suudavad tõeliselt lennata, mitte lihtsalt liuelda või pikki hüppeid sooritada. Tiibadeks on nahkhiirel nahast lennused, mis asuvad eesjäsemete sõrmede, kere külgede, tagajäsemete ja saba vahel. Lennunahaga varustatud sõrmed on erakordselt pikad, vaid pöial on lühike. Laiade tiibadega nahkhiired on üldiselt aeglasemad lendajad, kitsad tiivad aga seevastu võimaldavad osavust nõudvat kiiret lendu. Väike-käsitiivalised kasutavad orienteerumiseks kajalokatsiooni, kuid suur-käsitiivaliste hulgas tarvitavad seda vaid mõned liigid. Kajalokatsiooni kasutavad nahkhiired on võimelised helide abil "nägema" nagu vaalad ja delfiinidki. Käsitiivalised tekitavad ning saadavad oma nina ja suu abil välja orienteerumiseks kasutatavat kõrge sagedusega ultraheli. Heli tagasipeegeldumise aeg annab teada eseme kauguse nahkhiirest. Ümbrusest tagasi peegeldunud heli tajuvad nahkhiired kõrvadega, selle tõttu ongi kajalokatsiooni kasutavatel väike-
MÕJUTAVAD TEGURID KUULMINE NAHKHIIR: · Nahkhiir saadab lennates impulssidena välja väga lühikesi helilaineid (ultrahelisid). Mõned tekitavad laia hajuva helivoo, teised aga kitsa heliriba, mille suunda võib muuta. · Ümbritsevatelt esemetelt peegelduvad helilained tagasi. Kaja annab nahkhiirele infot esemetest tema teel ja toidust õhust. · Erinevad nahkhiireliigid püüavad kaja erinevalt. Kajalokaatoriteks on nahkhiire kõrvad, suu ja mõnedel liikidel ka nina. · Kajalokatsiooni kasutamine võimaldab nahkhiirel pimedas tegutseda LOOMADE KÄITUMIST MÕJUTAVAD TEGURID Kuulmine VAAL: · On ammugi teada, et vaalad kuulevad. Samuti ei ole uudis, et vaalad teevad häält ning suhtlevad omavahel. · On teada, et mõned vaalaliigid saadavad välja helisid omavaheliseks suhtlemiseks ja vees orienteerumiseks ning saagi leidmiseks. Ei ole aga selge, kuidas neid helisid tekitatakse, sest vaaladel puuduvad häälepaelad.
kirjeldavad harilikku delfiini lühikese nokisega. Need annavad ülevaate liigi Delphinus delpis taksonoomiast, anatoomiast, levikust ja eluviisi erinevatest aspektidest, nagu elupaik, seltsingulisus, sigimine, toit ja toitumine ning liikumine. Kaks viimast alapeatükki käsitlevad üldisemalt delfiinide magamis iseärasusi ning neid varitsevaid ohtusi ja vaenlasi. Kolm viimast peatükki kirjeldavad samuti delfiine nende intelligentsust, suhet inimestega ning häälitsusi ja kajalokatsiooni. Antud referaat tutvustab delfiinide tavalisemaid elu aspekte ning toob välja ka delfiinide mõne ebatavalise omaduse ja oskuse. 1 Taksonoomia Delfiinid on mereimetajad, kes kuuluvad riiki loomad (Animalia), hõimkonda keelikloomad (Chordata), klassi imetajad (Mammalia), seltsi vaalalised (Cetacea), alamseltsi hammasvaalalised (Odontoceti) ning sugukonda delfiinlased (Delphinidae). Perekonda delfiinid esindavad kaks liiki harilik delfiin lühikese nokisega (Delphinus
eest ning päästab neid haide ja mõõkvaalade hambust. Ja veel: ülalt vaadates sulandub nende tume selg kokku veesügavustega, alt üles vaadates aga ei hakka delfiini valge kõht heleda taeva taustal kuigivõrd silma. JÕEDELFIIN Jangutse jõega ühenduses olevas Dongtinghu jäärves elav järvevaal meenutab väga delfiini, ent kuulub siiski teise, järvevaalaliste sugukonda. Ta elab väga sogases vees ja on peaaegu pime, kuid leiab kalu kajalokatsiooni abil väga hästi üles. 8 DELFIINID DELFINAARIUMIS 9 PILDID 10 KASUTATUD ALLIKAD http://www.hot.ee/sebra15/delfiinid.htm http://et.wikipedia.org/wiki/Delfiinid http://images.google.ru/images?hl=ru&q=%D0%B4%D0%B5%D0%BB%D1%8C %D1%84%D0%B8%D0%BD%D0%B0%D1%80%D0%B8%D0%B9&lr=&um=1&ie=UTF- 8&sa=N&tab=wi http://images.google.ru/images?um=1&hl=ru&lr=&newwindow=1&q= %D0%B4%D0%B5%D0%BB%D1%8C%D1%84%D0%B8%D0%BD%D1%8B
V sõrm II sõrm III sõrm IV sõrm Milliseid nahkhiiri maailmas leidub? Käsitiivaliste selts on mitmekesine Mida nahkhiired söövad? • Nektar • Puuviljad • Putukad • Teised selgrootud • Kala • Imetajate ja lindude veri Kajalokatsioon • Nahkhiired orienteeruvad kajalokatsiooni abil. • Väljastatud ultraheli (sinine) põrkub objektidelt tagasi (punane). • Nahkhiir saab kaja analüüsides aru, millise putukaga on tegemist ja kui kaugel see asub. • Eesti nahkhiirte sonarite tippsagedused on vahemikus 20 000-55 000Hz • Inimkõrv kuuleb 20-20 000 Hz Nahkhiirte aastaring Eestis Kevad Nahkhiired ärkavad talveunest aprillis,
Talveks jääb talveunne, mille käigus ta kehatemperatuur langeb tavaliselt 40 kraadilt kuni 6 kraadile. Kõigusoojasus võimaldab nahkhiirtel säästa energiat, mis on eriti oluline talveperioodil, kui toidu hankimine oleks peaaegu võimatu. [5, lk 45] „Talvitumiseks sobiv temperatuur on 0…7,5 ° C (harilikult 3…7 ° C)“ [2]. Lisaks lendamisvõimele on nahkhiirte eripäraks saagi püüdmine ja orienteerumine kajalokatsiooni abil. Just see võime võimaldab neil saaki püüda öösiti, sest erinevalt nägemisest ei vaja kajalokatsioon valgust. Nahkhiir häälitseb ja vastavalt sellele, kui kiiresti häälitsus temani tagasi jõuab, suudab ta määrata teiste objektide asukoha ruumis. [3] Tõmmulendlane paaritub talvitusperioodi vältel, mil isane ärkab korra üles ja süstib oma sperma emasesse. Isaslooma sperma säilib emase suguteedes ja viljastumine toimub alles kevadel. Mai
ja 2002.aastal 364 isendit (Kull 2004). Nii on uuritud ka Eestis tuulikute mõju nahkhiirtele. 2005. aasta märtsis korraldas Eestimaa Looduse Fond järjekordse taastuvenergeetika alase arutelu, kus seekord tuli kõne alla tuuleenergia. Tuuleparkide varjukülgedest rääkides toovad keskkonnakaitsjad välja nende ohu lindudele ja nahkhiirtele. Ümarlauas rääkis nahkhiirte uurija Lauri Lutsar, et tuulegeneraatorid on nahkhiirtele paratamatult ohuallikaks. Nahkhiired orienteeruvad looduses kajalokatsiooni ja ultraheli järgi, mistõttu on esitatud hüpoteese, et rände või toitumise ajal meelitab tuulik nahkhiiri mingil moel ligi. Teine arvamus, mis üritab seletada, miks nahkhiired ei suuda tuulikutest mööda lennata, väidab, et nahkhiired tahavad toitumast tulles tuulikutesse puhkama asuda. Rootsi uurijad väidavad, et tuulikud eritavad soojust, mis meelitab tema juurde putukad. Nahkhiirte probleem on ka seetõttu terav, et
tänu nendele saab vaal mereveest kurnata suurel hulgal väikeseid vähikesi ja kalu.Kiusvaalalistel on pealael kaks hingatsit(ninasõõret).Kiusvaalalisi on 11 liiki. Hammasvaalalised: Hammasvaalalised on näiteks delfiinid, pringlid ja kaselotid. Hammasvaalalistel on teravad hambad, millega nad jahivad peamiselt kalu ja kalmaare. Üldjuhul teevad nad saagi asupaiga kindlaks saates välja teatud helisignaale ja nende peegeldusi kinni püüdes (kajalokatsiooni abil). Enamikel liikidel asub lõualuude kohal rasvapadi, mis tegutseb nagu akustiline reflektor. Hammasvaalaliste pealael on ainult üks hingats. Hammasvaalalisi on 66 erinevat liiki. Mõõtmed: Mõned vaalaliigid, just eriti kiusvaalalised, kasvavad tohutu suureks. Sinivaal võib kasvada 30 m pikkuseks ning on kõige suurem loom, kes kunagi maal elanud. Näiteks sinivaala keelele mahuks seisma täiskasvanud elevant. Vaalad saavutavad nii
lendlane, suurkõrv, põhja- nahkhiir . Eestis on kindlaks tehtud 11 liigi esinemine. Nahkhiiri tuleb Piusale talvituma kuni 100 km raadiusest, kokku võib nende arv ulatuda 3500 isendini. Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste hulka, kes on imetajatest ainsana võimelised tõeliselt ja kestvalt lendama. Nende eesjäsemed on kujunenud tiibadeks. Eestis elavad nahkhiired on putuktoidulised, toitudes enamasti öösel aktiivsetest putukatest, keda nad leiavad ultraheli- kajalokatsiooni kasutades. Päeva veedavad nad tardumuses hoonete pööninguil või puuõõntes. Emasloomad toovad suve keskel ilmale 1-2 poega. Sageli moodustavad poegivad nahkhiired kolooniaid, kus nad saavad hoida loodetele sobivat kehasoojust. Sündinud poeg võetakse enda külge klammerdunult kaasa öisele saagijahile. Natuke suuremad järeltulijad jäävad kuni lennuvõime saavutamiseni kolooniatesse. Kui mõned nahkhiireliigid (näiteks suurvidevlane) lendavad talveks soojematele maadele, siis
Keemiline kommunikatsioon Teatud liik suuteline teatud keemilisi signaale vastu võtma (nt et üksteist üles leida), ülejäänute jaoks on see müra. Mesilasema feromoon surub alla töömesilaste instinkti hakata paljunema, juhul kui ema jääb vanaks või temaga midagi juhtub, siis võetakse see pidur pealt ära, pere hakkab uusi emamesilasi tootma. Elektriline kommunikatsioon Paljaskalad kasutavad nõrga elektrivälja abil kajalokatsiooni. Üldiselt linnud keemilist kommunikatsiooni ei kasuta, aga teatud raipetoidulistel lindudel on haistmine just väga oluline. Inimene sarnaneb kommunikatsioonikanalite kasutamiselt pigem lindudele kui imetajatele. Kommunikatsioonikanali valik: kas kiiresti; väga kaugele; nii, et teised liigid ei saaks aru vms Sõltuvalt biotüübist (keskkonnast) heli edastamise võimalused piiratud, teatud heli diapasoonid juba hõivatud – määrab ära, milliseid sagedusi on üldse võimalik
kajastab heli tooni; impulsside sagedus aga heli tugevust. Lisaks: kahe silma olemasolu võimaldab hinnata objektide kaugust, kahe kõrva olemasolu aga heliallika suunda. Meelte tundlikkuse varieeruvus loomariigis (näiteid). Kakkudel erakordselt terav kuulmine, mis võimaldab saaki püüda kottpimedas. Nahkhiirtel ulatub tajuvõime 120 000 Hz- ni. Seda nn. ultraheli toovad nahkhiired ka ise kuuldavale, kasutades seda pimedas orienteerumisel kajalokatsiooni abil. Paljudel linnuliikidel ja putukatel on silmas veel neljas tüüp retseptoreid, mis erutuvad ultravioletses sagedusalas. Roomajatel täiendav keemiline tundeorgan - Jacobsoni elund. Kaheksajala kompimine. Inimesele tundmatud meeled loomadel. 1)madudel esineb paariline meeleelund, mille abil nad tajuvad saakobjekti soojuskiirgust ja suudavad selle abil hinnata objekti suunda ja kaugust 2)paljud linnud, mesilased ja isegi bakterid tajuvad Maa magnetvälja ja kasutavad seda orienteerumisel
teel kusagil leida (rahvasuu räägib, et Gagarin, naasnuna kosmosest, kandis Kremlis ette Jumalat polnud näha). Näitab pilte(slaidid) tõestab, et oma silm ei ole kuningas. Me näeme-tajume maailma eneste ümber mitte sellisena, nagu see nö objektiivselt on, vaid läbi oma tajuaparaadi filtri. Nt on inimesel täiesti võimatu teada, kuidas kogeb maailma nahkhiir, kuna meil puudub kujutlusvõime, mismoodi oleks maailma ,,näha"kajalokatsiooni abil. Ometi pole nahkhiire maailmataju kuidagiviisi ,,valem" kui meie oma. Meeled ja teadvus on evolutsiooniliselt arenenud nõnda, et suurendada meie ellujäämissansse, mitte selleks, et kaardistada maailma üks-ühele ,,õigesti". 3 Ei ole teada ühtegi kultuuri, millel oleks puudunud religioosne dimensioon. Inimesed on eelhäälestatud uskuma. Inimesed on ,,by default" religioossed, nad on bioloogliselt born to believe.
Putukatel – tundlad Kassil – vurrud NB! Nahk pole mehhanoretseptor, sest naha eesmärk on teine. 3. AUDIORETSEPTSIOON – Võime võtta vastu helisignaale, mehhaanilisi võnkumisi. Bioloogilises maailmas haruldane. Audioretseptsioon on vaid imetajatel, lindudel ja teatud putukatel. Kehtib reegel: kes teeb häält, see kuuleb häält. Nt: ritsikad Leidub ka praktiliselt kurte linde – raisakotkad. Vaid nahkhiired kasutavad kajalokatsiooni. Nad piiksuvad ultraheli alas (inimene ei kuule) ja keskkonnast tagasi peegeldunud info abil määravad ülimalt täpselt ära saagi asukoha. Lisaks suudavad nahkhiired vabalt ja kiiresti määrata kõik takistused (tuba täis niite pole probleem) 4. BARORETSEPTSIOON – Võime tajuda rõhkude vahet. Oluline vees elavatel organismidel, sest nad üldjuhul liiguvad vees üles - alla. Sellega
(“kuulmisteravuse”) kui ka tajutava sagedusala poolest. • kakkudel on erakordselt terav kuulmine, mis võimaldab neil saaki püüda isegi „kottpimedas“ • enamik linde suudab tajuda kuni 20 000 Hz sagedusega helisid (nagu inimenegi), kuid seevastu nahkhiirtel ulatub tajuvõime 120 000 Hz-ni. Seda nn ultraheli tekitavad nahkhiired ka ise, kasutades seda pimedas orienteerumisel kajalokatsiooni põhimõttel • ka koerad kuulevad ultraheli (mistõttu koeri vaigistatakse või kutsutaksegi vilistamise abil) • maod, vaalad, delfiinid, kaelkirjakud ja elevandid tajuvad madalsageduslikku infraheli (inimesed ei taju heli sagedusega alla 16-20 Hz) ja kasutavad seda kommunikatsioonis • mõnedel kaladel on erakordselt terav kuulmine, kuna nende ujupõis ja sisekõrv on omavahel spetsiaalse luumoodustise abil ühenduses
annaabi.ee 
