Karupoeg Puhh (1)

Karupoeg Puhh
Pealtnäha tundub “Karupoeg Puhh“ lasteraamat , kuid lugedes ja sisu üle mõeldes, võib järeldusele jõuda, et raamatu tegelastel on palju seiklusi mida saab võrrelda sündmustega, mis juhtuvad päriselus.
Peategelane on karupoeg Puhh, kes on pisut ülekaaluline, sest ülekõige maailmas armastab ta magusat . Kuid liigne magusaarmastus tekitab talle mitmeid probleeme. Kellaüheteistkümne paiku hommikul armastas Puhh ikka midagi natuke põske pista, seepärast oli tal muidugi kangesti hea meel, kui ta nägi, et Jänes taldrikud ja kruusid lagedale tõi. Ja kui võõrustaja siis veel küsis, mida külaline leiva peale soovib, kas mett või kondenspiima, oli Puhhi erutus juba nii suureks kasvanud, et ta vastas: “Mõlemat!“ Aga et mitte just ahnepäitsuna näida, lisas juurde: “Leiva pärast palun, ei tasu vaeva näha.“
Kui Puhh hakkas jänese juurest ära minema, ei mahtunud ta enam urust välja. “Noh, head aega siis. Vaja edasi minna.“ Ja ta hakkas urust välja ronima. Sikutas esimeste käppadega ja tõukas tagumistega, ja ennäe, veidi aja pärast oligi ninaots jälle värske õhu käes...siis kõrvad...siis käpad...turi ja...
Kui jänes küsis, et kas ta on kinni jäänud siis Puhh vastas muretu häälega. “Puhkan niisama natuke...mõtlen ja ümisen siin endamisi. Jänes üritas Puhhi siiski urust välja sikutad, kuid Puhh lausus selle peale pahuralt. “Kõik see tuleb sellest, kui uksed nii hirmus kitsad tehakse. Kõik see tuleb sellest, kui liiga palju süüakse,“ vastas jänes teravalt.
Puhh leidis iga temaga juhtunud äparduse kohta vabanduse, ta ei tahtnud kunagi tunnistada, et tema oma probleemides süüdi on.
Peale selle, et jänes oli pisut terava keelega, tahtis ta koguaeg suur organisaator olla. Näiteks plaan väikese Ruu kinni võtmiseks oli enamjaolt tema idee. Kui loomad läksid põhjapoolust avastama , siis tahtis jänes kõige ees olla. Kui pisike oli kadunud, siis jänes oli see, kes teadis enda arvates kindlalt, kuidas teda leida. Jänes saab võrrelda inimestega, kes tahavad teistes üle olla ja igas olukorras oma tarkust näidata, kas seda on või mitte.
Ükskord üritas Puhh mesilaste juurest mett varastada, kuid tal ebaõnnestus see kuri plaan. Siis ütles Puhh nii: “Ma siin arutasin seda asja ja jõudsin väga tähtsale otsusele. Tead sa need siin pole üldsegi õiged mesilased. Ja ma arvan, et nad ei tee üldsegi õiget mett. Puhh pobiseb vihast midagi, mis pole kindlasti tõsi, üritades end nii lohutada.
Notsu ja Puhh tahtsid elevante püüda, Puhh arvas , et kõige parem on pann lõksu purk mett. Ta läks koju mee järgi, võttis kapist purgi mett ja hakkas mõtlema ja arutama. „ Aga mine sa tea, mulle tuleb meelde, mu onu ütles kord, et tema olevat täpselt sama värvi juustu näinud. Nii ta siis pistis keele korra prooviks purki ja limpsas ühe hästi suure limpsu. “Jah, on küll mesi . Kui ainule kegi pole ehk naljapärast sellele juustu põhja pistnud. Võib-olla on siiski parem, kui katsun natuke kaugemalt - lihtsalt niisama igaks juhuks, sest äkki elevantsid ei armasta kah juustu. Puhh pidi viima terve purgi mett Notsule, kuid alateadvusest ennast tobedate ideedega lollitades sööb ta peaaegu kogu mee ära. Puhhi saab pisut võrrelda inimestega, kes tegelikult teavad, mis tagajärjed mõnel teol võivad olla, kuid siiski ei suuda lõpetada lollitades end üha totramate vabandustega.
Cristopher Robin oli loomade seltsis ainuke inimene, seega võis teda kõige targemaks pidada. Loomad küsisid temalt kõiksugu asju, sest pidasid teda väga targaks. Tegelikult ei teadnud Cristopher Robin kõigile küsimustele vastuseid, kuid ta sai alati midagi ise välja mõelda, et mitte piinlikku olukorda jääda. Tal oli seda väga häbi tunnistada, kui ta mõnele küsimusele vastata ei osanud. Loomad ju polnud kõigega nii hästi kursis, seega tekkis Cristopher Robinil võimalus targem välja paista, kui ta ise midagi välja mõtles.
“Asi on nimelt selles, et ..tead sa, Jänes...ma mõtlesin,et...ega sina äkki ei tea, mismoodi see Põhjapoolus välja näeb?“
“No, nüüd sa küsid seda juba minu käest.“
“Ma teadsin , aga olen millegipärast ära unustanud“
“Imelik küll,“vastas jänes,“aga mina olen kah millegipärast ära unustanud, kuigi ma igatahes ükskord teadsin.
“Eks see on vist midagi niisugust, mis seisab kuskil põhjas...jõe põhjas...või augu põhjas...Mõni kivi või teivas või...“
“Kindlasti on see teivas,“arvas jänes, ja kui ta juba teivas on ja seisma peab, noh, siis peaks ta minu arust ikka kuskil augu põhjas seisma, eks ole ?“
“Jah, mina arvasin sedasama .“