Kas Eestis tuleks muuta valimissüsteemi? (1)

Kas Eestis tuleks muuta valimissüsteemi?
Eestis kehtib proportsionaalne valmisüsteem, mis tähendab, et esinduskogu mandaadid jagatakse võrdeliselt valimistel kandideerinud nimekirjade või kandidaatide vahel vastavalt nende saadud häälte arvuga. Võrdeliste valimiste puhul on kasutusel mitmemandaadilised ringkonnad ning valimistulemuste põhjal moodustatakse tavaliselt mitme partei koalitsioonivalitsus , harvemini vähemusvalitsus. Kuigi kehtiv valimissüsteem toimib küllaltki hästi, tekib siiski küsimus, kas see on parim ning ei vajaks muutmist.
Valimisringkondade mandaatide arv sõltub hääleõiguslike kodanike hulgast ringkonnas. See tähendab, et kui Tallinnas näiteks 2007. aasta Riigikogu valimistel oli 3 ringkonda ja pealinnas elab ka suurem osa eesti kodanikest, siis tallinlaste poolt valiti ka suurem arv saadikuid Riigikokku. Selline süsteem tekitab jällegi ohu, et ühes piirkonnas elavaid inimesed on kergem mõjutada. Näiteks Lasnamäel elab ~28% tallinlastest, kes enamjaolt on pärit samast aastakümnest ning on seetõttu ka sarnase maailmavaatega. Kuna nende häälteenamus määrab ilmselt valimiste tulemuse selles ringkonnas, siis jäävad teiste põlvkondade inimesed vähemusse ning nende häälel ei ole nii suurt mõju, sest nad on laiali erinevates ringkondades, nendes, kus on vähem mandaate.
Proportsionaalse valimissüsteemi tunnuseks on ka kandidaatide ülesseadmine erakonna valimisnimekirjadesse, kuid ei ole keelatud kandideerida ka üksikisikuna. Et osutuda valituks, peab kandidaat koguma seadusega kehtestatud häälte miinimumarvu ehk kvoodi . Need hääled, mis jäävad kvoodist üle võib ta aga kanda oma erakonnakaaslastele, kellel kvoodist puudu tuleb. Häälte ülekandmine tõstatab aga probleemi, kas valitsusse saavad üldse rahva poolt soovitud isikud, kui erakonnasiseselt on õigus hääli liigutada. Eestis on ka palju vaieldud selle üle, kas kasutada avatud või suletud nimekirju. Praegusel hetkel on kasutusel mõlemad nimekirjatüübid Riigikogu valimistel, kuid europarlamendi ja kohalike volikogude valimistel ainult avatud nimistute printsiip. Sellest tulenevalt on Riigikogu valimistel, kus suletud nimekirja puhul ei ole võimalik kandidaatide pingerida muuta, väga suur võimalus saada võimule inimesel, keda rahvas ei poolda, isegi, kui tal on samad maailmavaated kui kogu ta erakonnal. Rahvas ei tea, et nad valivad suuremal osal vaid erakonda, kes saab võimule.
Praegune valimissüsteem on väga keeruka ülesehitusega ning keskmine Eesti inimene ei ole üldjuhul selle olemusest teadlik. Suurem osa inimestest lähevad valima üksikisikut, kes on neile meelepärane ning kelle lubadused tunduvad usutavamad teadmata aga seda, et esiteks hääli on võimalik liigutada ning teiseks, et kandidaadil ei ole kohustust oma valimislubadusi täita. Sellest tulenevalt võib nimetada poliitikuid kõikelubajateks ja tegelikult valelikeks, kuna suurem osa varem kuulutatust jääb tegemata. Poliitikutes pettumine toob omakorda kaasa rahva poliitikast mittehuvitumise ja valimisaktiivsuse langemise.
Madal valimisaktiivsus ei ole demokraatlikule riigikorrale kasulik. Et inimesed rohkem hääletaksid, võiks valimas käimise muuta Eestis kohustuslikuks , nii nagu see on näiteks Austraalias. Valimiskohustus paneks inimesed rohkem oma riigi juhtimises osalemisest huvituma ning võimule saaksid need inimesed, keda rahvas ka päriselt pooldab. Kindlasti on maakohtades nii, et suur hulk inimesi lihtsalt ei võta vaevaks liikuda külakeskusesse, et anda oma hääl, jäädakse lootma teise “tarkusele”.
Kui inimene juba sunnitakse valimisjaoskonda minema, siis ilmselt ta ka annab oma hääle meelepärasele isikule.
Eestis on väga keerulise ehitusega võrdeline valimissüsteeme, mille funktsioneerimise detailidest ei ole lihtinimesed teadlikud ning seetõttu teevad ka vahel soovimatuid otsuseid vaid teadmatuse tõttu. See on ka põhjus, miks valimissüsteemi oleks vaja muuta. Et Eesti riik toimiks veel rohkem paremini ja valitsusse saaksid tõeliselt kodanike poolt soositud isikud, tuleks valimissüsteem muuta rahvale kergemini arusaadavaks ning häälte ülekandmist vähendada. Samuti, et vältida põlvkondade domineerimist valijate seas, peaks muutma mandaati jagamissüsteemi, igas ringkonnas peaks olema kindel arv mandaate, mis ei tohiks sõltuda hääleõiguslike kodanike arvust. Tuleks keelustada valet sisaldavad poliitilised reklaamid , mis sisaldavad tühje lubadusi, et valijal oleks kergem kandidaatide vahel valida. Valimisaktiivsuse tõstmiseks tuleks valimised muuta kohustuslikuks. Kuid kõigi nende muudatuste keskel peaks siiski jääma püsima proportsionaalne valimissüsteem, mille tunnuseid on lihtsalt muudetud.