Karpkala võib elada igasugustes aeglaselt voolava või seisva veega veekogudes. Karbid on kõigesööjad ning toituvadpeamiselt zooplanktonist, põhjaloomastikust, detriidist ja veetaimede osadest. Karpkala loodusliku vormi nimetatakse sasaaniks (soomuskarbiks) ning sellel on suured ühtlaste vahedega soomused. Kultuurvormid (peegelkarpidel) on soomuseid vähe ja need paiknevad ebaühtlaselt. (,,Karpkala" juuni 2012) 1. Bioloogia 1.1Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) karpkalalaste sugukonda ja ( Cyprinidae) omanimelisse perekonda ( Cyprinus). ( Leili Järv) 1.2Morfoloogia Sasaan ja karpkala meenutavad oma üldkujult kokre. Kõrvuti pannes on sasaan oma kultuurvormidest pisut pikema ja ümarama kehaga. Nende kõrget (küürakat) keha palistavad pealtpoolt hammastatud ogakiirtega ( Joonis 1) pikk selja- ja altpoolt lühike pärakuuim. Oluliseks tunnuseks on ninamiku tipul ja suunurkades asuvad ning silma läbimõõduga
· Välimus Saarmas on kehaehituselt sale, madalajalgne. Keha ülapool tumepruun, alapool heledam. Keha pikkus 7090 cm, saba pikkus 3050 cm. Isendid võivad kaaluda 512 kg, maksimaalselt 15 kg emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad. Karusloom; karusnahk on tugev. · Eluviis Toitub kaladest, mügridest ja vähkidest. · Sigimine Poegib korra aastas, pesakonnas 24 poega. Särg Särg on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Särg kasvab 2535 cm pikkuseks ja 1,5 kg raskuseks. Särjel on rohekas selg, küljed hõbedase läikega ja kõht valge, silmad ja uimed on punakat värvi. Levika ja eluviis Särg on vähenõudlik kala, kes elab parvedena aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja riimveelises rannikumeres, hoidudes enamasti kaldaäärsesse taimestikku. Kudemisperiood on aprillist maini.
,,HAI NAHK" Haide nahal on üle keha pisikesed ogad. Need on plakoidsoomuste ogad, mis ulatuvad läbi naha. Ogad juhivad vett hai kehast mööda ja aitavad tal vees edasi libiseda. Tänapäevastel ujumistrikoodel on samuti pisikesed hambakesed. See on hai naha ogade imitatsioon, et aidata ujujatel kiiremini vees edasi liikuda. Haide soomuseogad on suunatud tahapoole, muutes kala võimalikult voolujooneliseks. ,,KARPKALA" Karpkala (Cyprinus carpio) on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Kaprkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, kelle roomlased kaugetel aegadel tõid Aasiast Euroopasse. Eestisse toodi esimesed isendid 1893. aastal.Karpkala võib kasvada 110 120 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 35 kg. Keha on külgedelt lamenenud, suu juures on kaks lühikest ja kaks pikka poiset. Karpkalad võivad elada kuni 50 aasta vanuseks.Kuna karpkala ei ole väga nõudlik vee hapnikusisalduse suhtes, siis kasvatatakse teda paljudes tiikides ja kalakasvandustes
RHB I Karpkala Cyprinus carpio Karpkala Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda (Cyprinidae ) ja omanimelisse perekonda (Cyprinus ) Levik Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi, Ida- ja Kagu-Aasia Karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme Eestisse toodi karpkala aastal 1893 Karpkala levik Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase
ja maimusid ning luues sellega suurtele kaladele soodsamad tingimused. Hiina karbid Hiina karpide all tuntakse mitut karpkalade sugukonda kuuluvat liiki, kes on looduslikult pärit Hiinast ning mida on introdutseeritud teistesse maailma riikidesse, et kasutada neid seal kalakasvatuses näiteks veetaimede või vetikate kasvu piiramiseks. Tuntuimateks liikideks on valgeamuur, pakslaup ja jämepea. Valgeamuur (Ctenopharyngodon idella) Valgeamuur on luukalade klassi, karpkalaliste seltsi, karpkalalaste sugukonda kuuluv liik ja on perekonna valgeamuurid (Ctenopharyngodon) ainus liik. Ta keha on väljavenitatud ja pea suhteliselt väike. Ninamik on väga lühike ja selle pikkus on võrdne või lühem silma läbimõõdust. Suu on valgeamuuril alaseisune. Värvuselt on valgeamuur roheka- või kollakashalli seljaga, küljed on tumekuldsed ja kõht helekuldne. Soomused on ääristatud tumeda randiga. Selja- ja sabauim on tumedad, kõik teised uimed heledamad
Tartu 2008 Haugi ja kogre võrdlus Ma valisin oma referaati haugi ja kogre, sest need kalad on väga huvitava välimusega ja eestis on nad levinud kalad. Olen neid kalu ise näinud ning tahaksin nende kohta rohkem teada. Haug on suur ja toekas röövkala, kellel on nooljas keha, mis on külgedelt lamenenud. (http://et.wikipedia.org/...) Tema keha on läbilõikes ümara kujuga. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Koger on luukala, ta kuulub karpkalaliste seltsi ja ta on üsna kõrge ja külgedelt lamenenud kehaga kala. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haugi tavaline suurus on 50100 cm, harvem kuni 150 cm, ta kasvab kiiresti ja kaal on tal kuni 25 kg. (http://et.wikipedia.org/... ; ENE 3, lk 332, Tallinn, 1988) Kogre pikkus on keskmiselt 10 kuni 25 cm, pikim Eestist püütud isend on olnud 37 cm pikk ja keskmine kehamass 50 kuni 400 g, raskeim Eestist püütud koger on olnud 2 kg. (http://www.miksike.ee/..
............................................................ 8 Sissejuhatus. Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm. Karpkala on üpriski suur kala. Eestis esineb kahte liiki karpkala: soomuskarp ja peegelkarp. Karpkala on kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu. Bioloogia. Süstemaatiline kuuluvus. Karpkala on karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ) kuuluv kala. Välimus, iseloomulikud tunnused. Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Keha on külgedelt lamendunud, suu juures on kaks pikka poiset. Selle sugukonna kalade iseloomulikeks omadusteks on hammaste puudumine lõualuudel, neelhammaste olemasolu alaneeluluudel, üks seljauim ja suur kaheosaline ujupõis. Võrreldes
kasvatanud ja aretanud. Karpkala on üpriski suur kala. Eestis esineb kahte liiki karpkala: soomuskarp ja peegelkarp ( ka nahkkarp). Karpkala on hea kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu.( Tartu Ülikool) 1. Bioloogia 1.1 Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ja( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ).(Wiki, 2012) 1.2 Välimus Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Keha on külgedelt lamendunud, suu juures on kaks pikka poiset. Selle sugukonna kalade iseloomulikeks omadusteks on hammaste puudumine lõualuudel, neelhammaste olemasolu alaneeluluudel, üks seljauim ja suur kaheosaline ujupõis. Karpkala
tulemusena. Lisaks ohustab liike kudealade hävimine, või tõkked nendeni jõudmiseks. Käesolevas töös uurin, kas allpool käsitletud liigid on vähenenud Eestis ja ka mujal Baltikumis. Valisin just sugukonna karpkalalased, kuna need liigid on kõige rohkem söögiks meie igapäevasel toidulaual. Liigikirjeldused Karpkalalised (Cypriniformes) on kiiruimsete klassi kuuluv selts kalu. Sellesse seltsi kuulub 5 (või 6) sugukonda, kokku 320 perekonna ja vähemalt 3250 liigiga. Suurim karpkalaliste sugukond on karplased ehk karpkalalased. Karplased ehk karpkalalased: Särg (Rutilus rutilus) kasvab 2535 cm pikkuseks ja 1,5 kg raskuseks. Neil on rohekas selg, küljed hõbedase läikega ja kõht valge, silmad ja uimed on punakat värvi. Särg on vähenõudlik kala, kes elab parvedena aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja riimveelises rannikumeres. (I) Teib (Leuciscus leuciscus) elutseb kiire vooluga jõgedes ja ojades, läbivooluga järvedes ja rannikumeres
Sõmerpalu lõik oli samuti võrdlemisi kalavaene, kus keskmisel hulgal leidus särge, alla keskmise haugi ja ahvenat. Suur-Võhandus oli kalastik silmapaistvalt liigirikas ja jõgi enamasti kalarohke. Kokku registreeriti 23 liiki: ojasilm, harjus, haug, angerjas, särg, teib, turb, säinas, roosärg, lepamaim, linask, rünt, viidikas, tippviidikas, nurg, latikas, koger, trulling, hink, vingerjas, luts, ahven, võldas. Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) oli esindatud karpkalaliste sugukond. Üldlevinud liikideks olid särg ja ahevn, väga sagedased viidikas, tippviidikas ja turb, sagedad haug, säinas, latikas ja rünt. Trullingu ja võldase levik piirdus jõe kõige kiirevoolulisemate osadega, jõeforelli ei leitud. 1989. a. ja 1995. a. uurimistel jõevähki ei leitud. Enne vähikatku sissetungi kuulus Võhandu jõgi Eesti vähirikkamate veekogude hulka (zur Mühlen, 1900). 1897. a. ilmnes vähikatk Tamula järves, kus jõevähki püüti mujalt toodud püünistega
(Leuciscus cephalus), ojasilm (Lampetra planeri), säinas (Leuciscus idus), roosärg (Scardinius erythrophthalmus), linask (Tinca tinca), harjus (Thymallus thymallus), rünt (Gobio gobio), nurg (Blicca bjoerkna), latikas (Abramis brama), koger (Carassius carassius), trulling (Barbatula barbatula), viidikas (Alburnus alburnus), hink (Cobitis taenia), ahven (Perca fluviatilis), luts (Lota lota), võldas (Cottus gobio). Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) on esindatud ka karpkalaliste sugukond. Kõige enam levinud liikideks on ahven ja särg ning väga sagedased on rünk, turb, viidikas, säinas, haug ja tippviidikas. Jõelõigu vahetusläheduses esinevad tõenäolised pesitsuspaigad järgmistel lindudel: rukkirääk (Crex crex), punaselg-õgija (Lanius collurio), harakas (Pica pica), suitsupääsuke (Hirundo rustika), teder (Tetrao tetri), kodukakk (Strix aluco), sookurg (Grus grus). (Järvekülg 1994) 6 (Joonis 4
lepamaim(Phoxinus phoxinus), linask(Tinca tinca), rünt (Gobio gobio), viidikas(Alburnus alburnus), tippviidikas (Alburnoides bipunctatus), nurg (Blicca bjoerkna), latikas(Abramis brama), koger(Carassius carassius), trulling(Barbatula barbatula), hink (Cobitis taenia), vingerjas(Misgurnus fossilis), luts(Lota lota), ahven(Perca fluviatilis), võldas(Cottus gobio). Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) oli esindatud karpkalaliste sugukond. Üldlevinud liikideks olid särg ja ahevn, väga sagedased viidikas, tippviidikas ja turb, sagedad haug, säinas, latikas ja rünt. Trullingu ja võldase levik piirdus jõe kõige kiirevoolulisemate osadega, jõeforelli ei leitud. 1989. a. ja 1995. a. uurimistel jõevähki ei leitud. Enne vähikatku sissetungi kuulus Võhandu jõgi Eesti vähirikkamate veekogude hulka (zur Mühlen, 1900). 1897. a. ilmnes vähikatk Tamula järves, kus jõevähki püüti mujalt toodud püünistega
Särg ei hõiva omale individuaalset kudemisala, vaid hoiduvad ühisesse kudemisvööndisse. Kudemine toimub rabeldes ja kärarikka veepladina saatel, mis võib olla nii tugev, et osa marjateri satub veest välja taimede veepealsetele osadele. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist 9...14 päeva pärast. Särje eluiga võib ulatuda kuni 17 aastani. Koger Koger ehk harilik koger ehk kuldkoger (Carassius carassius) on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Noor koger Tavaliselt on koger 1040 cm pikkune, erandjuhtudel kuni 64 cm ja 3 kg raske. Koger sarnaneb karpkalale, kellest erineb poiste puudumisega suunurkadelt. Kogre värvus sõltub suuresti keskkonnast ja võib olla kuldkollakas kuni hallikasrohekas. Koger on enamasti mageveekala, kuid teda esineb ka meres. Enamasti leidub kokri tiikides ja karjäärides, harvem järvedes ja jõgedes. Koger on lepiskala ja toitub igasugustest putukatest ja limustest
26 Saasteainete heitmisel veekogusse, põhjavette ja pinnasesse suurendatakse sätestatud saastetasumäärasid: · 2,5 korda, kui saasteaineid heidetakse kaitsmata põhjaveega pinnasesse; · 1,5 korda, kui heitekoht asub linna, alevi või supelranna piirides või lähemal kui 200 meetrit kohaliku omavalitsuse otsusega määratud supelrannale või kui heitekoht on meri, piiriveekogu või lõheliste või karpkalaliste kudemis- või elupaigana kaitstav veekogu; · 1,2 korda, kui heitvesi juhitakse merre süvamerelaskme kaudu. 51. Kuhu kantakse saastetasu näiteks jäätmete kõrvaldamise või õhu saastamise eest? Saastetasu kantakse riigieelarvesse. Segaolmejäätmete ja segaolmejäätmete sortimisjäägi kõrvaldamise eest kantakse 2009. aastal kehtinud saastetasumäära järgi arvutatud saastetasust 75% jäätmete
TAIMTOIDULISED LOOMAD Loomad, kes toituvad taimedes. Toiduahelas on neil oluline osa, sest nad on omakorda loomtoiduliste saagiks. Imetajad:Elevandid, ninasarvikud, kabjalised, veislased, inimahvlased Linnud: kanalised, papagoid, kabilinnud Roomajad: maakilpkonnad, mõned sisalikuliigid - nt leeguan Kahepaiksed: vastsed on taimtoidulised, täiskasvanud aga mitte Kalad: puhtalt taimtoidulisi kalu on väga vähe, ntks pakslaup, karpkalaliste seltsi kuuluv valgeamuur ja eesti vetest on kõige taimtoidulisem roosärg, kes peamiselt sööb vetikaid ja veetaimi LOOMTOIDULISED LOOMAD Loomtoiduline on loom, kes toitub - üllatus-üllatus - teistest loomadest. Sellised on näiteks kõik kiskjalised ja röövlinnud. Loomtoiduline loom võib olla omakorda saakloomaks mõnele teisele röövloomale. Meie vete röövtoidulised kalad, kes toituvad peamiselt teistest kaladest on nt haug, tursk ,ahven ja koha.
Tõkiskalakäik= on suure kaldega – 1:5 (lang 20%) kuni 1:10 (10 %) renni põhjas või külgedel ja põhjas vastuvoolu 45o all kaldu olevad tõkisplaadid. Need plaadid tekitavad voolu rahustavaid pööriseid ning vähendavad voolukiirust, mida kala peab ülespoole liikudes ületama. Veevool tõkiskalakäigus on intensiivsemalt õhustatud ja pööriselisem kui tavalises kamberkalakäigus. Iga 6–8 m tagant peab karpkalaliste jaoks ning iga 10–12 m tagant lõhilaste jaoks olema puhkebassein . Basseinid peavad olema nii suured, et vool neis rahuneks ning tekiksid puhketsoonid.Ehitatakse kas betoonist või puidust (harvem) Angerjakäik= Angerjakäigud kavandatakse nii, et vesi ainult nõrgub neist läbi ning hoiab nad parasjagu niisked. Muud kalad neid ülesvoolu liikumiseks kasutada ei saa.Angerjakäiku läbivast vooluhulgast
annaabi.ee 
