Kalevipoeg, 20. lugu (0)

Kalevipoja 20. lugu
Enne kui Kalevipoeg teist ja viimast korda sõtta läheb, matab ta oma vara maha, mis igal aastal jaaniööl peab põlema; mattes nimetab ta, kuidas vara ülestõstmine võimalik on, aga tänase päevani ei ole veel kellelegi see õnn osaks saanud. Teisel hommikul kostab juba sõjasarve hääl mehi kutsudes kaugele, et "mägi märkas, metsa ärkas, tuulehoog jäi tukkumaie" Isamaa ilu ja vabaduse eest võitlejad kogunevad Emajõe kallastele kokku ja lähevad siis rüütlite vastu lahingusse kus Kalevipoja hobu ja hulk nõrgemaid sõjamehi surmatakse. Raskelt haavatud Sulevipoeg leiab veresõnade läbi veel surma küüsist päästmist, aga paar päev; hiljem kaotab ta Võhandu jõe ligidal ometi elu; nõnda kui Alevipoeg järvest juues upub, kust tema raudkübar ja kolmekandiline mõõk veel praegu järve põhjast õnnelikule silmale aeg-ajalt paistavad.
Seda kalli hinnaga ostetud võitu vaenlaste üle ei suuda Kalevipoeg kannatada, süda kipub tal lõhkema, "et e päeval püsipaika, ööl ei leidnud enam õnne". "Önne-aj õilmekesed" - ütleb ta Olevipojale - "lustipäeva lillekesed lahkusivad luhadelta enne suve sündimista. Noorel nurmel närtsind tammi, kevadella kuivand kaski seisan le: ki sõpradesta, vaeseks jäänud vendadesta; - lustipäevad lahkusivad, õnne-ajad õhtuella." Kolmest sugulasest ja sõbrast alles jäänud Olevipoja kätte annab ta riigi valitsemise, ta tahab edaspidi ilmast ja inimestest lahus elada. Koiva jõe kaldalleiab ta sobiva koha. Raudmehed läkitavad libeda keelega saadikud sinna, kes teda silma ees püüavad meelitada, aga selja tagant salamahti otsa peale teha. Kalevipoeg märkab veel õigel ajal nende kurja nõu ja hukkab nad. Teisel puhul tuleb üks kavalam kiusaja, kes teda raudlastele abimeheks püüab meelitada. Kalevipoeg käsib taloma söödaga vähivarda jõest tõsta ja järele vaadata, kas vähki sööda küljes on. Kui mees seda ei jaksa, käsib tal koju minna: "Mine koju, vennikene! Käi sa kiirest kuulutama, mis sa märganud mehesta! - Olen võimusel vägevam, kehakangusel tugevam, teod ei kõlba teenijaksi, ega suurus sulaseksi, võimus võõra voli alla. Ennemini elan üksi kehva mehikese kombel , kui et sulgun sunni alla, võõra voliduse alla. Kalevite kanget kaela saa ei kütke kinnitama, orja-ikke ormandama."
Inimeste seltsist lahkunud vägimees luusib nüüd laasi mööda ühest paigast teise: "Tusatuju tuulutama, kus ei kanda enne käinud, varbad enne olnud veerend." Seal juhtub ta ühel päeval Peipsi järve ligidale "kus tal jalad õnnekäigil sagedasti enne sammund, ehk küll kohta kurval silmal võõras täna vaatanessa". Nõnda tuleb ta Kääpa jõe kaldale, kus mõõk magab, ja astub jõkke. "Mõõka kohe mõtlemaie: kas ei e n n e i s e k a n n u d meesi ole mõõgakesta? Kas ei kohus karistada?" Selle mõttega lõikab ta mehel mõlemad jalad põlvist saadik maha. Vägimees sureb rohkest vere voolamisest. "Põrmu paelust pääsend vaimu lendas lustillinnu kombel pikil tiivul pilvedesse, tõusis üles taeva' asse", kus tema" seletatud kehaga " jumalikest pidudest osa võtab.
Siin võiks nüüd tema elukäik lõppeda. Aga vana jutt ei lepi sellega, vaid lisab, kuidas Taara mures olnud, kuna ei teadnud , millise ameti ta taevas Kalevipojale peaks andma. Jumalike otsuste tegemisel läheb tükk aega, kuni leitakse, et kõige parem oleks Kalevipoeg põrgu värava ette vahiks panna, et Sarvik sealt välja ei pääseks. Nüüd peab vägimehe hing mullasesse kehasse tagasi pöörduma , mille puuduvaid jalgu ei suuda ka jumalad asemele panna. Ta tõstetakse hobuse selga ja saadetakse põrgu. Sinna saabudes lööb ta ülevalt kõlanud hääle sunnil rusikaga kaljust väravat. Käsi jääb prao vahele kinni ja sedaviisi valvab ta, ise ahelate kütkesse pandud, põrgulaste väge, et keegi neist välja ei pääseks. Aeg-ajalt katsub ta kätt kaljust lahti kiskuda, nõnda et maa ja meri tema raputamisest värisevad, aga " Mana käsi hoiab meesta. Et ei vahti väravasta, kaitsev poega põrgust pääseks.
Aga ükskord algab aega,
Kus kõik pirrud kahel otsal
Lausa lähvad lõkendama;
Lausa tuleleeki lõikab
Käe kalju kammitsasta:
Küll siis Kalev jõuab koju
Oma lastel õnne tooma ,
Eesti põlve uueks looma."
Wikipedia
(Sõttavalmistus. Lahingud. Raudmeeste saadikud. Kalevipoja surm. Põrgu väravas. 302-321). Kalevipoeg kutsus inimesed sõtta ja palus varanduse ära peita(302-306). Sulevipoeg sai viga(306), kui Kalevipoeg läks jooma, jõi ta järve tilgatumaks(307). Sulevipoeg suri(308). Jooma minnes uppus Alevipoeg(309). Kalevipoeg palus Olevit, et see edasi Virumaad valitseks(310). Põrgupojad tahtsid Kalevipoja ära tappa, kuid Kalevipoeg nägi seda vee peegeldusest(313-314). Kalevipojale ei meeldinud teda tülitavad inimesed ning rännates jõudis Kääpa jõe äärde, proovis, kas mõõgale pandud needus töötab ning mõõk võttiski jalad maha(317-319) ja Kalevipoeg suri. Taevas otsustati, et Kalevipoeg läheb Allilma valvama, jalgade puudumisel anti talle hobuse keha ning käe lõi ta kaljusse kammitsasse(320).
Miksike
Kasutatud allikad:
* https://et.wikisource.org/wiki/L%C3%BChikene_seletus_Kalevipoja_laulude_sisust#XVIII
* http://www.miksike.ee/docs/lisa/kalevipoeg_maarja.ht m