Hamlet (8)

"Olla või mitte olla"
Iga inimene on kunagi elus olukorras, mil ta peab esitama enesele selle juba üsnagi kulunud küsimuse: "Olla või mitte olla?" Selles tõesti on ja ka oli probleem, vähemalt teatud ajal Taanimaal ühe kõrgest soost noormehe hinges ja peas. Selleks noormeheks oli troonilt tõugatud prints Hamlet , kes püüdis selgusele jõuda paljudes asjades, eriti aga küsimuses, mis puudutas tema isa tapjat.
Hamletil polnud lihtne taluda teadmist, et tema isa mõrtsukas istub ülbelt troonil ja kavatseb kosida tema enese ema. Hamlet pidi midagi ette võtma, tema õilis süda ei lubanud toimuvast lihtsalt mööda vaadata. Asi polnud sugugi selles, et Hamlet oleks olnud auahne; ta ei janunenud mitte trooni, vaid õigluse järele. Seda saavutada on nii mõnigi kord hoopis raskem kui vallutada kuningriiki, sest tuleb valida vahendeid nõnda, et oma õigust taga ajades teisi ja nende õigusi maha ei tallata. Seega poleks Hamlet saanud Claudiust lihtsalt maha lüüa, ta oleks seeläbi vaid enesest mõrtsuka teinud. Hamleti eesmärgiks oli aga näidata Taanimaale tõelist mõrtsukat.
Hoopis lihtsam oleks olnud käegalöömine, mis oligi üks kolmest Hamleti ette tekkinud valikust. Ta võinuks lihtsalt alistuda ühiskonnale ning suruda alla oma kättemaksuiha ja vajadus õigluse järele. Hamlet aga poleks suutnud seda taluda. Teadmine, et ta polnud käitunud õigesti, oleks teda painanud kogu ta ülejäänud elu. Kuna Hamlet polnud inimene, kes tõstab ühiskonna huvid enese omadest kõrgemale, siis pidas ta õigesti käitumise all silmas seda, mida käskis ta süda, mitte tema riik. Pealegi ei pidanud Hamlet sellist elamist eluks - inimene ei olegi ju inimene, vaid üleskeeratav nukk , kui ta oma peaga ei mõtle, vaid ainult alandlikult teiste tahtmist täidab.
Enesetapp oleks olnud lihsaim viis olukorrast põgeneda. See näib küll igati hõlpsa väljapääsuna: nii hea oleks keerulised eluprobleemid selja taha jätta ja lahkuda teise ilma. Hamletile polnud see aga vastuvõetav. Ta ei arvanud, et nii saaks oma probleemid lahendatud . Need oleksid teda painanud ka teises ilmas. Nii tundusid mõlemad variandid, nii käegalöömine kui põgenemine, Hamletile allaandmisena. Jällegi oleks ta pidanud end teistest mõjutada laskma ning enese püüdlused unarusse jätma. Ka siis, kui Hamlet küsis eneselt: "Olla või mitte olla?", mõtles ta: "Kas jääda iseendaks või mitte? Kas lasta teistel juhtida minu elu või vastupidi?" Otsuse langetamine polnud lihtne, sest nagu tihtilugu, pidi nüüdki midagi ohverdama. Selleks võis saada ka noormees ise, kuid Hamlet oli kõigeks valmis.
Lõpuks ometi langetas noor prints otsuse, mida ta õigeks pidas. Nüüd asus ta seda ellu viima. Seejuures ei põlanud ta ära ka hullu mängimist või nii väheste talle oluliste inimeste solvamist - eks eesmärk pühitseb abinõu. See võib tunduda hoolimatu ja ülbe, ent Hamlet tahtis siiski olla tema ise. Pealegi sai sellises olukorras ruttu selgeks, kes on tõeline sõber, kes mitte. Ophelia eemaldus Hamletist, sest ta oli otsustanud "mitteolemise" kasuks. Sellest, et Ophelia ei saanud õnnelikuks, võib järeldada, et inimese õnneks on vaja rahulolu. See tuleb aga igaühel just oma tegudega luua. Võib-olla sai kättemaks just tänu Ophelia loobumisele Hamleti elueesmärgiks ja -püüdluseks. Ta tahtis vähemalt midagigi oma elus hästi ja edukalt teha.
Hamleti sepitsetud plaan õnnestus ja see ainus isemõtleja suutis tollases Taani riigis paljutki muuta: avada inimeste silmad ja puhastada oma kodumaa inimsaastast. Võib küll öelda, et Hamlet lõpuks kaotas, kui kaotuseks lugeda ta surma. Ent tema vaim võitis, sest ta oli suutnud enesele kindlaks jääda. Nüüd polnud tal ka põhjust teist ilma karta - tema oli oma eluülesande täitnud ning tema hing võis rahul olla. Nii leidiski Hamlet vastuse oma küsimusele. Olla so. julgeda väljendada omi mõtteid. Argust aga ja soovi alati lihtsama vastupanu teed minna pidas Hamlet samaväärseks surmaga, sest elu ongi ju raskuste ületamine ja saavutatu nautimine, isegi siis, kui eluaeg liialt lühikeseks kipub jääma. Hamlet oli kangelane, aga mitte seetõttu, et ta noorelt suri, vaid just seetõttu, et ta keset teesklust täis kuningriiki julges siiski olla tema ise. Loomulikult võib igaüks oma elu erinevalt elada, kas oma peaga mõelda ja tegutseda või mitte, niisiis olla või mitte olla.