Jüri Arraku näitus (1)

Jüri Arraku näitus

Arvustus

Käisin 17-ndal jaanuaril Jüri Arraku näitusel Viljandi kunstisaalis. Ma olin päeva esimene külaline, kuid enne kui lahkusin oli ka päeva teine külaline juba ringi vaatamas ning samamoodi nagu minulgi oli ka temal kaasas fotoaparaat , et teha pilte maalidest.
Käiies mööda kunstisaali, märkasin, et Arraku maalidel kujutab ta tihti oma tegelasi maskides. Ma leian, et sellega on kunstnik üritanud väljendada seda, et me üritame kõik kellegi teisena näida kui iseendana ja see tõttu ka oma toestel seda kujutanud. Torkas ka silma, et ta on kasutanud suhteliselt palju tumedaid toone, peamiselt erineva varjundiga pruune ja musta.
Teiste maalide kõrvalt hakkasid enim silma ja meeldima mulle kolm maali: “Andres Ehini portree”, “Kahekõne kõiksusega” ja “Kahekesi”. Veel meeldis mulle ka teos pealkirjaga “Keskpäev”, sest see oli kuidagi pealuv ja huvitav. Silma jäid ka Arraku vanema venna Henno õpetuskiri kunstiõpingutele suunamiks.Sel teosel oli ta näitena kujutanud kuidas saab kiiresti ja küllaltki põhjalikult kujutada mehe nägu visandamise teel.
Maalil “Kahekesi” on kujutatud mees mungaliku riietusega, kellel on kätel kotkas. Nad on pildi keskel kujutatud ning taustaks tühermaa ning suur lagedus, isegi teava puhul. Maal on teostatud tumedates toonides ning kui vaadata pildil oleva mehe silmadesse tundub nagu ta vaataks otse sinust läbi otse kõige sügavamatesse saladustesse. Samas on see mees väga rahulik koos oma linnuga ning mõjub soliidse ja autoriteetsena.
“Kahekõne kõiksusega” jätab endast mulje nagu pildil ei olekski inimene, vaid vaimu või hinge moodi olend . Teosel on kasutatud erinevaid varjundeid sinistest ja mustadest toonidest, mis jätab pildist küllaltki depressiivse ja üksiku mulje, enam vähem nagu hüljatud oleks see inimene ja tal ei oleks kellegi teisega terves maailmas rääkida kui selle nii öelda kõiksusega.
“Andres Ehini portree” on üks vähestest teostest kus oli kasutatud ka heledamaid toone. Sama moodi oli ka heledamates toonides maalitud teos “Keskpäev”. “Andres Ehini portree” jäi silma, sest portreel on maalitud Ehinile väga salakaval pilk silmisse. Esile kerkivad ta silmad ka selle pärast, et ta silmad on helesinised ja tema tagune taust tume. Üks veider asi mida märkasin selle maali puhul oli, et tema juuste ja habeme värv kuidagi ei sobiks nagu kokku: Habe on palju heledam kui Ehini juuksed.
Üldmulje näitusest oli meeldiv ning mulle meeldis see väljapanek. Võrdluseks sellele, mida olen ise tunnis õppinud võib tuua Arraku maali “Pillimäng Veenusele” kus Veenuse asend oli vägagi sarnane Giorgione teosega “ Lamav Veenus”, kus üks ainukesi suuri vahesid on see, et Giorgione teosel on Veenuse pea vasakul pool, aga Arraku teosel paremale poole.