja mahlakas, kui oleme harjunud kuulma soome keeles. 2. Vead hääliku S hääldamisel Kuna s kuulub keeletipuhäälikute kriitilisse rühma, tuleb harjutamisel jälgida, et keeleselg ei oleks pinges (tähele panna keeleturja). Toetumise ajal ei tohi keel järgnevat vokaali ette moodustada. Lühihäälduse korral jälgime liigutuse kergust ja kiirust (et s ei kostaks liiga pika ja tugevana). Samas tuleb vältida ka helilisust. Suhteliselt palju vigu esineb ka s hääldamisel, sest selle õigehääldus nõuab keele täpset asendit. Eesti keeles on s helitu (Näide 2), kuid vokaalide vahel muutub ta poolheliliseks (Näide 3)
16. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Suuõõs (häälikute moodustumise koht) kõri poolt huulte poole: kurgunibu, pehme suulagu, kõva suulagi. Pehme suulagi koos nibuga sulevad ja avavad käiku ninaõõnde, lisaks otsesed ülesanded häälikute kujundamisel. Pehme ja kõva suulagi jagunevad mõlemad veel omakorda taga-, kesk- ja eesosaks. Kõva suulae eesosas on hambasombud e. alveoolid. Hambad. Suuõõne põhjas on keel. Keele osad: keelepära, keeleselg. Keeleselg jaguneb 3: keeleselja äärmine eesosa ehk lava, keeletipp ja keele küljed. 17. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (IPA ja SUT)? IPA rahvusvaheline foneetiline tähestik UPA ugri foneetiline alfabeet 18. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaalide hääldamisel on pidev õhuvool ja takistusi ei ole, õhk liigub suu keskelt. 19. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel?
Sosistamisel tekib kolmnurkne kõhrepilu nn sosina kolmnurk. 13. Missugused on artikulatsioonielundid? Kõnetrakt: neelu-, nina- ja suuõõs, Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Suuõõnes häälikute moodustumise lõppfaas? 14. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Suuõõs: pehme suulagi, kurgunibu, kõva suulagi, hambasombud, hambad, huuled, keel. Keel: keeletipp, keelelaba, keeleselg, keelepära, keeleküljed. 15. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (IPA ja SUT)? IPA Rahvusvaheline Foneetikaühingu tähestik ja SUT soome-ugri foneetiline transkriptsioon. 16. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaali hääldamisel väljub õhk piki kõnetrakti keskjoont ilma takistuseta või hõõrdumiseta. 17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18
13. Missugused on artikulatsioonielundid (häälduselundid)? Pehme suulagi, kõva suulagi, hambasombud, hambad, huuled, keel. 14. Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Suuõõnes toimub häälikute moodustumise lõppfaas. 15. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Suuõõs: Keel: · Pehme suulagi * keeletipp · Kurgunibu * keelelaba · Kõva suulagi * keeleselg · Hambasombud * keelepära · Hambad * keeleküljed · Huuled 16. Mis eristab vokaale konsonantidest? · Konsonantide hääldamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus, vokaalide puhul väljub õhk takistusteta. · Vokaalid on alati helilised. 17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Kõri, huuled, keel, häälepaelad. 18
Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadused, nagu kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm. Emakeelt rääkiv inimene suudab eristada ehk segmentida oma esimest keelt. Paljud segmentidena tajutavad üksused on tegelikkuses mitmeosalised. Emakeele hääldamis- ja tõlgendamisharjumused mõjutavad paratamatult seda, kuidas kuuldakse teisi keeli. * Vokaalid helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Jagatakse häälduskoha järgi ees- [i, ü, e, ö, ä], kesk- , ja tagavokaalideks [õ, a, o, u]. Kirjelduses mõõtme üldnimetuseks kõrgus; 4 kõrgustaset kõrge [i, ü, u], keskkõrge [e, õ, o], keskmadal ja madal [a]. Kolmas kirjelduse osa on labiaalsus huuled on ümardatud labiaalsete vokaalide puhul v ümardamata illabiaalsete vokaalide puhul. * Diftongid koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Neid ei saa teineteisest
Kõnekeele segmentimine võib olla keeruline, sest kõnevoolus sulavad üksteisele järgnevad konsonandid ja vokaalid osaliselt ühte. Lisaks on paljud segmentidena tajutavad üksused tegelikkuses mitmeosalised. Emakeele hääldamis- ning tõlgendamisharjumused mõjutavad seda, kuidas kuuldakse teisi keeli. Need on kuulmiselt põhineva transkriptsiooni peamised puudused. Vokaalid on helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Vokaalid jagatakse häälduskoha ees- ja tagapoolsuse alusel kolme rühma: eesvokaalid (nt i, e), keskvokaalid ja tagavokaalid (nt u, o). Vokaalide puhul on hääldusviis keeleselja kõige kõrgema koha ja sellele lähima suulae koha vaheline kaugus. Vokaalide kirjeldustes on selle mõõtme üldnimetuseks kõrgus (kitsus). Tavaliselt eristatakse nelja kõrgusastet: kõrge (nt i, u), keskkõrge (e, o), keskmadal, madal (nt a).
14. Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Suuõõs on resonantsruum, mis annab häälikutele kõlavärvi + see on nasaalide kõlaruum. Pehme suulagi tõuseb ja moodustab velaarse sulu, mis eraldab ninaõõne ülejäänud kõnetraktist. Suuõõne ülesanne on moodustada häälikuid. Häälikute moodustamise lõppfaas ongi suuõõnes. 15. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Keele osad: keeletipp (apikaalid), keelelaba (laminaalid), keeleselg (dorsaalid), keelepära (radikaalid), keeleküljed (lateraalid). 16. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (SUT ja IPA)? 17. Mis eristab vokaale konsonantidest? Konsonantide hääldamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus, vokaalid puhul väljub õhk aga ilma takistusteta. 18. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Vokaalide hääldamisel tuleks jälgida kõri, huulte ja keele liikumist. 19
14. Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? · pehmel suulael velaarid · kurgunibul uvulaarid · kõval suulael palataalid · hambasompudel alveolaarid · hammastel dentaalid · huultel labiaalid · keelehäälikud lingvaalid 15. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Keel (lingua): · Keeletipp (apex linguae) apikaalid · Keelelaba (lamina linguae) laminaalid · Keeleselg (dorsum linguae) dorsaalid · Keelepära (radix linguae) radikaalid · Keeleküljed (latus : latera) - lateraalid Suuõõne erinevad osad: · Kurgunibu (uvula) · Pehme suulagi (velum) · Kõva suulagi (palatum durum) · Pehme ja kõva suulagi jagunevad taga-, kesk- ja eesosaks. · Kõva suulae eesosas on hambasombud e. alveoolid. 16. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (SUT ja IPA)?
- kõval suulael palataalid - hambasompudel alveolaarid - hammastel dentaalid - huultel labiaalid - keelehäälikud lingvaalid. Suuõõne erinevad osad (kõri poolt huulte poole): kurgunibu (uvula), pehme suulagi (velum), kõva suulagi (palatum durum). Pehme ja kõva suulagi jagunevad taga-, kesk- ja eesosaks. Kõva suulae eesosas on hambasombud e. alveoolid. Suuõõne põhjas on keel. Keelel on neli peamist osa: keeletipp (apex), laba (corona), keeleselg (dorsum), keelepära (radix). Keeleselja võib omakorda jagada kolmeks: esiselg, keskselg, tagaselg. Vokaalid häälikud, mille hääldamisel õhuvool / hääl pääseb pidevalt ja takistuseta suu keskelt välja. Olulisim vokaalide kirjeldamisel on keele ja huulte asend. Vokaalidiagramm. - eesvokaalid keeletõus keele eesosas (i, ü, e, ö, ä) - tagavokaalid keeletõus keele tagaosas (u, õ, o, a) - keskvokaalid keeletõus ees- ja tagaosa vahel (õ)
4) Hambasombud – kitsas sombuline ala hammaste taga – somphäälikud ehk alveolaarid, postalveolaarid (hambasompude taga hääldatakse nt š-häälikut) 5) Hambad – hammashäälikud ehk dentaalid 6) Huuled – huulhäälikud ehk bilabiaalid ja labiaalid, huulhammashäälikud ehk labiodentaalid Keele osad ja seal moodustatavad häälikud ehk lingvaalid: 1) Keeletipp – keeletipuhäälikud ehk apikaalid 2) Keelelaba – keelelabahäälikud ehk laminaalid 3) Keeleselg – keeleseljahäälikud ehk dorsaalid, eeskeelehäälikud ehk predorsaalid, keskkeelehäälikud ehk mediodorsaalid, tagakeelehäälikud ehk postdorsaalid 4) Keelepära ehk keelejuur – keelepärahäälikud ehk radikaalid 5) Keeleküljed – külghäälikud ehk lateraalid Vokaalide artikulatoorsed jooned Vokaal ehk täishäälik – hääldamisel õhk liigub vabalt ilma takistuseta (nt L puhul takistavad hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum
las cavidades resonantes que amplifican los sonidos. Las cavidades supraglóticas actúan como filtros acústicos sobre la onda compleja inicial facilitando el paso y reforzando a determinados componentes y eliminando o debilitando las frecuencias más alejadas de las resonantes). resonatsõõned faringe neeluõõs cavidad bucal suuõõs cavidad nasal En la cavidad bucal: La lengua ◦ ápice de la lengua (keeletipp ) ◦ dorso de la lengua (keeleselg ): predorso, mediodorso, postdorso ◦ raíz (keelejuur) Paladar (suulagi ): ◦ paladar duro/ paladar (kõva suulagi ): prepaladar, mediopaladar, postpaladar ◦ paladar blando/ velo paladar/ velo (pehme suulagi ): zona prevelar, zona postvelar dientes: ◦ dientes superiores/incisivos superiores (ülahambad ) ◦ dientes inferiores (alahambad ) Alvéolos (alveoolid e hambasombud ) labios:
Ninaõõs - ninahäälikud e nasaalid Suuõõs - suuhäälikud e oraalid Häälduselundid: Pehme suulagi - pehmesuulaehäälikud e velaarid Lõpeb kurgunibuga - nibuhäälikud e uvulaarid Kõva suulagi - kõvasuulaehäälikud e palataalid Hambavall ehk hambasombud- somphäälikud e alveolaarid Hambad - hammashäälikud e dentaalid Huuled - huulhäälikud e (bi)labiaalid, huulhammashäälikud e labiodentaalid Keel keelehäälikud e lingvaalid: keeletipp apikaalid, keelelaba laminaalid, keeleselg keeleseljahäälikud e dorsaalid (ees-, kesk- ja tagakeelehäälikud e pre-, medio- ja postdorsaalid), keelepära ehk -juur radikaalid, keeleküljed külghäälikud e lateraalid Kõnetrakt: neelu-, suu- ja ninaõõs Artikulaatorid (aktiivsed häälduselundid): huuled, keel (tipp, laba, selg) Häälduskohad: (üla)huul, hambad, hambavall e -sombud, kõva suulagi, pehme suulagi, kurgunibu (uvula), kõri, häälepilu (glotis) 14. Missugune on suuõõne osa häälikute
Segmedid e häälikuüksused - vokaalid ja konsonandid. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadeused (nt kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm). Segmenteerima e eristama - nt oma esimest keelt suudad segmenteerida teistest. Emakeele hääldamis- ning tõlgendamisharjumused mõjutavad seda, kuidas kuuldakse teisi hääli. Need on kuulmisel põhineva transkriptsiooni peamised puudused. Vokaalid on helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Hääldusviis oleneb keeleselja kõige kõrgema koha ja selle lähima suulae koha vahelisest kaugusest (kõrgus). Jaotatakse kolme rühma: eesvokaalid, keskvokaalid ja tagavokaalid. Eristatakse nelja kõrgusastet: kõrge, keskkõrge, keskmadal, madal. Labidaalsus(kolmas oluline): labidaalse- huuled on ümardatud; illabidaalsed - huuled ümardamata Häälduses pingsus (mõningate keelte kõrged vokaalid): pingsad ja lõdvad.
Ligikaudse transkriptsiooni puhul piirdutakse põhiliste häälikutüüpide märkimisega ja ei pöörata erilist tähelepanu väikestele või isikupärastele erinevustele. Täpse transkriptsiooni puhul kasutatakse rohkesti lisamärke. Kuid ka väga täpne transkriptsioon ei pruugi olla usaldusväärne. 11. Vokaalide liigitus kõneloome seisukohast. Vokaalikolmnurgas ja -trapetsis on häälikud järjestatud teatavate foneetiliste parameetrite ehk muutujate järgi. Kui keeleselg liigub ettepoole, on tekkiv häälik eespoolne ehk eesvokaal; kui ta tõmbub tahapoole, on häälikki tagapoolne ehk tagavokaal. Kui huuled ümbarduvad, tekib huul- ehk labiaalvokaal(ü); kui nad ei ümardu, tekib illabiaalvokaal(i). artikulatsioonikoht ees taga huulte asend ümardamata ümardatud ümardamata ümardatud kõrgusaste kõrge i ü õ u
palju, mis asendis on neeluõõs. Kõik nimetatud tunnused on koos häälekurdude seisundi fikseerimisega vajalikud iga hääliku iseloomustamiseks. Kõrvalekalded normist on häälduspuude tunnuseks ning vajavad häälikuseade käigus kõrvaldamist. Kõige tähtsamaks organiks artikuleerimisel on kindlasti keel — selle asukoht suukoopas (eespool või tagapool, ülal või all), ahtust moodustav keeleosa (tipp, laba, keeleselg, keelepära). 5. Kõneloome Keeleüksuse individuaalne (isikuline) tähendus kajastab inimese subjektiivset kogemust ja suhtumist sellesse situatsiooni, millest kõneldakse. Kõneldes otsib inimene selliseid keeleüksus! (sh. sõnu), mis kõige objektiivsemalt võiksid väljendada tema subjektiivset kogemust ja suhtumist. Keeleüksuste kasutamine erineb inimestel just individuaalse tähenduse poolest, sest viimane sisaldab lisaks kognitiivsele ühisele algele (tuumale) ka
annaabi.ee 
