"Kääbik" - J.R.R. Tolkien (18)

Kääbik
J.R.R. Tolkien
Bilbo Baggins oli nagu tavaline kääbik ikka – talle meeldis väga süüa, piipu tõmmata, kamina ääres istuda ning elas ta kääbikuurus, kus olid ümmargused uksed ja aknad.
Ta oli segu kahest perekonnast – Bagginsitest ja Tookidest, viimastest aga räägiti, et nad käisid seiklemas, mis oli kääbikute jaoks väga lugupidamatu ja mõeldamatu. Kuid Bilbol polnud endaarust mingeid kaldumusi seiklusteks.
Ühel hommikul aga tuli tema juurde pikka valge habemega vanamees , kelle nimi oli Gandalf . Ta tahtis Bilbo seiklustesse saata, kääbikul polnud aga vähimatki tahtmist seiklema minna ja ta saatis Gandalfi minema.
Järgmisel päeval helises täpselt enne teeaega uksekell , Bilbole tuli meelde, et ta oli eile kutsunud viisakusest Gandalfi teed jooma. Ta jooksis ust avama, kuid Gandalfi asemel seisis ukselävel päkapikk, kes koheselt sisse tulija oma mantli nagi otsa riputas. Kuna kääbikud on väga viisakad olevused, siis kutsus ta päkapikku teed jooma. Kuid hetke pärast helises jälle uksekell, ja jälle seisis seal päkapikk, kes toimis samamoodi nagu esimene ja samamoodi nagu ennegi kutsus Bilbo teda teed jooma. Kuid see kordus jälle ja jälle ning lõpuks kogunes Bilbo juurde kokku 13 päkkapikku – Dwalin, Balin, Kili, Fili , Dori, Nori , Ori, Oin, Gloin, Bifur, Bofur, Bombur ja Thorin. Kõige lõpuks tuli sisse ka Gandalf.
Kõik see seltskond tundis end Bilbo juures väga mugavalt ja koduselt ning sõid Bilbo tehtud kooke, juustu, moosi, pirukaid ja salateid.
Tuli välja, et nad kogunesid kõik Bilbo majja selleks, et arutleda oma seikluste plaani. Nimelt oli Gandalf soovitanud Bilbot päkapikkudele, kui murdvarast. Pealegi vajasid nad Bilbot selleks, et neid oleks kokku14, mitte 13, mis tooks neile ebaõnne.
Päkapikkud jutustasid, et kunagi vanaisa Thori ajal rajati Mäe juurde Orulinn, mis oli väga rikas ja õnnelik päkapikkude linn. Kuna aga linnas oli palju kulda ja kalliskive, siis see meelitas lohe Smaug´i sinna kohale. On juba ammu teada, et lohed jumaldavad kalliskive, ja valvavad oma röövsaaki elu lõpuni. Niisiis lendaski Smaug Orulinna, pani põlema kõik hooned, inimesed ja loomad, ning ainult vähesed päkapikkud jäid ellu, needki põgenesid.
Sellepärast oligi päkapikkudel plaan minna Mäele, tappa lohe ning võtta kõik varandus endale. Sellejaoks aga tuli ette võtta pikk ja raske teekond .
Alguses ei tahtnud Bilbo sõnagi seiklustest kuulda, kuid pärastpoole lõi tema soontesse Tookide veri , ja tal tuli mõningane tahtmine seiklema minna...
Hommikul polnud aga kedagi külalistest enam tema kodus näha. Bilbo rahunes maha, tegi nõud puhtaks, ja hakkas juba teist hommikusööki sööma, kui sisse tuli Gandalf, kes uuris, miks kääbik kohtumispaika ei tule. Bilbo aga ei teadnud ühegist kohtumisest ja siis Gandalf seletas talle, et päkapikkud olid talle kaminasimsile kirja jätnud. Kääbik avas kirja ning seal oli kirjas, et ta peab kell 11 minema „Rohelise lohe“ kõrtsi juurde tulema , et päkapikkudega kokku saada, ja teele asuda. Niisiis ruttas Bilbo kiiresti-kiiresti kõrtsi poole.
Reis võis alata ! Nad ratsutasid mööda kääbikutemaad, rääkisid juttu , ja veetsid lõbusalt aega.
Ühel hetkel aga märkas seltskond, et Gandalf on puudu. Kuid siis märkasid nad kaugel metsas lõket, kuna nad arvasid, et need on rändurid, siis asusid nad asja uurima. Bilbo läks esimesena, et asja kontrollida. Tuli välja, et need olid trollid – Villem, Pärt, Tom. Kuna Bilbo oli murdvaras, siis proovis ta varastada ühelt kollilt rahakotti, aga see ebaõnnestus, kuna troll märkas teda. Tema karjete peale tulid teied päkapikkud, ka need võeti kinni ja pandi kott pähe. Siis aga ilmus Gandalf, kes ajas trollid üksteisega riidlema, siis aga tõusis päike ning trollid kivistusid päikese käes.
Nad kõndisid tükk aega, kuni jõudsid haldjateni ning edasi Viimasesse Lahkesse Majja, kuhu nad jäid kaheks nädalaks.
Siis aga läksid nad edasi läbi mägede, kus ööbisid koopas, sest sajas vihma. See osutus aga mäekollide koobaste siisekäiguks. Niisis haarasid mäekollid nad kinni ja viisid oma urgudesse. Kuid keegi ei pandnud selles saginas tähele, et Gandalfit pole. Niisis, kui mäekollid arutasid juba, mismoodi päkkapikke ja kääbikut valmistada, kas keeta , või praadida, tuli vahele Gandalf, kes tappis Suure Mäekolli, ja päästis päkapikkud. Kuna aga kääbikud ei oska kiiresti joosta, siis kahmas Dori Bilbo enda kukile ja nad kõik pistsid jooksu, mäekollid nende järel. Vahepeal aga võttis üks mäekoll Dori jalgadest kinni, see kukkus, ja kui püsti sai jooksis edasi, Bilbo aga jäi maha ning kõik mäekollid jooksid tast mööda. Koobastes oli väga pime, ning ta üritas kuidagi edasi kõndida. Siis aga leidis ta sõrmuse, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu ja pistis selle taskusse . Edasi kõndides tundis kääbik, et ta astus vette, see oli mäejärv, kus elas vee ääres Guglunk – väike limane olend. Kuna ta polnud näljane, ainult uudishimulik , siis tahtis ta Bilboga mängida, nimelt mõistatusmängu. Nad leppisid kokku, et kui kaotab Bilbo, siis sööb Guglunk ta ära, kui aga kaotab Guglunk, siis näitab ta kääbikule väljapääsu. Niisiis esitasid nad üksteisele terve hulk mõistausi ja lõppuks võitis Bilbo. Kuid kuna Guglunk läks kaotamise peale tigedaks, ja peagi arvas ta, et Bilbo varastas ta sünnipäevakingi ehk sõrmuse ära, siis hakkas ta teda taga ajama. Nagu on juba eespool mainitud , siis pole kääbikud eriti head jooksjad, ning Bilbo kopardus ja kukkus, ning talle lendas sõrmus kogematta sõrme. Siis nägi ta aga Guglunki, kes jooksis tast mööda ja ei pannud teda tähelegi. Siis sai kääbik aru, et see oli võlusõrmus ja selle abil sai ennast nähtamatuks teha. Niisiis väikeste kavalustega jõudiski ta varsti mäekollide koobastest välja.
Sõbrad olid teda nähes väga üllatunud ja rõõmsad. Nad kõndisid edasi, kuni jõudsid lagendikule, mis tundus kõigile kurjakuulutav. Nii see oligi, see oli huntie kokkusaamispaik. Igaltpoolt kostis ulgumist ja päkapikkud, võlur ja kääbik otsustasid ronida puude otsa, et ennast huntidest päästa. Kuid siis tulid ka mäekollid, kes tahtsid samuti sõpradele kätte maksta. Kollid panid juba puud, kus istusid seiklejad põlema, kuid viimasel minutil ilmusid kotkad, Gandalfi head sõbrad, kes päästsid nad ära, ja viisid Beorni(Gandalfi tuttava) juurde. Beorn oli nahamuutja, ta sai muuta end karuks ja vastupidi inimeseks . Ta võttis neid hästi vastu, sest talle meeldisid seiklusjutud .
Kui nad olid tükk aega Beorni juures olnud, asusid nad teele läbi Sünklaane, sügava, pimeda metsa. Metsa alguses jättis aga Gandalf nad maha, ning päkapikkud ja kääbik pidid üksinda jätkama seda pikka teekonda. Metsateel pöörasid nad aga mitu korda teest eemale, kuigi ei tohtinud seda teha, alguses sattusid nad ämblikute küüsi ja pärast haldjate vanglasse, kust nad pääsesid tänu Bilbole, kes oma taiplikusega suutis päkapikkud vangist vabastada ning nad ujusid vaatide abiga Järvelinna, kus neid võeti suure auga vastu. Peale seda läksid nad Mäele.
Vana kaardi abiga said nad salasissekäigu lahti. Bilbo oli esimene, kes sinna sisse läks. Ta pistis sõrmuse sõrme ja läks käiku mööda draakoni poole, lõppuks ta jõudiski sinna, draakon magas , ta varastas kullast karika , ning lahkus. Pärastpoole läks Bilbo veelkord draakonile külla, seekord draakon teeskles magamist, kääbik rääkis temaga ning nägi draakoni kõhul rubiinidest tühja kohta. See oli hea koht, kuhu rünnata. Bilbo läks tagasi päkapikkude juurde, vahepeal draakoni käest kõrvetada saanud. Draakon aga läks raevu täis, ja uuris terve Mäe läbi, otsides seejuures päkapikke ja kääbikut. Õnneks olid nad aga käiku läinud ja salaukse kinni pannud. Kui draakon kedagi ei leidnud, lendas ta Järvelinna poole.
Rahvas hakkas aga vastu, nad kustutasid draakoni poolt süütatuid majad, viskasid teda odadega ja tulistasid vibudega. Mõned kartlikumad aga istusid paati ja sõudsid minema. Kuid Bard, kes oli üks tubli mees, kes hakkas täiest jõust draakonile vastu, rääkis rästasega, kes ütles talle, et draakonil on kõhu all paljas koht. Kui draakon järgmisel hetkel lähemale lendas, viskas Bard vibuga talle täpselt õigesse kohta. Draakon suri.
Rahvas oli väga morn , kuna kogu nende linn hävitati, samas aga tundsid nad rõõmu, et draakon tapetud on ja et kogu varandus on ilma peremeheta. Kuna uudised levisid kiiresti, siis varsti tundsid varandusest huvi ka haldjad ja trollid.
Samal ajal aga käisid päkapikud ja kääbik mööda Mäge ja ehitasid peasissekäigu ette valli. Nad said tänu ronkidele teada, et draakon on surnud, ja et inimesed ja haldjad tulevad varanduse järele. Trollidest aga ei teadnud veel keegi.
Inimesed ja haldjad olid jõudnud juba Mäe jalamile, ja valmistusid rünnakuks. Ka Gandalf oli juba kohal.
Siis aga muutus taevas mustaks, igalpool lendasid nahkhiired. See oli märk, et varsti tulevad trollid. Niisiis toimus sõda mitte päkapikkude ja haldjate/inimeste vahel vaid hoopis trollide ja päkapikkude/haldjate/inimeste/võluri/kääbiku vahel.
Õnneks võitsid valged, kuid suri Thorin. Varandus jagati kõige vahel võrdselt.
Siis hakkasid Bilbo ja Gandalf koju poole liikuma. Ning kuna suurem osa trollidest olid tapetud, jõudsid nad õnnelikult koju ja kääbik sai jälle kamina ees istuda ja piipu tõmmata.