Kaasus (2)

Madis sind võtku!
Madis on olnud juba väiksest poisist saati teistest temavanausega lastest peajagu lühem ning kehaehituski oli tal pigem peenike, kui suur. Päris pikaks ja sihvakaks ta ei sirgunudki. Alatasa oli Madis haige, ega saanud oma eakaaslastega õues ringi joosta ja mängida, selleasemel istus ta toas vaadates, mis teised õues teevad. Pidevalt teda kiusati ja noriti tema välimuse pärast.
Nüüd on Madis lapseeast juba välja kasvanud ning temast on saanud tubli kuldsete kätega 50-aastane härrasmees. Pilked, mõnitused ja näpuga näitamine tema kasvu üle polnud lõppenud. Varem, kui kooliajal kiusati teda tihti nii füüsiliselt kui ka vaimselt, siis nüüd on küll füüsiline kiusamine ära jäänud, kuid ikkagi tehakse talle haiget vaimselt. Ta oli küll kuldsete kätega ja igati andekas poiss, nii mõnestki oma tarkusega peajagu üle. Kuid sellest hoolimata kiusati ja mõnitati teda pidevalt.
Sellest hoolimata, et Madis ei olnud välimuselt kõige sihvakam ja ilusam, oli ta endale leidnud naise ja juba üleski suutnud kasvatanud 2 toredat poega . Pojad olid niivõrd suureks sirgunud, et mõlemad elasid juba oma elu. Madis oli teinud kõik, et tagada poegadele turvaline ja kindel tulevik. Ta oli suutnud ilusti oma pere luua ja lapsedki üles kasvatada. Nad elasid mitte just kõige vaesemates elutingimustes,kuid ikkagi näis naisele kõigest sellest mitte piisavat. Pidevalt tegi Madise naine talle etteheiteid tema välimuse pärast, nimetades teda näiteks ´´jupatsiks´´, ´´käblikuks``, ´´punniks`` jne.
Ühel ilusal päeval aga sai Madisel sellest kõigest kõrini. Ta oli loomult küll heasüdamlik, kuid selliste mõnituste ja pidevate etteheidete tagajärjel saaks meil kõik ükskord hing täis, ega suudaks enam seda jubedust taluda. Kõigil meil on lõppudelõpuks siiski kuskil ka piir ja ning just Madise naine oli suutnud Madisel selle piiri ületada. Ta otsustas, et ei lase endale enam nii halvasti öelda ning, et ta naisele tuleks anda üks korralik õppetund. Meenutades, milliseid solvanguid ta on pidanud kogu aeg taluma , asetas ta oma naise lemmiktoolile kümme harilikku knopkat. Loomulikult sättis ta end ootusärevalt paari meetri kaugusel telekat vaatama.
Mõne hetke pärast oligi Madise kuri naine platsis. Tuppa astudes, alustas ta Madisega suhtlemist kohe ümbitsemisega. Sõimates teda ´´jupatsiks``, seejärel haaranud Madiselt telekapuldi ning Madisele peale käratanud, et tema pärast jäävad tal seebikad vaatamata. Muutes kanali seebikate peale, istus ta kohemaid oma lemmiktoolile. Nii kui naine oma istmiku sinna oli suutnud maha asetada, oli ta samakiirelt ka tagasi püsti. Naine justkui automaatselt tormanud Madise poole ja tahtnud talle selle sama telekapuldiga otse vastu lagipähe virutada. Madis oli küll viletsa tervisega ja aeglaste liigutusega, kuid ikkagi sellest hoolimata suutis ta eest ära põgeneda. Suure rabelemise käigus, oli Madis suutnud kiirelt ennast kaitsta, pannes naisele jala ette ning teda käega tõugata.
Naine potsatas maha justkui nagu suur kivi ning viimased sõnad mida ta enne maad puudutamist öelda jõudis olid: ´´Madis sind võtku!``. Naine kukkus nii õnnetult, et kaotas peale seda teadvuse. Samal ajal astus tuppa vanim poeg. Nähes, et isa kummardab meelemärkuseta ema kohal, arvas ta kohe, et isa on ema kallal vägivalda rakendanud. Ta tõmbas kohemaid isa emast eemale ja selgitusi kuulamata helistas politseisse.
Kui naine oli juba toibunud ja natuke paremas seisu, tegi ta kohe Madise suhtes politseisse avalduse. Politsei algatas aset leidnud intsidendi suhtes uurimise ning peagi jõudis Madise suureks kurvastuseks kogu see juhtum kohtusse.
Selliseid olukordi võib ka teistega juhtuda. Kuidas neid siis lahendada? Kes jääb siis sellistes olukordades süüdi ja kes mitte? Nende vastuste otsimiseks, leiaksime kindlasti abi Eesti Vabariigi põhiseadusest.
Kindlasti oli see üks kurb ja ootamatu sündmus. Madis ei mõelnud oma suures vihahoos tagajärgedele, ega suutnud arvatagi, et asi nii halvasti võib lõppeda. Kuid minu arvates, ei saaks Madist põhisüüdlaseks nimetada, sest ta ainult kaitses ennast naise rünnaku eest. Kuid samas tegi ta knopkade toolile asetamisega vähe valesti. Teades, et naine istub sinna toolile, tekitas ta tahtlikult naisele kehavigastusi.
Madist piinati ja noriti pidevalt nii vaimselt kui füüsiliselt. Ta oleks pidand ammu juba sellest kellelegi rääkima ja püüdma seda probleemi lahendada, kuid ta ei teinud seda. Kõigil meil on õigus kaitsele nagu ütleb ka §13.
§13.Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele.
Kindlasti ei talitanud Madis õigesti, pannes oma naise lemmiktoolile knopkad.Ta oli kindel, et naine istub sinna ning oli arvestanud sellega, et naine saab selletagajärjel ka vigastada.Nimelt loeksingi ma seda tahtlikuks vigastamiseks. Kuid nagu ütleb § 18. ...
§ 18. Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada .
Mitte ainult Madis ei talitanud valesti, vaid ka Madise naine. Ta poleks tohtinud Madist pidevalt mõnitada,norida ja teda hingelt haavata. Madisel oleks olnud õigus oma naiselt nõuda moraalset kahjuhüvitist. Nagu ütleb ka §25.
§ 25. Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.
Loomulikult tegutses ka Madis vastuolus seadusele. See, et naine teda pidealt närvi ajas ja lõpus ka endast välja viis, ei andnud talle õigust tekitada oma naisele kehavigastusi. Ta oleks pidand juba ammu pöörduma politseisse ja rääkima, et teda pidevalt provotseeritakse.Oleks ta sellest rääkinud, siis ehk poleks asi nii tõsiseks ja keeruliseks läinudki. Olles seadust rikkunud, on naisel siiski õigus nõuda kahjuhüvitist nagu ütleb ka §25.
§ 25. Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.
Minu arvates ei ole Madis selles süüdi ning ma nimetaksin seda õnnetusjuhtumiks.Naine tahtis talle puldiga lajatada ning Madis üritas ennast lihtsalt kaitsta. Selle tõttu juhtus ka see traagiline õnnetus ning Madise naine sai vigastada ja kaotas teadvuse. Ma ütleksin, et mõlemad osapooled on süüdi, ega kumbagi ei saaks päris õigeks seaduse kuulekaks inimeseks lugeda.