kõiksugu tegevused, situatsioonid ja materjalid mõjuvad kasvustiimulina. Kolmandaks on käsitlused, mis puudutavad inimese kasvu ja arengu üldisi seaduspärasusi ja inimese olemust. Minule tundus just see viimane seaduspära kõige õigem ning sobilikum, sellepärast et need on käsitlused, mis puudutavad just inimese kasvu ja arengu üldisi seaduspärasid ning õpetavad lapsele kõige põhilisemaid ja tähtsamaid väärtusi ja olemuslikke inimlikkust kirjeldavaid jooni. Üks oluline osa kasvatusteaduses on ka kasvatusteaduslikud paradigmad. Väga tihti kui tuleb kõneleda kasvatusteaduslikkust uuringust tuleb tegemist teha ka erinevate paradigmadega. Näiteks, algajal teadusuurijal võib olla raske teadvustada endale oma teadusala kõige üldisemaid lähtekohti, n-ö teadust juhtivaid paradigmasid. Kokkuvõtteks võib öelda,et tegelikult koosnev kasvatusteadus paljudest erinevatest meetotidest ning valdkondadest
(samastus) Praktika ei ole teooria vastand. Teooria toimib ka praktikas. Teooria abil võib praktikat valitseda. Õpetus ei ohusta kasvatust. Õpetus on kasvatuse peamine vahend. Abstraktne ja teoreetiline on kaks eri asja. Teoorias on oluline keskendumine üldisele, abstraktsus tähendab mittemeelelist, puhtalt mõttelist. Tänapäeva kooliõpetus ei ole mitte liiga teoreetiline, vaid liiga abstraktne. KASVATUSTEADUSE OLEMUS Kasvatusteaduses on vaja analüüsida, mida ja kuidas õpetada ning mida ja mis suunas kasvatada. Pidevalt on vaja lahendada varase kasvatuse, põhi- ja täiskasvanukoolituse, kutse- ja kõrgkooliõpetuse probleeme. Võiks arvata, et kasvatusteadusest võiks kujuneda kõiki inimesi uurivaid teadusi ühendav sild. Kasvatusteadus uurib kasvatust ja õpetust. Kasvatusteadus selgitab kasvatus- ja koolitustegevuse teoreetilisi aluseid.
haridussüsteem (struktuur sõnades ja skeemis), hariduse majandamine. Näiteks, öeldud, et õpib iga päev üle miljoni soomlase, peamine hariduspoliitiline suund on suurendamine koolide isemajandamist jne. Seejärel arutletakse selle üle, mida õieti tähendavad kõigile tuttavad terminid kasvatus, koolitus ja õpetus, areng ja õppimine. Neid peetakse kasvatusteaduse keskseteks mõisteteks, ehkki põhimõistete hulka kuulub veel palju teisigi. Tegelikult tutvustatakse kasvatusteaduses kasutatavaid mõisteid kõigis peatükkides. Kasvatuse lähekohtade juurde kuulub ka kasvataja tegevuse ja kasvatussuhte mõistmine. Arutletakse mis on kasvatusteadvus, kes on ,,hea lapsevanem", mille poolest on vanemad lapsele tähtsad. Teise peatük lõpuosa on pühendatud kahelaia valdkonna väärtuste ja teadmisega seonduva vaatlusele. Kasvatus on alati tugevasti seotud nii ühe kui teisega ja selle viimastes alapeatükkides arutletaksegi.
rääkis Vinter. (Toimetajad: Marit Valk, Valner Valme; ERR.ee, 04.04.2017, https://kultuur.err.ee/587966/kristi-vinter-me-liigume-hariduses-tagasi- inimlike-pohivaartuste-juurde) Sõnasta teksti põhiidee 1-2 lausega. Tekstis rõhutatakse üldinimlike põhiväärtuste kultiveerimise vajalikkusele ja selle tähtsust kasvatusteaduses. Hariduses peaks väärtustama inimeseks olemise väärtusi nagu emotsionaalne intelligentsus, koostöövime, juhtimisoskus ja kriitiline mõtlemine, mis ei ole seotud aine valdamisega, aga soodustavad selle omandamist. Tähista tekstis kõik autori väited (jooni alla või tähista markeriga). Vali üks väide ja esita selgitus, põhjendus (näide), järeldus. Kool ei peaks olema jäik vabrik, arvestama peaks iga lapse eripäraga ja lähenema rohkem individuaalselt
psühholoogilist vanemat, juhul kui ta satub näiteks asendusperesse ning tema kiindumuse ja samastumise objekt vahetub. Rootsi uurijad on algatanud seda küsimust puudutava mõttevahetuse, rääkides sisestatud vanemlusest, mille järgi lapse sisemine suhe esialgsete vanematega ei katke ka siis, kui laps peab neist lahkuma. Kahtlemata on kasvatuslikult kõige tähtsamal kohal just psühholoogilised vanemad, keda tavaliselt peetaksegi silmas, kui kasvatusteaduses räägitakse vanematest. Psühholoogilise vanemlusega seotud vähemalt järgmised kasvatuslikus mõttes olulised jooned 1. Psühholoogiline vanemlus eeldab pidevat lapse ja täiskasvanu vahelist interaktsiooni. 2. Psühholoogilised vanemad rahuldavad lapse igapäevaseid vajadusi ja kannavad hoolt tema heaolu eest. 3. Psühholoogiline vanem on lapse samastumisobjekt. 4. Psühholoogilise vanema olemasolu on lapse normaalse arengu vältimatu tingimus. 5
Iga õpilase individuaalsed õppe eesmärgid Individuaalne õppekava Õppe kohandamine Õpetajate oskuste, valmisoleku suurendamine Õpilaste valmisolek jätkuõppeks Üleminekuteks valmistumine Elukestva õppe - õppimise armastamine Erivajadustega õpilaste kaasamine kooli on olnud viimasel kümnendil hariduse prioriteete. Erivajadustega inimeste eeldus ühiskonda integreerumisel on koolis omandatud teadmised, oskused, hoiakud ja valmisolekud. Viimasel ajal on kasvatusteaduses kasutuses termin "kaasav haridus" (inclusive education), mis tähendab eelkõige hariduse kättesaadavust kõigile, võimalikult kõigi laste kaasamist elukohale lähimasse tavakooli. Üldhariduskooli põhiülesanne on aidata kujuneda isiksusel, kes tuleb toime oma elu ja tööga, arendab ennast kogu elu ja aitab kaasa ühiskonna arengule, määratleb end oma rahva liikmena, kodanikuna, kaasvastutajana Eesti, Euroopa ja maailma tuleviku eest.
Õpetamist võiks lühidalt defineerida kui õppimise suunamist. Õpetamise olemusse kuulub intentsionaalsus ja õpetamine on interaktsiooniprotsess. Õppimist võib määratleda kui teadmiste ja kogemuste lisandumist, mis põhjustab muutusi inimeste teadvuses ja tegevuses. Inimene õpib igal pool ja pidevalt. Õpime kõike seda, millest koosneb meie maailmapilt ja kogemus: õpime teadmisi, oskusi, väärtusi, suhtumist, norme, tavasid. Tänapäevases kasvatusteaduses pööratakse erilist tähelepanu inimese õppimisviisidele: aktiivsest õppimisest, õpetamisstrateegiatest jne. Kasvataja on iga inimene, kes püüab eesmärgipäraselt soodustada teise inimese arengut. Selle arusaama järgi on kasvataja teadlik oma eesmärgist ja aktiivne ning seetõttu võib tal olla kasvatusprotsessis tähelepanuväärne osa. Tal peavad lisaks kasvatustahtele olema ka spetsiaalsed kasvatusteadmised- ja oskused. Lapsevanema roll lapse kasvatamisel on väga
lihtsam sinna minna kui tal meile külla tulla ja nüüd oleme juba piisavalt targad, et ennem kodus ei söö kui vanaemale külla mineks, sest ta kipub väga palju erinevaid toidukraame peale suruma. Empaatia sõna tuleneb kreekakeelsest pathos est e. tundest ja liide e(m) näitab selle väljapoole suunatust. Olen rohkem tuttav kognitiivpsühholoogiaga ja empaatia kuulub selle mõistelisse põhivarasse. Tänapäevases kasvatusteaduses mõistame empaatiavõime all inimese võimet teist inimest mõista iseendas kogetu kaudu: "ma mõistan küll, mida sa praegu tunned, mina olen sama tundnud". Empaatiavõime ei ole kaasasündinud omadus, vaid kujuneb inimeses arengu ja eneseanalüüsi kaudu ja tugineb osaliselt identiteediotsimisele. See tähendab, et empaatiakasvatuses on meetodiks üldistus e. süntees leida teises inimeses endaga (või vastupidi endas teise inimese või olendiga) ühiseid jooni, tundeid, aistinguid
vanemat, juhul kui ta satub näiteks asendusperesse ning tema kiindumuse ja samastumise objekt vahetub. Rootsi uurijad on algatanud seda küsimust puudutava mõttevahetuse, rääkides sisestatud vanemlusest, mille järgi lapse sisemine suhe esialgsete vanematega ei katke ka siis, kui laps peab neist lahkuma. Kahtlemata on kasvatuslikult kõige tähtsamal kohal just psühholoogilised vanemad, keda tavaliselt peetaksegi silmas, kui kasvatusteaduses räägitakse vanematest. Psühholoogilise vanemlusega seotud vähemalt järgmised kasvatuslikus mõttes olulised jooned 1. Psühholoogiline vanemlus eeldab pidevat lapse ja täiskasvanu vahelist interaktsiooni. 2. Psühholoogilised vanemad rahuldavad lapse igapäevaseid vajadusi ja kannavad hoolt tema heaolu eest. 3. Psühholoogiline vanem on lapse samastumisobjekt. 4. Psühholoogilise vanema olemasolu on lapse normaalse arengu vältimatu tingimus. 5
Subjektsus - suutlikkus enda elu kujundada, mõtestada ning samuti selle eest vastutada. Indiviidilt oodatakse tegutsemist aktiivselt ühiskonnaprotsessides osaleva, tulevikku kujundava ja vastutustundliku kodanikuna. Inimese toimetulek kaasaegses maailmas sõltub tema aktiivsusest õppijana, valmisolekust õpisituatsioonis näha endas subjekti, aktiivset ning vastutavat mina. Subjekti mõiste on leidnud kasutust erinevates teadusharudes, näiteks filosoofias, psühholoogias, sotsioloogias, kasvatusteaduses, ka filoloogias. Kõige laiemas plaanis defineeritakse subjekti keskkonnas aktiivselt tegutseva, teadvust, tunnetust, tahet, vajadusi ja eesmärke omava indiviidi või rühmana. Andragoogikas on subjekt üheks põhimõisteks, mida käsitletakse kui teadvustatud aktiivsuse kandjat, kes on suuteline orienteeruma, otsustama, tegema seda, mida ta on kavatsenud teha, ning vajadusel ka oma tegevust korrigeerima.
Kordamisküsimused eksamiks 2013 1. Põhimõisted eelkoolipedagoogika, õpetus, kasvatus, alusharidus. Eelkoolipedagoogika on kasvatusteaduse valdkond, mille põhisihiks on toetada kuni 7-aastase lapse eesmärgistatud arengut ja õpetamist, uurida kasvukeskkonna ja kasvatusega seonduvaid probleeme. Õpetus õpetuse mõiste kasvatusteaduses ei tähenda ainult õpetaja poolt suunatud tegevust, see on kasvatusteaduslikus kontekstis palju avaram. Õpetuse ja kasvatuse mõisteid on raske teineteisest eraldada ning see ei ole ka vajalik. Õpetusega on alati seotud väärtushinnangulised valikud ja õpetamisel õpetaja alati ka kasvatab. Õpetuses peegelduvad õpetaja arusaam kasvatusest ning nende taustal olevad väärtused. Sel juhul võib näha kasvatust õpetusest üldisema mõistena.
Seega on see ajas muutuv ja arenev. Haridusel ei ole üht lõplikku eesmärki ning selle omandamine ei ole passiivne, vaid aktiivne, pidevat õppijapoolset tegevust eeldav protsess. Dewey defineeris haridusfilosoofiat kui ühiskondliku elu nõuetele vastavate vaimsete ja kõlbeliste harjumuste kujundamise probleemide selget formuleerimist. Filosoofia tähendas Dewey järgi hariduse kui teadliku praktilise tegevuse teooriat. Freire - kriitiline pedagoogika. Kriitilis-emantsipatoorses kasvatusteaduses nähakse teooria ja praktika suhet koostööna, milles mõlemad kannavad võrdset vastutust. Teooria suunab praktikat põhjendatud otsuste suunas. Briti haridusfilosoof R. S. Peters pidas hariduse eesmärgiks ratsionaalset, iseseisvat isiksust ning hindas hariduse sisu ja eesmärgi küsimusi olulisemaks metodoloogiast. Analüütiline haridusfilosoofia suuna põhitaotluseks oli rangel metodoloogilisel alusel põhinev mõistete ja
vahest teadmata, et põhimõtted pärinevad Käisi aegadest (Morel 2011, 4). Isetegevuse mõiste käsitlusest ehk selgus, et õpilase omaalgatusliku loova töö tähtsaimaks eelduseks on vabadus. ,,Vabadus see on aktiivsus," väidab M. Montessori ja rajab sellele põhimõttele kogu kasvatussüsteemi. (Käis 1996, 223-224). Nii ei ole ka Käisi vabaduse printsiip koos individuaalsuse põhimõttega midagi muud kui kaasaegses kasvatusteaduses tähtsaim isetegevuse, individuaalsuse ja lapsepärasuse kõrval. Vabaduse nõue tähendas kõigepealt seda, et lapsele tuleb anda võimalus samuti õigus kasvada ja areneda sel viisil, mis võtaks arvesse tema individuaalsust ning et tema loomupärased võimed saaksid paremini avalduda ja areneda. (Käis 1996, 225). Hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamisel/juhendamisel on oluline: õpilase individuaalsuse järgimine; õpilasele valikuvõimaluse andmine;
Kasvatus on alati praktiline, sotsiaalne tegevus. Eesmärk – korralik inimene Kasvatusega kaasneb vastutus, tegutseja peab teadama mida teeb. KASVATUS JA TEADMISED Teadmiste allikaks võib olla kogemus või arutelu. Teadmised võivad jaotuda oskused ja oskamine. Teadmised seovad meie mõtlemist tegelikkusega. Teadmistel on suur osa mõistmise seisukohalt. Teadmiste teine liik on taipamisel põhinevad teadmised, mõistuse ärakasutamine, õpitust arusaam. KASVATUSTEADUSE OLEMUS Kasvatusteaduses on vaja analüüsida, mida ja kuidas õpetada, mis suusnas kasvatada. Kasvatuse sisu ja vorm kujutab endast ajalooliselt muutuvaid nähtusi. Teadust vaadeldakse kui teadmisi, loovat tegevust, protsessi Kasvatusteadus tegeleb mitmete probleemide ja nähtustega. Kasvatusteadus selgitab kasvatus- ja koolitegevuse teoreetilisi aluseid. Kasvatusteadusliku töö eesmärk on koolitada tööjõudu. Traditsioon määratleb tavade või uskumuste kogumit.
6 Teisena tõuseb üles küsimus sellest, kas valitud lähenemisviis on kasvatusteaduslik. Kuigi allpool on esitatud teaduslikkuse kriteeriumid, siis tuleb arvestada, et arusaam sellest, mis on kasvatusteadustes teaduslik, ei olegi nii üheselt mõistetav. Esimeseks võimalikuks ja arvestatavaks asjaoluks on uute käsituste ilmumine seni üldlevinud klassikalise, nn loodusteaduliku teaduskäsituse kõrvale. Seepärast võib tänases kasvatusteaduses kõrvuti positivistlikule empiirilis-analüütilisele paradigmale leida traditsioonilisest teaduskäsitusest erinevat tõlgendavat lähenemisviisi, mis koos kvalitatiivsete uurimismeetoditega tähistab nn fenomenoloogilis- hermeneutilist paradigmat. Oluline koht kasvatusteaduslikus uurimistöös kuulub ka kriitilis- emansipatoorsele paradigmale. Seega oleks ennatlik teaduslikkuse üle otsustamisel lähtuda ainult tavapärastest teaduslikkuse kriteeriumidest. Mõõtmine kui
annaabi.ee 
