Kas tapmine võib olla õigustatud? (0)

Kas tapmine võib olla õigustatud?
Iga kuriteo lahendamiseks on tähtsal kohal selle toime panemise motiiv. Samas on alust vaja ka kurjategijal endal, ent ükspuha kui veenev põhjus ka ei oleks, on see täiesti ühiskonnareeglite vastu ning andeksandmatu tegu.
Üks põhjuseid, millepärast kuritegusid toime pannakse on endas rahulolu saamine või enda või teiste elu õnnelikumaks muutmine. Selline mõtteviis on väga naiivne ning vale, kuna mitte ainuski kuritegu ei jää karistuseta isegi mitte siis kui süüdlast ei mõisteta kohtuotsuse läbi süüdlaseks. Sel puhul oleks loogiline ja inimlik tunda suuri süümepiinu, mille kogemine võib olla mitmeid kordi raskemini läbi elatav, mis on võimeline mõjutama kogu elu palju halvemini kui trahv või vabadusekaotus ning tänu sellele on kurjategijad nõus oma süüd tunnistama. Ka on karistuse kandmine lihtsam ning pärast seda kergem eluga edasi minna. Näiteks minu kunagine lapsepõlvesõber varastas kord poest pulgakommi. Pärast vargust oli ta väga hirmul ning ei tahtnud seda enam. Ta ei tundnud teo üle üldse uhkust ning hoopis vastupidi ta tahtis oma tea heastada. Hiljem rääkis ta seda oma emale, kes ei teinud sellest suurt numbrit kuna sai müüjaga hästi läbi ning ütles talle, et ei ole vaja muretseda. Siiski mu sõber läks poodi ja pani raha letile ja tunnistas oma süüd. Kuigi sedapuhku karistust ei järginud on see hea näide kuidas süümepiinad mõjutavad käitumist.
Teoses „Kuritöö ja karistus ” on peaosaline noor üliõpilane Raskolnikov , kes on vaene, tark, ent naiivne. Ta tundis üht liigkasuvõtjat, kes oli Raskolnikovi silmis selle teoga madalamast klassist, ning otsustas tolle tappa, lootes seeläbi maailma parandada ning ka enda elu paremaks muuta, varastades raha. Tapmine aga muutis tema elu hoopis halvemaks. Tundes iga päev kohutavaid süümepiinu, mis kasvasid järjest suuremaks , hakkas ta endasse ja ka teistesse ükskõiksemalt suhtuma, kuigi siiski usaldas Sonjat. Ta ei mõelnud, et võiks veel oma elus rõõmu tunda. Kõige suuremasse masendusse sattumise eest kaitses teda Sonja , kes hoolimata Raskolnikovi solvangutest ei jätnud teda üksi. Süümepiinad olid nii suured, et ta tunnistas oma teo üles ja oli valmis karistust kandma. Siberis sunnitööl Raskolnikov justkui sünnib ümber ning Sonja väsimatu armastus päästab mehe masendusest.
Kuigi karistust kanda on võimalik paljudel erinevail viisidel , on oma süü tunnistamine ja karistuse kandmine kõige õilsam ning parem tegu, mille läbi saad õppetunni edaspidiseks eluks.