Paljud Liivimaa aadlikud kutsusid üles ignoreerima kuninga korraldusi. (Patkul) Milles seines Balti erikord? 1721. aastal Uusikaupunki rahuga sätestatud erikord, kus Balti aadel ja linnad säilitasid Vene impeeriumi koosseisus laialdase omavalitsuse. Balti erikord seati sisse, kuna Venemaa vajas baltisaksa aadli toetust, kuna kartis Rootsi rünnakut. restitutsioon maksukorraldus luteri usk, saksakeelne asjaajamine säilis aadli omavalitsus rüütelkonnad aadlimatriklid justiitskolleegium Positiivne: tõke Venemaa ja Balti vahel aitas säilitada siinse piirkonna kultuurilist omapära välistas kolonisatsiooni võimalus säilitada tihedad suhted Lääne-Euroopaga tagas siinsete alade kiire arengu Negatiivne: baltisaksa aadli piiramatu võim eestlaste õiguste mahasurumine omavalitsuse kõrgeim ladvik nimetati ametisse eluks ajaks Millised muudatused kaasnesid asehalduskorra kehtestamisega? Muutus Eesti ala administratiivne jaotus
Renidtalude kruntiajamine mõisnike poolt. Talude päriseksostmise võimalus. · 1856 Eestimaa Keelati mõisnike kodukariõigus. Täielik raharent. Talurahva omavalitsus vabanes mõisnike järelvalve alt. Eestlaste oma tahte teostamine. Balti- ja asehalduskord 1. Balti erikord: · restitutsioon · aadel sai tagasi kõik õigused tp. üle · maksukorraldus · luteri usk, saksakeelne asjaajamine · säilis aadli omavalitsus rüütelkonnad · aadlimatriklid · justiitskolleegium · säilis linnade omavalitsus · väikelinnad mõisniku võimu all 2.1. Positiivne Balti erikorra puhul: · tõke Venemaa ja Balti vahel · aitas säilitada siinse piirkonna kultuurilist omapära · välistas kolonisatsiooni · võimalus säilitada tihedad suhted Lääne-Euroopaga · tagas siinsete alade kiire arengu 2. 2. Negatiivne Balti erikorra puhul: · baltisaksa aadli piiramatu võim · eestlaste õiguste mahasurumine
173040 koostati rüütelkonna liikmete erilised nimekirjad aadlimatriklid. Üksnes immatrikuleeritud aadlikud omasid Eesti ja Liivimaal poliitilisi ja majanduslikke eesõigusi. Aadlimatriklid pidid kaitsma siinsete põliste aadlisuguvõsade privileege Venemaalt või Saksamaalt saabuvate uustulnukate eest. Kohtu ja rahandusasjade ajamiseks loodi Peterburis Balti kubermangude jaoks eraldi ametiasutused: Eesti ja Liivimaa asjade justiitskolleegium ning Eesti ja Liivimaa asjade kammerkontor. Omavalitsus säilis ka linnadel. Laastatud väiksemad linnad olid läinud ümbruskonna mõisnike kätte ja nii sealseid elanikke kui ka talupoegi sunniti mõisasse teotööle. Poliitilisi õigusi omasid vaid linnakodanikud; kodanikuõigusi jagas linnavalitsus raad. Eestlaste jaoks oli tee linnakodaniku seisusesse XVIII saj praktiliselt suletud.
Eraldi kohtud olid linnakodanikele ja vaimulikele. Ülemastme kohtuteks Eestimaal oli ülemkohus ja Liivimaal õuekohus. Aadlile olid need esimese astme kohtud. Ülemkohtu moodustas Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium kuberneri eestistumisel. Õuekohtu koosseisu kuulusid kohtu president, viitsepresident, kuus aadlikust ja kuus mitteaadlikust kaasistujat. Vene võimu kehtestamisel loodi 1718 Baltikumi jaoks kõrgeima apellatsioonikohtuna Liivi- ja Eestimaa justiitskolleegium Peterburis. 1796. aastast alates allusid ülemkohtud senatile. Kõrvuti eelnimetatutega tegutses Rootsi ajal ka nn kuningakohus Tallinna linnusekohus. Juurdunud oli Rootsi õigus. Politseinikeks olid Eestimaal adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud, tavaliselt üks-kaks igas maakonnas. See toimis, kuna mõisnik täitis ühtlasi mõisapolitsei kohuseid. Aadlimatriklid: 1730 40 koostati rüütelkondade liikmete erilised nimekirjad e aadlimatriklid
endile kohad kiriku juhtorganites. 1730-40 koostati rüütelkonna liikmete erilised nimekirjad - aadlimatriklid. Üksnes immatrikuleeritud aadlikud omasid Eesti- ja Liivimaal poliitilisi ja majanduslikke eesõigusi. Aadlimatriklid pidid kaitsma siinsete põliste aadlisuguvõsade privileege Venemaalt või Saksamaalt saabuvate uustulnukate eest. Kohtu- ja rahandusasjade ajamiseks loodi Peterburis Balti kubermangude jaoks eraldi ametiasutused: Eesti- ja Liivimaa asjade justiitskolleegium ning Eesti- ja Liivimaa asjade kammerkontor. Omavalitsus säilis ka linnadel. Laastatud väiksemad linnad olid läinud ümbruskonna mõisnike kätte ja nii sealseid elanikke kui ka talupoegi sunniti mõisasse teotööle. Poliitilisi õigusi omasid vaid linnakodanikud; kodanikuõigusi jagas linnavalitsus - raad. Eestlaste jaoks oli tee linnakodaniku seisusesse XVIII saj praktiliselt suletud.
Enne oli riigiametnikega 50:50, nüüd aga hakkasid sinna kuuluma ainult aadlikud(läks rüütelkonna kontrolli alla). Maakondliku taseme kohtuasutus oli maakohus. Maakohtu kohtunikke määras vanasti ametisse kindralkuberner, nüüd hakati enid määrama aga rüütelkondade Maapäevadel. Peeter I reformide käigus, kui loodi neid erinevaid kolleegiumie, siis kujunes ka eraldi asutus, mis tegeles balti aladega, Eesti ja Liivimaa asjadega tegelev justiitskolleegium. Balti alade jaoks muutus see apelleerimisasutuseks, nii Õuekohtust kui Eestimaaa Ülemmaakohtust sai sina edasi apelleerida. 5. Asehalduskord Katariina II teema oli, läks kaduma :/' Ta oli pmst väga uuendusmeelne ja võttis eeskuju euroopast. Vene kubermangudes algas juba 1775 see haldusreform. Kohtuvõim, politseivõim ja haldusvõim lahutati üksteisest. Uus hoolekandesüsteem samuti Riigivõimu suurendamine oli üks eesmärke. Pmst kärbiti kohalike aadlike võimu, kuid samas
restitutsioon mõisate erastamine Vene ajal Balti erikord Balti erikorra kohaselt säilis aadlikel ja linnadel omavalitsus. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Valitsevaks usuks Baltimail jäi luterlus, asjaajamiskeeleks jäi saksa keel. 18. saj. algusest kuni 1783 aastani. (restitutsioon, aadel sai tagasi kõik õigused tp. üle, maksukorraldus, luteri usk, saksakeelne asjaajamine, säilis aadli omavalitsus rüütelkonnad, aadlimatriklid, justiitskolleegium, säilis linnade omavalitsus, väikelinnad mõisniku võimu all) asehalduskord Katariina II-le ei meeldinud Balti erikord -> Eestimaa kubermangus loodi uue maakonnana Paldiski maakond. Liivimaal tehti uute maakondadena Viljandimaa ja Võrumaa. Võrut kui linna varem olemas ei olnud, see asutati alles 1784.a. Rüütelkondade ning linnade omavalitsust piirati. Kaotati rüütelkondade maanõunike kolleegiumid. Tähtsuse kaotasid aadlimatriklid ning kõik mõisnikud said võrdsed õigused
hierarhilist paigutust nende vahel ei ole. Tekib olukord, kus siinsetes provintsides kehtib dualism ühelt poolt Vene riigivõim (kindralkubernerid), teisalt seisuslikud omavalitsused (rüütelkonnad ja linnad), kes valitsevad oma alal, ilma, et riik saanuks nende tegevusse sekkuda. Peterburi poole pealt pidi meie probleemidega tegelema: kolleegiumid, õige pea kujundatakse välja Läänemereprovintside jaoks välja selline kolleegium, nagu Liivi- ja Eestimaa asjade justiitskolleegium, eraldi tuleb ka Liivi- ja Eestimaa asjade kammerkolleegium. 1739 need ühendatakse ja tekib Liivi- ja Eestimaa asjade kolleegium. 1741-43 oli Rootsi ja Venemaa vahel revansisõda, mille tulemusena Rootsi pidi Venemaale veel alasid loovutama. Moodustati eraldi veel Viiburi kubermang ja meie asju hakkab arutama selline institutsioon nagu Liivi, Eesti ja Soome asjade justiitskolleegium. Justiitskolleegiumist oli võimalik edasi minna
-) Senised seadused ja maksud säilisid; uute seaduste kehtestamiseks tuli kohapeal need seadused registreerida. -) Ametlikuks usuks jäi luteri usk. -) Kohalikuks asjaaamise keeleks jäi saksa keel; ametnikena töötasid samuti sakslased. -) Aadli omavalitsused jätkasid edasi tegutsemist; koostati aadlimatriklid, kuhu kanti nimed nendest inimestest, kes said Maapäevadel otsuseid langetada. -) Säilis Rootsi kohtusüsteem, kus nüüd esitati kaebusid Eesti- ja Liivimaa asjade justiitskolleegium Peterburgis. Põllumajandus ja talurahva olukord * Põllumajanduses oli kõige olulisem teravilja kasvatamine. -) Saagikus oli suurem, umbes 5-6 seemet, mis saavutati parema väetamisega. -) Üks osa viljast veeti Rootsi, teine müüdi sõjaväele, kuid enamik aeti viinaks, sest selle müük oli mõisnikele tulusam, müües viina Venemaale või kõrtsides talupoegadele. *) Viinast tulenev raha investeeriti uute majade ehitusse. * 1739 sõlmiti Roseni deklaratsioon, mille kohaselt:
talude ja nende elujõulisuse säilimine oli mõisnike huvides - Nt ikaldusaastatel andis mõis võlgu seemnevilja · Traditsiooniline tõlgendus talurahva õigusliku positsiooni halvenemisest põhineb nn Roseni deklaratsioonile(1739) Roseni deklaratsioon(1739) · Virumaa mölder esitas kaebuse oma mõisniku vastu ja Peterburi Eesti- ja LM justiitskolleegium esitas järelpärimisi Baltikumis kehtivate mõisnike-talurahva suhete kohta: - Vastuseks mh LM maanõunike kolleegiumi ulatuslik memoriaal ja alla kirjutatud resideeriv maanõunik Otto Fabian von Rosen Sisu: · Talupojad on 13 saj alates pärisorjad: rooma õigus · Mõisnik võib neid kohelda oma äranägemise järgi
11 EESTI AJALUGU Vene võim Balti erikord Restitutsioon- Rootsi ajal riigistatud mõisate tagastamine endistele omanikele Balti erikord + Senised seadused ja maksukorraldus + Luteri usk + Saksakeelne asjaajamine + Tollipiit Venemaaga Halduskorraldus Kindralkuberner - pärit välismaalt, ei sekkunud riigiasjadesse + Baltisakslaste kaitsjad Rüütelkonnad Justiitskolleegium- tegeleb baltisakslaste õigustega Kammerkontor- nö kaubanduskoda, kaitses baltisakslaste majandushuve Aadlimatriklid- aadlike nimekiri, kuhu kantud aadlikele kuulusid kõik õigused + Linnade omavalitsused- raad Teraviljakaubandus + Vili viin praaga härjad sõnnik - vili Pärisorjus + 1739. aastal Roseni deklaratsioon- eesti taluporg, koos oma ihu ja hingega, kuulub mõisnikule
järjepidevuse alusel. Kohtukorraldus Põhipunktid võrreldes Rootsi ajaga jäid paika. Eestimaal kõrgem kohus Eestimaa ülemmaakohus, Liivimaal Liivimaa õuekohus. Eestimaal olulisi arenguid ei toimunud. Liivimaa kohtusüsteem läks Liivimaa rüütelkonna kontrolli alla, riikliku keskvõimu roll kahanes olulisel määral. Liivimaal toimus lähenemine Eestimaa kohtusüsteemile. Apelleerimisvõimalus: Liivi- ja Eestimaa Asjade Justiitskolleegium Senat Liivimaa rüütelkonna puhul esines rohkem edasikaebamist riigiasutustesse, Eestimaa rüütelkond üritas hoida asjad oma piirides. Asehalduskord, 1783-1796 Katariina II, tihedalt seotud valgustusega. Haldusreform Vene sisekubermangudes 1775, lähtus euroopalikest eeskujudest, 1783.aa-st jõudis Balti kubermangudesse. Reform puudutas eelkõige haldus- ja kohtukorraldust. Tunnusjoonteks ühtlustumine, ratsionaliseerimine, riigivõimu mõju suurendamine. Kohtu- ja haldusasutuste
linna omavalitsus säilis, samuti tsunfti ja gildikorraldus, mis muutusid suletuks; poliitilisi õigusi omasid vaid linnakodanikud, kodanikuõigusi jagas linnavalitsus e raad linnade ühistegevust rüütelkondade vastu ei kujunenud, sest seda takistasid linnade eneste vastuolud kaubandusküsimustes ning sagedased lahkhelid rae ning ülejäänud kodanikkonna vahel kohtu ja rahandusasjade ajamiseks loodi Peterburis Balti kubermangude jaoks eraldi ametiasutused: Eesti ja Liivimaa asjade justiitskolleegium ning Eesti ja Liivimaa asjade kammerkontor Balti erikord oli tõkkeks Venemaa ja Baltikumi vahel, mis aitas säilitada siinse maa kultuuri omapära, välistas põlisrahvale saatuslikuks kujuneda võiva kolonisatsiooni, võimaldades samal ajal tihedamaid sidemeid LääneEuroopaga, mis tagas ühtekokku kiirema arengu, võrreldes Venemaa sisekubermangudega Muutused põllumajanduses: endiselt oli oluline viljakaubandus, mis andis läbi kogu 18. sajandi põhiosa Eesti mõisate ja talude
annaabi.ee 
