Kas kunst on kaotanud huvi ilu vastu? (0)

Kas kunst on kaotanud huvi ilu vastu?
Keegi neiu kelle nime ma ei tea
Ilu on vaataja silmades. Nii on see alati olnud ja arvatavasti jääb see nii ka edaspidi. Selle tuntud lause abil saab määratud ka kunsti suhe iluga. Meil, inimestel on selline huvitav omadus, et me kipume tihti asjadest ning omadustest tüdinema. Seetõttu on ka meie iluideaalid ja üleüldine arusaam ilust aja jooksul muutuv. Kunst , mis on kindlasti oluline osa inimeste elust (kuigi me tihti ei saa sellest aru), kohaneb märkamatult inimeste soovide ja vajaduste järgi ning seeläbi kajastab kunst ka ilu aeg-ajalt erinevalt.
Alates sellest hetkest, mil kunst tekkis, on maailmas järjepidevalt toimunud erinevaid muutusi. Edasi on arenenud nii inimesed kui ka tehnoloogia . See on aga loonud kunstile rohkem eneseväljendusvõimalusi. Näiteks võib tuua kas või graffiti -kunsti, mis ei oleks saanud tekkida ilma aerosoolvärvide leiutamiseta. Tänapäeval ei piirdu kunsti tegemine tihti ainult värvidega paberi või lõuendi peale maalimises vaid üritatakse teha kunst võimalikult mitmekülgseks ning tajutavaks mitmete meeleelunditega samaaegselt. Näiteks võib kunstiteose puhul olla ühendatud nii pilt kui ka helid. Arenenud on ka inimeste mõistus. Kunsti mõistmine on tihedalt seotud abstraktse mõtlemisega ehk siis ettekujutlusvõimega. Tänu sellele loovad kunstnikud tihti selliseid teoseid, millest paljud meie seast ei saa aru.
Kuid see, et asi on meie jaoks arusaamatu, ei tähenda, et see asi ei või olla ilus. Lihtsalt kunstnikud proovivad väljendada oma tundeid ja mõtteid veidi teisiti, kas või selle pärast, et neid ilusaid Itaalia maastikke on maalitud juba maalitud päris mitmeid kordi ja seetõttu poleks kunstnikud enam omanäolised. Just isikupära ongi see, mida kunstnikud tihti taotlevad ning seetõttu siis juhtub mõnikord niimoodi, et nad pingutavad oma teostega üle ja kokkuvõttes on see looming raskesti mõistetav. Kuigi tänapäevased kunsti väljendamise viisid võivad olla mõnikord keerulised, on kunst siiski huvitatud ilust!
Iluideaal on erinevatel ajastutel olnud väga erinev. Kõige äärmuslikum näide on kindlasti 18. sajandil olnud rokokoo ajastu. Minu arust oli rokokoo ajastu iluideaal küll kergelt väärastunud. Rõhutati küll peensust ja dekoratiivsust, kuid see, kuidas inimesed välja nägid oli väga tobe . Naiste keha meenutas kujult rohkem liivakella, riietuse puhul laskuti äärmustesse ning hügieenist ei hoolitud hoopiski. Samas on olnud ka väga konservatiivseid ning rahulikke perioode . See kõik näitab, et mõiste „ilu“ käsitlemine sõltub ajast ning tihti järgnevad üksteisele eelmisest perioodist täielikult erinevad ideaalid. Kusjuures tihti hakatakse kunstnike tööd ehk seda, mida nad peavad ilusaks, hindama alles mõni aeg hiljem. Kunstiinimesed mõtlevad alati veidi teistmoodi ning nö. tavalistel inimestel läheb nende maailma mõistmisega veidi rohkem aega. Ma olen kindel, et paarikümne aasta pärast vaadatakse praegustele kunstiteostele hoopis teise pilguga.
Inimestele meeldivad ilusad asjad ja kuna kunsti teevad ka inimesed siis ei ole lihtsalt võimalik, et kunst kaotab kunagi huvi ilu vastu. Tänapäeval ei tohi keskenduda ainult kunstiteoste ilusa värvidekoosluse otsimisele vaid tuleb vaadata neid teoseid rohkem mõistusega. Kunstnikel on alati inimestele mingi sõnum ning selline südamlik soov on ka ju tegelikult ilus!