Kaasaegse kunsti näituse retsensioon (0)

Kaasaegse kunsti näituse retsensioon
Veetsime klassiga ühe toreda päeva, 24. Septembri 2013 Tallinnas ning külastasime sealseid erinevaid paiku, millest üheks oli Eesti Kunstimuuseum KUMU . Seal tutvustas giid meile uut mastaapset rahvusvahelist näituse saali, mille nimeks oli „Kriitika ja kriisid . Kunst Euroopas alates 1945". „Kriitika ja kriisid" vaatleb esimest korda tolleaegset kunsti ühtse tervikuna , liigitamata seda ideoloogiliselt, geograafiliselt ja poliitiliselt kaheks eraldi leeriks, Idaks ja Lääneks. Sellest näitusesaalist pidime valima ühe enim meeldinud teose ning andma sellele oma nägemuse ja arusaama. Mulle meeldis sealt kõige rohkem Antony Gormley töö “Kodu”, mille ta valmistas 1984.aastal.
Minu esmane reaktsioon teost nähes oli väga huvitav, kuna ma ei saanudki kohe alguses aru, mida see peaks endast kujutama ning sümboliseerima. See polnud tavapärane kunstiteos , kuna selle mõõtkava oli vale- inimene oli suurem kui maja. Kõigepealt haaras minu tähelepanu maja, mis kattis maaslamava inimese pead. Mida rohkem seda teost vaadata, seda rohkem hakkasin mõistma selle sügavasisulist tähendust, millest pole just kõige kergem aru saada.
Selle teose peateemaks on inimese kaitsetus ja eraldatus suurest maailmast. Inimese peas olev maailm ei ole sellest kujutatavast majast suurem. See majake justkui takistaks vaateid oma siseelule ning teekonda parema ja turvalisema elu poole. Teos tekitab veidi ängistava tunde, mis justkui suruks mõtete ja tegude peale. Hoiab kinni, ega lase elul areneda.
Kuna selle töö nimeks on pandud „Kodu“, siis tuleb kohe mõte, et autor mõtlebki selle maja alltekstina inimese enda eluaset, kust keegi lahkuda ei soovi. Maja sümboliseeribki kellegi kodu- kinnist ruumi, milles päevast päeva oma elu surnuks lüüakse, lamav inimene aga abitust ja enesesse tõmbunud olevust, kellel on maailma avaruste koha pealt silmad suletud.
Meie kaasaja väärtusteks võivad olla sõltumatus, vabadus, perekond, armastus, suur maailma vaade ja teadmised. Teos räägibki just inimese vähestest teadmisest maailmas toimuvast ja maailma vaatest, mis näitab seda, et kaasaja väärtused hakkavad oma tähtsust kaotama või siis need lihtsalt surutakse alla. Teose üheks detailiks võib pidada inimkeha , mis lebab maas täiesti vabalt, keha pole kinni seotud ning see tähendab seda, et ta võiks täiesti vabalt püsti tõusta ja minema kõndida, kuid ta ei leia teed maailma. Tal pole kohta, kuhu minna, kuigi ta tahaks.
Kunstnik on teose loomisel kasutanud tina, terrakotat, kipsi ja klaaskiud. Need materjalid on kõik silmaga nähtavad ja käega puudutatavad ning nad omavad neile tavapärast materjali lõhna. Selles teoses pole materjali värv eriliselt tähtsust omav, küll on aga oluline mõõtkava, mis reaalses elus on täiesti vale. Maja ja keha vaheline suhe ei klapi, kuna hoone, kus inimene elab, ei saa olla kuidagi temast väiksem. Teose juures kasutatud materjalidel on soojad toonid. Usun, et mustvalgena selle välimus eriliselt ei muutukski, kuna tegemist on niigi tuimade ja igapäevastelt nähtavate värvidega. Erksamate toonidega oleks seda kindlasti huvitavam vaadata. Kunstiteos on koosneb kahest kujutisest- inimkehast ning majast, seega võib öelda, et see on mitmeosaline töö.
Seda teost võib vabalt asetada näiteks kuskile tänavale või keskplatsile, arusaamine sellest seejuures ei muutuks. Kõik jääb ikkagi samaks. Välistingimustes ärataks see inimestes kindlasti huvi, kuna sellel pole tavaline väljanägemine. Seda võib uurida igast küljest. Mida rohkem vaadata erinevatest nurkadest, seda paremini on näha selle ebakorrapäraseid mõõtmeid.
Töö autor, Antony Mark David Gormley on briti skulptor , kes sündis 30.augustil 1950a. Londonis. Gormley karjäär algas tema isikliku näitusega “Whitechapel”. Peaaegu tema kõikide tööde läbivaks teemaks on inimkeha teatud asendis. Ta väidab, et tema kõik tööd kajastavad keskkonda, kus me kõik elame. Nende kahe fakti näiteks on mul hea tuua enda valitud töö „ Kodu“, kus võib samuti näha inimkeha ning tema ümber tekkivat reaalset keskkonda, mis kajastab inimese tundeid. Nagu juba eelnevalt öeldud, räägib see kunstiteos inimese siseelu probleemidest, mida põhjustab elamine nelja seina vahel. Maailma avastamine ja selle tundmine puudub täielikult, mis tekitabki inimeses ängistanud tunde ja endassetõmbumise. Teiste inimestega suhtlemine on väga tähtis, üksi olles võib inimene teha endaga mõtlematuid asju.
Viimaks võin öelda, et see näitus pani mind mõtlema erinevate probleemide üle, mis meid tegelikult iga päev ümbritsevad. Otseselt neid polegi näha, nad on lihtsalt nii hästi meisse sisse imbunud ning tekitavad meis lihtsalt sisemist valu ja masendust. Tegelikult on oluline näha enda ümber mõistmatuid sündmusi ja lahendamata jäänud probleeme. Kui neid ei oleks, suudaksid inimesed palju rahulikumalt ning õnnelikumalt elada. Arvan, et selle näituse peamiseks eesmärgiks oligi panna inimesed mõtlema oma tegemiste ja olemiste üle.
Ketlyn