Kas tuumafüüsika arengust on inimkonnale olnud rohkem kasu või kahju? (0)

Arvamusavaldus : Kas tuumafüüsika arengust on inimkonnale olnud rohkem kasu või kahju?
Tuumaenergia kasutamise plussideks võib nimetada seda, et CO2 ei ole tuumaenergia kasutamise jääkaine, sellest tulenevalt hävitatakse osoonikihti vähem. Lisaks tuumajaamades tekkivad jäätmekogused ja tuumaenergia tootmiseks kuluv kütusekulu on väike. Tuumaenergia kasutamine soojuselektrijaamades tagab suurele hulgale inimesele vajaliku hulga energiat. Tuumaenergia kasutamise peamisteks miinusteks võib pidada seda, et tuumajaamade rajamine on väga kallis ja aeganõuedev, tekkivad jäätmed on radioaktiivsed ning ohtlikud kõigile elusorganismidele. Õnnetuste puhul elektrijaamades võivad radioaktiivselt reostuda väga suured alad- Lisaks on tuumajäätmete käitlemine, transport ja säilitamine keerukas ning üpriski kallis.
Areng tuumaenergia rakendamise osas on olnud väga kiire ja muljetavaldav vaadates teaduse seisukohalt, see on olnud kiire ja mugav viis saada elektrienergiat. Kuid ma arvan, et see toob meie ühiskonnale rohkem kahju, kui otsest kasu. Kuigi tuumaenergia tootmisel ei teki CO2te, siis on radioaktiivsed jääkained ikkagi kõigile elusolenditele väga ohtlikud. See väljendub näiteks eralduva kiirituse näol. Maailmas on juhtunud palju õnnetusi, mille tagajärjel pääsesid radioaktiivsed gaasid väliskeskkonda. Ja sellest olukorrast maha jäävad jääkained ei lagune maa sees ka mitme sajandi jooksul. Lisaks sellele on tuumaenergiat kasutatud sõjalistel eesmärkidel ja ei saa kunagi kindel olla, et tulevikus ei võeta seda meetodit uuesti kasutusele. Tuumapommidel on äärmiselt laastav mõju. Arvestades eelnevalt mainitut arvan ma, et tuumafüüsika areng ei ole tulnud inimkonnale kasuks.
Laialt on levinud arvamus, et kliima soojeneb fossiilsete kütuste ja kivisöe põletamise tõttu, mis atmosfääri saastavad. Tuumaenergia aga väidetavalt keskkonda ei riku ja annab palju odavat energiat, kuigi selle eelduseks on vaja kõigepealt täita vastavad turvanõuded. Fukushima tuumajaamad ehitati valmis kiirustades, mõtlemata võimalike probleemide peale – tegelikult piirkonna järgi ei tohiks Jaapanis olla mitte ühtegi tuumareaktorit, sest tegu on seismiliselt aktiivse piirkonnaga.
Fukushima katastroofi järel seisneb kõige suurem probleem selles, et iga päev voolab Vaiksesse ookeani ligikaudu 400 tonni üliradioaktiivset vett. Uraan, plutoonium , segatud  oksiidkütus, tseesium -137, strontsium -90 ning muud haruldased ühendid ja erinevad gaasid voolavad koos veega merre, segunedes kooriumis. Lisaks tekivad ka uued elemendid. Kõikidel nendel ainetel on erinev pooldumisaeg ja teiste materjalidega reageerides võib tekkida üha uusi radioaktiivseid elemente. Teine ebameeldiv asjaolu Fukushima puhul on see, et reaktorite vahetus läheduses jookseb merre maa-alune jõgi . Jaapani rannikult liigub võimas hoovus Alaska suunas, sealt edasi mööda Ameerika läänerannikut kuni Mehhikoni välja. Need hoovused kulgevad lainetest märksa kiiremini. Väga palju erinevaid anomaaliaid täheldati juba kolm kuud pärast katastroofi: jääkarudel ja hüljestel tekkisid mitmesugused probleemid; palju kalaliike hävisid; koorikloomadel esinesid erinevad haigused. Seda kõike on teatatud juba ka USA läänerannikult, kus tuunikalades on avastatud kõrgel määral radioaktiivsust, seega oleks soovitav enne kala söömist kindlaks teha selle päritolu – näiteks Vaiksest ookeanist püütud kala süüa ei tasuks .
Arvatakse, et maailmas ei ole tegelikult olemas ühtegi täielikult loodusjõudude eest kaitstud ja turvalist reaktorit . Et veidikenegi aimu saada Jaapanis toimuvast, tasuks Fukushimat võrrelda 1986. aastal Ukrainas toimunud Tšornobõli katastroofiga.
Tšornobõli tuumareaktor oli justkui katsejaam, mis pidi olema teoreetiliselt võimalik. Reaktor oli lohakalt ehitatud, sest kogemusi nappis – näiteks puudus seal kaitsemahuti, mis oleks pidanud õnnetuse korral takistama radioaktiivsete ainete liigkiiret levikut jaamast välja. Õnnetuse toimudes paiskus suures koguses radioaktiivseid elemente tohutu plahvatusega õhku ja molekulaarses olekus tolm, mis sisaldas radioaktiivseid aineid, kandus õhus minema ning sadas hiljem erinevate sademetega taevast alla.Need allasadanud radioaktiivsed elemendid on laiali üle Euroopa. Näiteks kui aastaid hiljem kasutada metsa küttepuuna, on see sama radioaktiivne puu kaminas, neid radioaktiivsed elemente hingatakse sisse, juuakse veega jne.Tseesium-137 on kõige levinum radioaktiivne aine, mis jääb inimkehas terveks eluks südame piirkonda, tekitades südame ja kilpnäärme probleeme ning vähki, strontsium 90 tekitab samuti erinevaid vähivorme. Ukrainas sündisid paljud lapsed katastroofi järel “auklike” südametega,.
Teine kasutus- ja arendusvaldkond on sõjanduses keemiliste relvadena, mis andis ka suure tõuke tuumaenergia arendamisele II maailmasõja ajal ja tänu millele on tuumaenergeetiline tehnoloogia jõudnud tänapäevasele tasemele . Kuid kui kunagi peaks tulema uus tuumasõda , on sellel siiski hävitav jõud peale inim- ja tehnikakahjude ka maailma ökosüsteemile. Tuumaenergia omab väga suurt tähtsust tänapäeva ühiskonnale. Tuumajaamadest tulenev elektrienergia loob väga soodsad võimalused suurriikidele elektrienergia hankimiseks. Taastuvate alternatiivenergiaallikatena veel kasutatav tuulegeneraator teeb kokkuvõttes loodusele ja riigile rohkem kahju, kui suudab toota. Selle põhjustavad kallis tehnika, müra , väike tootlikus , lühike eluiga, ning sellest tulenevalt kallis energia omahind . Samas vajavad hüdroelektrijaamad kindlaid looduslikke eeltingimusi ehitamiseks. Tuumaelektrijaamade ehitamisega terrorismiohtlikes arengumaades on alati olemas väike oht terrorismiaktiks, kuna tuumajaamad annavad võimaluse valmistada tuumapomme.