Kanep ja Eesti (3)

Kanep ja Eesti suhtumine
Kanep on taim, mille tähtsamate alaliikide ladinakeelsed nimed on Cannabis sativa ja Cannabis indica. Kanepitaimed ja selle ekstraktid sisaldavad üle 60 keemilise aine, mille koondnimetus on kannabinoidid. Nende ühendite tõttu ongi kanepil psühhoaktiivsed omadused: kanepit tarvitades muutuvad inimese maailmataju ja käitumine ning asju hakkab juhtuma... ( http://www.narko.ee/et/Kanep )
Inimesed, kes pooldavad kanepi kasutamist tihtipeale imestavad, miks on see illegaalne kui alkoholi ja tubaka kasutamine seda ei ole. Põhiline argument on, et võrreldes alkoholi ja tubaka pikemaajalisest tarvitamisest tulenevate tagajärgedega on kanep süütu lilleke, mis on isegi kohvist vähem sõltuvust tekitav, ei tekita pohmakat, ei tee agressiivseks ja mürgistust saada on praktiliselt võimatu. Lisaks on kanep oopiumi kõrval maailma vanim mõnuaine, mille kasutamise kohta on leitud andmeid juba 3. aastatuhandest e.m.a.
Kanepitaim (Cannabis sativa) sisaldab umbes 60 keemiliselt erinevat toimeainet, mida kutsutakse kannabinoidideks ja milledest ainsana omab psühhoaktiivset toimet delta -9 tetrahüdrokannabinool (THC). Kanepiproduktide toime on igale inimesele individuaalne sõltudes annuse suurusest, toimeaine kontsentratsioonist, pruukimise sagedusest ja tarvitamise viisist. Marihuaana ja hašiši üledoseerimisel võivad tekkida tasakaalu- ja südamehäired, nälja- ja janutunne, rahutus, segasusseisund, paanika ja meelepetted. Vahetult peale marihuaana või hašiši pruukimist tekib südame- ja hingamistegevuse kiirenemine. Kanepisuits on ohtlikum kui tavalise sigareti suits – nimelt tekib selle põlemisel, võrreldes tavalise tubakaga, kolm korda rohkem kantserogeenset (vähkitekitavat) tõrva ja viis korda rohkem mürgist süsinikmonooksiidi. Kanepit kasutanud lastel ja noorukitel on hilisemas elueas mitmekordselt suurem risk haigestuda depressiooni ja skisofreeniasse. Suurte annuste sagedasel manustamisel võib tekkida motiivituse sündroom, mis seisneb üldises huvipuuduses, apaatias ja passiivsuses, väsimuses, tujutuses, kontsentratsioonihäiretes ja lohakuses enda eest hoolitsemisel (akliinik.ee).
Üldlevinud müüt, et kanepist ei jää sõltuvusse ei ole päris õige. Enamusel marihuaana kasutajatest ei teki sõltuvus – nad ei kaota tarvitamise üle kontrolli ja teevad seda siis kui tahavad, sellistes kogustes nagu vajalikuks peavad. Palju on inimesi, kes on nooruses suitsetanud kanepit ilma pikemaajaliste tagajärgedeta ja nii mõnedki pühendunud suitsetajad on ülikooli haridusega ja tunduvad täiesti adekvaatselt funktsioneerivad ühiskonna liikmed. Siiski, see, et sõltuvus ei ilmne kõigil kasutajatel, ei tähenda, et see ei võiks tekkida kellegil. Tänaseks on kanepisõltuvus ära märgitud ka psüühikahäirete klassifikatsioonides DSM-IV ja RHK-10.
Niisis , kanep ei ole ohutu. Kuid kas praegune kanepit demoniseeriv propaganda ja nn kuiv seadus õigustab ennast? Praeguseks on Eesti jõudnud sellisesse seisu, kus hoolimata kanepi illegaalsusest ja üleriigilistest ennetuskampaaniatest tarvitajate hulk aina kasvab. Marihuaanat on uskumatult lihtne kätte saada, tuletikuga otsi taga neid, kelle tutvusringkonnas poleks kedagi kes teaks kust osta saab.
Kanepi samastamine kangemate narkootikumidega on ohtlikum kui arvatagi oskaks ja seda just selle sama sissejuhatava aine kuulsuse pärast, mis talle külge on poogitud. Kui teismeline järsku avastab, et kanep polegi nii paha võib ta hakata mõtlema, et ehk siis pole teised ka. Esimene joint tuleb ikka sõprusringkonnast ja kuidas peaksidki noored uskuma mustades toonides maalitud pilti kanepist ja narkootikumidest üldse, kui nad näevad enda ümber sõpru, kes tarvitavad ja ei hakkagi kohe heroiini süstima ega satu hullumajja.
Kuna kanepi teeb ohtlikuks pigem see, et ta on sissejuhatavaks aineks teel kangemate narkootikumide poole, mitte niivõrd ta ise, ei ole õige lasta sel vabalt tänavatel ringelda. Kui kanepi kättesaadavus ja puhtus oleksid kontrolli all, kaotaks see oma rolli lävepakuna. Fakt on see, et kes tahab, saab seda nagunii teha. Ja nende samade tuttavate käest ei ole just raske ka kangemat kraami osta. Ohtude kahandamine aitaks narkomaaniat ohjeldada tunduvalt paremini kui karistamine .
Tean omast kogemusest, et teismelisele ei lähe välised sanktsioonid väga korda. Keskooli jooksul jäin kaks korda tubaka suitsetamisega politseile vahele. Kaks korda sain trahvi, kaks korda istusin koduarestis aga suitsetan siiamaani.
Selge on see, et Eesti ühiskond ei ole valmis kanepi legaliseerimiseks. Dekriminaliseerimise või vähemalt üldsuse hoiaku muutmise suhtes on aga teised lood. Näitena võib siin tuua Hollandi, kus marihuaana on dekriminaliseeritud ja kuigi ka neil on narkomaanidega probleeme, on tõsi, et seal on saavutatud paremaid tulemusi võitluses uimastite ja nende tarvitamise tagajärgedega. Sealsed narkarid ei kipu kriminaalseks ja isegi kanepit suitsetavad hollandalsed vähem ja vastutustundlikumalt kui noored teistes riikides. Ehk olekski siis õigem muuta ühiskonna hoiakut ja panustada pigem noorte harimisele võimalikest tagajärgedest ja millistes piirides tarbides ei muutu olukord ohtlikuks.
Alkoholi terviskahjustav mõju on laialt teada. Vaevalt leidub keegi, kes ei ole näind alkohoolikut, ei teaks mõnda roolijoodiku ohvrit või ei oleks kuulnud lugusid noortest, kes ennast surnuks on joonud. Siiski ei takista see joomast veini õhtusöögi kõrvale või peol vähe kangemat napsu võtmast. Siiski ei ole see katastroof, sest ollakse teadlik ka nendest piiridest, mille raamesse jäädes ei põhjusta alkohol pöördumatut kahju. Inimestel on arenenud sisemine kontroll alkoholi tabimise üle, mis piirab seda ning ei lase harjumusel probleemseks muutuda.
Kui inimloomusesele on omane, et olles teadlik aine halbadest omadustest ja võimalikest tagajärgedest, seda ikkagi tarvitatakse, miks peaks siis kanepiga teistmoodi olema?
Sotsioloog Peeter Vihma uuris Itaalia ja Eesti kanepisuitsetamise sotsiaalset kontrolli. Ta leidis, et suhtarvuliselt on kasutajaid mõlemal maal ühepalju aga uimastikäitumine erineb. Itaalias on kanep muutunud noorte jaoks niiöelda normaalseks ja selle kasutamine on noorte endi seas avalik. Eestis aga toimub see tegevus varjatult. Itaalias on noortel tekkinud kanepisuitsetamise üle sisemine kontroll, nagu alkoholigagi aga Eestis on selle teke raskendatud.
Eesti noored hoiavad oma harjumust tihti salajas isegi tüdruk- või poisssõbra eest. Nii koonduvad noored Eestis gruppideks või võrgustikeks, mis meenutavad pigem subkultuure. Nende subkultuuride sees levivad arusaamad piiravad noorte vaimset silmapiiri ja tekitavad n-ö seisva vee efekti. Sellistes sõprade-kanepisuitsetajate "tiikides" võivad üsna kontrollimatult vohada vildakad arusaamad mõistlikust ja soovitavast. Ehkki uimastikasutajaid kiputakse tihti näitama ohvritena (ja mõnel puhul see nii tõesti ka on), mängivad isiklikud sisemised normid kontrolli omamises olulist rolli. See annab lootust, et hea-küll-ma-siis-proovin-kord jääb viimaseks või uimastivaimustus möödub ilma probleemideta. Sarnaselt püütakse lastele õpetada, et klaas veini õhtusöögiga on mõistlik, pudel viina klassiekskursioonil aga mitte. Mida rohkem on inimesel kogemusi kontrollitud uimastitarbimisega, seda tõenäosem on, et ka tema enda harjumused sarnasteks kujunevad (Peeter Vihma, Areen , 07.12.2006).
Tõsiasi on see, et vaatamata üleriigilistele kanepivastastele kampaaniatele, on kasutajate arv Eestis viimase 15 aasta jooksul kolmekordistunud. Kanep on levinum illegaalne mõnuaine, mille kasutaid võib leida nii põhikooli klassidest kui tudengite seast. See aga tähendab, et on sirgumas põlvkond, kes alkoholi ja tubaka asemel saavad oma esimese uimastikogemuse just kanepist, mis on alaealistele isegi kergemini kättesaadav. Kas ei oleks siis õigem keskenduda pigem sellele, et tarbimisega liiale ei mindaks ning kogemus, mis tahte korral nagunii saadakse, ei muutuks ohtlikuks?