Juustud (0)

Juustud

Juustu ajalugu

Piim on inimeste toidulaual olnud juba varasel kiviajal, umbes 10 000 aastat tagasi. Vanim piltlik jäädvustus on 4500 aastat vana ja pärineb Mesopotaamia Sumerite riigist ning sellel on näha lehmade lüpsmist, piima läbikurnamist ja või valmistamist . Juustu valmistamisest ei ole sellel friisil veel midagi aimata. Seda mainitakse alles 500 aastat hiljem kiilkirjatahvlil, mis pärineb samuti Sumeritelt. Üks Sumeri põllumees on tahvlil üles tähendanud oma karja suuruse ja majapidamise saagi läbi mitme aasta.

Sellest ajast, kui arheoloogid leiutasid meetodi, kuidas vanadelt potikildudelt uurida, mida neis kunagi hoiti , oleme saanud teada, et Egiptuses söödi juustu juba 5000 aasta eest. See võis olla kas kitse - või lambajuust. Mõlematest sortidest on juttu ka Piiblis. Nii purskub oma Jumalas kahtlev Hiiob : ,,Kas sa mitte ei kallanud piima maha ega lasknud juustuks kälgenduda?" Piiblist saab lugeda, kuidas Taavet, Jesaja poeg, oma vendade pealikule kümme värsket juustu kingiks toob ja millistel asjaoludel ta surmab Koljati.
Juust kuulus ka kreeklaste igapäevase toidu hulka, millest annab tunnistust ka Homerose Odüsseia. Kõige suuremaks juustuvalmistajaks selles ürikus on hiiglane Polyphemos, kes Odysseust ja tema kaaslasi pimedas koopas kinni hoidis. Nii kirjutab Homeros: "poole valgest piimast lasi ta pakseneda... et tal oleks õhtu-ooteks". Juustu hoidmiseks kasutasid kreeklased kõrkjatest valmistatud korve.
Roomlased tundsid juba keisririigi aegadel tublit tosinat juustusorti ning teadsid, kuidas vadaku väljapressimise, soolamise ja suitsutamise teel juustu säilivust pikendada. Rooma gurmaanid ei rahuldunud aga ainult omamaiste sortidega, nad ihaldasid bitüünia juustu Väike-Aasiast, gallialaste Caseus nemausensist (Roqueforfi juustu eelkäijat) ning germaanlaste juustusorte. Peale selle pärandasid nad saksa keelele tänaseni käibel oleva juustu nimetuse Käse (caseus), prantslastele ja itaallastele nimetused fromage ja formaggio (hilisladina keele for-maticus, pisikeste juustude nimetus). Hilisemal ajal nautisid nad ka juba ?veitsi juustu - keiser Antonius Pius olevat ennast Helveetsia mägedest pärinevast juustust surnuks söönud.
Columella ajajärgust pärinevad esimesed juustu retseptid . Nad ilmusid Marcus Gavius Apiciuse poolt kirjutatud kümnest köitest koosneva koguteosena ,,De re coquinara". Oletatavasti ei olnud Apicius ise autor, kuigi ta oli tuntud rooma gurmaanina mitte ainult oma pillavate pidude poolest, vaid leiutas ka uusi toite, mida õpetati eraldi selleks loodud koolides . Apiciuse teosest võib leida isegi juba midagi juustufondüü taolist. See roomlane kulutas suure osa oma varandusest kulinaarsetele hobidele. Kui ainult väike jääk umbes ühe miljoni marga ulatuses alles oli, tegi Apicius oma elule mürgiga lõpu, kartes nälga suremist.
Et juust kuulus ürgsete germaanlaste toidu hulka, sellest räägib Caesar oma teoses ,,Bellum Gallicum". Keiser Karl Suur andis 812. aastal Aachenis välja esimese või ja juustu käskkirja. Kuna juust, mida ühel tema üllatuskülaskäigul talle pakkus üks tema piiskoppidest, talle nii hästi maitses , maksustas ta kirikupea iga-aastase andamiga, mis koosnes kahest koormast mainitud juustust. Muuseas, juba tollal kehtisid kõvade juustude normsuurused, kuna juust käibis kohustuslike andamite puhul feodaalidele maksevahendina, ning talunikud proovisid koormasse sokutada väiksemaid juustusid.
Roomlastelt õppisid hapupiimajuustule spetsialiseerunud germaanlased tegema laabifermendiga segatud juustu. Selleks, et juustu maitsestada, hakati sel ajal kasutama ka pähkleid ja pipart
1000. aastal mainitakse esmakordselt Šveitsi Schabzigeri juustu, mitte palju hiljem, 1070 . aastal prantsuse Roquefort'i. 12. sajandil tunti juba Gruyere'i ja Ches -hire'i juustu, ilmusid esimesed teated Par-mesani ja Gorgonzola kohta. 13. sajandist pärinevad Sbrinz, Taleggio ja Pecorino, ning Emmentaleri juustu nimetatakse selle nimega. Paljud neist juustudest on aga vanemad ning pärinevad juustulembeliste roomlaste ajajärgust. 1225. aasta paiku lasi Saksa rüütliordu Pommeri meierimõisates valmistada võid ja juustu. 1500. aastal oli juustu valmistamine Saksamaal ja Lääne-Euroopas laialt tuntud, eriti tänu kloostritele, kus kasutati juustu paastu ajal.
Mis ajast inimene juustu sööb, seda me täpselt ei tea. Arvatakse aga, et sellest ajast, kui Homo sapiensil õnnestus kodustada metsloomad , eksisteerib ka juust. Piiblis on Juustust juttu mitmes kohas. Näiteks saadab Jesaja oma poja Taaveti kümne värske juustukera ja leivaga kuningas Sauli sõjalaagrisse, nagu illustreerib graveering 1542 aastast.
Liigitus:

Poolpehmed, pehmed , väga pehmed

Laabi juustud :

• poolkõvad, kõvad
  
• väga kõvad
  
• sulatatud juustud
  

Toorained :

Lehma-, lamba- ja kitsepiima

Kaamelite, märade, põhjapõtrade, vesipühvlite piim
Sisaldavad:

• Valke
  
• Rasvu
  
• Aroomaineid
  
• Orgaanilisi happeid
  
• Mineraalaineid Ca, P, Mg
  
• Vitamiine A, B¹, B², B¹²
  

Poolpehmed, pehmed, väga pehmed juustud:
Poolpehmed: Sinihallitusjuustud
Pehmed: Valgehallitusjuustud
Väga pehmed: Koore- ja toorjuustud
Poolkõvad ja kõvad juustud:

• Hollandi tüüpi
  
• Šveitsi tüüpi
  
• Emmentali tüüpi
  
• Cheddar tüüpi
  

Väga kõvad juustud:

• Parmesani tüüpi
  

Iseloomustus:
Kõva, kuiva ja kahvatukollase kestaga.
Õlevärvi sisuga. Madala veesisaldusega.
Tiheda ja augustuseta struktuuriga.
Erakordse kõvadusega.