Kas lepituspoliitikal oli väljavaateid edule? (4)

Kas lepituspoliitikal oli väljavaateid edule?
Enne Teist maailmasõda, oli Euroopas väga ärev olukord- Hitler oli asunud kindlakäeliselt moodustama Suur Saksamaad ja lääne riigid eesotsas Inglismaa ja Prantsusmaaga ajasid aastatel 1935-1939 lepituspoliitikat , lootuses Hitler maha rahustada. Majandukriisi tõttu mis kestis 1929 aastast kuni 1933 aastani tekitas väga ränki tagajärgi maailmas. Inglismaal ja Prantusmaal oli majanduskriisi tagajärjeks streikide sagenemine, tööpuuduse suurenemine ning ka tootmise ja turustamise vähenemine, mis viisid riigid väga halba olukorda. Nad ei olnud valmis uueks sõjaks, sest puudus vastav varustus ja valmisolek. Ka rahavas oli viimasest sõjast veel väsinud ning ei soovinud uut sõda. Hitleri võimule tulekuga 1933. aastal oli selge, et on vaja tähelepanu pöörata Saksamaale, kes oli just ülesaanud majanduslangusest ning kohe tuli peale majanduskriis, mis viis majanduse uuesti halba seisu. Saksamaal süüdistati majandukriisis vabariiki ja see oli ka tõukeks Hitleri võimuletulekule. Ja oli ju Hitleri raamatus „ Mein Kampf“ kirjas natsi ideloogia põhiideed, et aaria rahvale tuleb võita juurde maad ja et nende rahvus on ülim ning tuleb tagada rassipuhtus. Tema maha rahustamiseks ajasid lääneriigid eesotsas Inglismaa ja Prantsusmaaga lepituspoliitikat, kuid kas lepituspoliitikal oli väljavaateid edule?
Hitlerile oli esimeseks takistuseks Versailles rahulepingu revideerimine, sest Hitler ei saanud ennem oma vallutuspoliitikat ajama hakata, kui polnud sõjaväge. Nii seatigi 1935. aasta märtsis sisse ülidine sõjaväekohustus, mis oli otsene rahulepingu tingimuste rikkumine , sest selle järgi ei tohtinud Saksamaa omada suuremat vabatahtlikest koosnevat sõjaväge kui 100 000 meest. Rikkumise vastu ei tehtud aga midagi, sest otsustati silm kinni pigistada. Saksamaa oli olnud ju koguaeg rahulolematu väga ebaõiglaste rahulepingu tigimustega ja nii jäetigi sellele sammule reageerimata, näidates, et lääneriigid ajavad lepituspoliitikat, et Saksamaad mitte ärritada. Minu arvates, juba see esimene järeleandmine andis Hitlerile kinnitust lääneriikide nõrkusest.
Saksamaale siiski ei piisanud ainult maaväest, vaja oli ka mereväge. Rahulepingu üheks tingimuseks oli aga ka, et sõjasüüdlasena ei tohi Saksamaa omada mereväge. 1935. aasta juunis sõlmisid Saksamaa ja Inglismaa mereväelepingu, millega sai Saksamaa õiguse luua laevastiku, mis moodustas 1/3 inglise mereväest. See oli jällegi üks näide sellest, kuidas lääneriigid lihtsalt lasid Hitleril dikteerida järjest suurenevaid nõudmisi. Lääneriigid ilma vastupanuta täitsid need, lootes lihtsalt heale õnnele ja sellele, et Hitler valmistub sõjaks NSVL vastu, mitte ei taha sõtta astuda teiste Euroopa riikidega. Hitleril oli aga kavas vallutuspoliitika ja kättemaks rahulepingu tingimuste eest. Sellinne samm lääneriikide poolt oli lihtsalt jätk nende esimesele järeleandmisele. Minu arust, oleksid nad pidanud mõistma, et kui Hitler nii agaralt üritab luua sõjaväge, koos mereväega ja järjekindlalt oli asunud rikkuma rahulepingu tingimusi, siis see saigi ainult tähendada seda, et Saksamaa oli teel sõja suunas.
Kui Hitler nägi, et lääneriigid eesotsas Inglismaa ja Prantsusmaaga teevad pidevalt järeleandmisi, siis see julgustas Hitlerit tegutsema. 1936. aastal viis Hitler oma väed Reini demilitariseeritud tsooni, mis oli juba väga ränk rahulepingu tingimuste rikkumine. Sellinne käik Hitleri poolt oli otseseks ohuks Prantsusmaa julgeolekule. Seda sammu kaalus ka Hitler kaua, sest ta ei teadnud millised reageeringud võivad selle peale tulla. Hitler ei olnud veel nii tugev, oleks võinud Prantsusmaaga sõtta astuda, kuid seda sammu tegema julgustasid teda kindlasti eelnevad järeleandmised Inglismaa ja Prantsusmaa poolt. Lepituspoliitika eesmärgil aga ei võetud midagi otseselt Saksamaa vastu ette ning see näitas ka Hitlerile, et lääneriigid on valmis iga hinna eest sõda ära hoidma ning täitma tema tahtmisi, et hoida rahu, kuid see jällegi omakorda kindlustas Hitlerit oma tegelikke plaane ellu viima ning teostada vallutuspoliitikat.
Hitleri esimene pilk pärast Saarimaa liitmist Saksamaaga oli suunatud Austria suunas. Seal elasid saksalased. Austria oli siis autoritaarne riik. Nii viis Saksamaa 14.märtsil 1938 Austriasse väed sisse-anšluss. Austria kantsler oli selle vastu ning ütles, et tuleb läbi viia rahvahääletus. Saksamaa viis aga ennem oma näed sisse, kui toimus referendum. Nii et sisuliselt Saksamaa okupeeris Austria. Saksamaa oli asunud laiendama oma territoorimi, kuid teades, et lääneriigid ajavad lepituspoliitikat, siis see talle muret ei valmistanud. Ka selle sammu puhul ei tehtnud midagi, vaid lihtsalt anti järgi. Sellinne suhtumine näitas ainult lääneriikide võimetust midagi Hitleri vastu ettevõtta, ning sisuliselt lasid nad lihtsalt kõigel liikuda uue maailmasõja suunas, kuigi oli juba ilmselgelt näha, et mida rohkem järele anda, seda suuremaks muutub oht Saksamaa poolt.
Hitler oli saanud suurt innustust sellest, et lääneriigid midagi ette ei võta ning tema järgmiseks sihiks sai Tšehhoslovakkia, mille äärealadel elas üle 3 miljoni sudeedisakslase. Seal oli ka väga tugev natsi organisatsioon ning sellele Hitler appeleeriski. 1938. aastal nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt sudeedimaa loovutamist. Lepituspoliitika tipphetkeks saigi 29. septembril 1938. aastal toimunud Müncheni konverents , mille eesmärgiks oli arutada Tšehhoslovakkia küsimust. Seal osalesid Saksamaa- Hitler, Itaalia- Mussolini , Inglismaa- Chamberlain ja Prantusmaa- Daladier. Ainuke, keda kohal polnud oli Tšehhoslovakkia ise, sest nemad oleksid ilmselgelt selle vastu olnud, mis oleks takistanud lepituspoliitika ajamist. Konverentsil otsustatigi, et Tšehhoslovakkia peab loovutama Saksamaale sudeedisakslastega asustatud alad. Sellinne käitumine lääneriikide poolt oli täielik allaandmine Saksamaale, kes võttiski seda otsust kui järjekordset märki lääneriikide nõrkusest. Lootus, et Hitler võiks rahuneda oli täiesti mõttetu.
Järgneski lihtsalt see, et Hitler vallutas kogu Tšehhoslovakkia ning nõudis ka Poolat. Siis lõppes Prantsusmaa ja Inglismaa aetud lepituspoliitika, sest nad mõistsid, et Hitler tahab esitab ainult suuremaid nõudmisi ning tema rahunemisest pole mõtet lootagi. Poola küll palus kaitset lääne riikidelt, kuid Hitler on juba nii võimukas, Poola siiski vallutati ning ühes sellega algas ka Teine maailmasõda, tõestades, lepituspoliitikat ei võinudki saata mingit edu, sest Saksamaal oli kindel eesmärk kättemaksta alandavate rahulepingu tingimuste eest ja muuta Saksamaa võimsaks riigiks. Järjepidevad järeleandmised Hitlerile, tegid teda ainult kindlamaks ning kui lääneriigid said aru, et sellisel poliitikal pole mõtet, oli juba liiga hilja .