Kättemaks ja aukartus elu ees (0)

Kättemaks ja aukartus elu ees.
Kirjutan kirjandi W.Shakespeari näidendi „ Hamlet “ põhjal. Prints Hamlet leinab oma vastmõrvatud isa ja juurdleb kuidas ja kellele tasuda selle võika teo eest. Kas Hamlet tegutseb mõistlikult?
Esiteks täiesti inimlik kättemaksuiha – tasuda isa mõrvarile sama rauaga või kui õnnestub, siis isegi julmemalt. Raamatus oli koht, kus Hamletil avanes võimalus mõrvarkuningas palvete lugemise pealt tappa, aga prints loobus oma kavatsusest, sest arvas , et Claudius oli just patud andeks saanud ning pääseks tänu sellele Jumala kohtu ees kergema karistusega. Teiseks motiiviks oli see, et Hamleti sugusele mehele oli sõnapidamine kindlasti auasi ja kuna ta oli isa vaimule andnud lubaduse kuriteo eest kätte maksta, siis pidigi ta seda tegema. Eriti oluliseks tegi selle tõotuse täitmise asjaolu, et Hamlet armastas oma isa väga ning pidas temast lugu rohkem kui ühestki teisest inimesest.
Vähemolulisemateks põhjusteks võiksid olla veel näiteks iga ausa inimese soov õiglus jalule seada. Samuti võis ajendiks olla Hamleti tahe taastada oma seaduslikku õigust troonile. Claudius oli end ju ebaseaduslikult kuningaks kuulutanud, sest pärast valitseja surma pärib trooni kuninga poeg, mitte vend. Hamlet ei avaldanud raamatus kordagi troonile pääsemise soovi – järelikult on see põhjus tõesti üks vähemolulisematest. Minu arust on see aga siiski põhjus, sest igat printsi on väikesest peale õpetatud saama kuningaks ja kui siis tema asemel hõivab trooni keegi teine, saab ta kohe aru, et asi on mäda.
Hamletil õnnestus lõpuks isa eest kätte maksta. Kahjuks aga nõudis see võitlus ka Hamleti enda elu.
. Selleks noormeheks oli troonilt tõugatud prints Hamlet, kes püüdis selgusele jõuda paljudes asjades, eriti aga küsimuses, mis puudutas tema isa tapjat.
Hamletil polnud lihtne taluda teadmist, et tema isa mõrtsukas istub ülbelt troonil ja kavatseb kosida tema enese ema. Hamlet pidi midagi ette võtma, tema õilis süda ei lubanud toimuvast lihtsalt mööda vaadata. Asi polnud sugugi selles, et Hamlet oleks olnud auahne; ta ei janunenud mitte trooni, vaid õigluse järele. Seda saavutada on nii mõnigi kord hoopis raskem kui vallutada kuningriiki, sest tuleb valida vahendeid nõnda, et oma õigust taga ajades teisi ja nende õigusi maha ei tallata. Seega poleks Hamlet saanud Claudiust lihtsalt maha lüüa, ta oleks seeläbi vaid enesest mõrtsuka teinud. Hamleti eesmärgiks oli aga näidata Taanimaale tõelist mõrtsukat
Enesetapp oleks olnud lihsaim viis olukorrast põgeneda. See näib küll igati hõlpsa väljapääsuna: nii hea oleks keerulised eluprobleemid selja taha jätta ja lahkuda teise ilma. Hamletile polnud see aga vastuvõetav. Ta ei arvanud, et nii saaks oma probleemid lahendatud. Need oleksid teda painanud ka teises ilmas. Nii tundusid mõlemad variandid, nii käegalöömine kui põgenemine, Hamletile allaandmisena. Jällegi oleks ta pidanud end teistest mõjutada laskma ning enese püüdlused unarusse jätma. Ka siis, kui Hamlet küsis eneselt: "Olla või mitte olla?", mõtles ta: "Kas jääda iseendaks või mitte? Kas lasta teistel juhtida minu elu või vastupidi?" Otsuse langetamine polnud lihtne, sest nagu tihtilugu, pidi nüüdki midagi ohverdama. Selleks võis saada ka noormees ise, kuid Hamlet oli kõigeks valmis.
Hamletil oli raske taluda seda ,et tema isa mõrtsukas on troonil ja kavatseb abielluda tema emaga. Hamlet teadis aga , et ta peab midagi ette võtma. Ta süda ei annaks talle rahu enne , kui tõeline mõrtsukas on paljastatud . Mina saingi aru nii , et Hamlet ei janunenud mitte niivõrd trooni , kuivõrd õigluse järelel. Seega ei saanud Hamlet Claudiust lihtsalt maha lüüa , tehes seeläbi endast lihtlabase mõrtsuka. Hamlet pidi Taanimaale näitama tõelist mõrtsukat.
Lihtsam oleks olnud kindlasti käega lüüa ning kättemaksuiha maha suruda , ent ma kaldun arvama , et sellega poleks Hamlet toime tulnud. Teadmine , et õiglus pole jalule seatud , oleks painanud teda kogu tema elu. Kuna Hamlet polnud inimene , kes tõstab ühiskonnahuvisid enese omadest kõrgemale , siis pidas ta õigesti käitumise all silmas seda , mida käskis teha süda , mitte tema riik. Pealegi polnud see elu Hamleti jaoks elu – inimene ei olegi ju inimene vaid üleskeeratav nukk , kui ta oma peaga ei mõtle , vaid teeb ainult seda , mida teised talle ütlevad.
Enesetapp olnuks kindlasti kõige lihtsam lahendus. Aga Hamlet ei pidanud seda õigeks , ta ei arvanud , et nii saaks tema probleemid lahendatud. Seega ei sobinud Hamletile ei käega löömine ega enesetapp- need mõlemad võrdusid talle allaandmisega. Otsuse langetamine polnud sugugi lihtne, sest igal juhul tuli midagi ohverdada. Kuid lõpuks langetas Hamlet siiski otsuse, mida ta õigeks pidas . Isegi kui tal tuli selleks hullu mängida ja talle tähtsaid inimesi solvata. See võis temast küll hoolimatu ja ülbe mulje jätta, en ta tahtis jääda iseendaks.
Hamleti plaan õnnestus ja see ains isemõtleja tollases Taani riigis suutis paljutki muuta. Võib küll öelda , et Hamlet lõpuks kaotas , kui kaotuseks lugeda surma. Kuid tema vaim võitis , ta oli suutnud enesele kindlaks jääda ja tal polnud põhjust surma karta , sest tema elu ülesanne oli täidetud.