"Jumalik komöödia" Dante Alighieri (2)

Dante Alighieri " Jumalik komöödia"
Dante Alighieri "Jumalik komöödia" on keskaegse euroopa kirjanduse vaieldamatult kõige tuntum teos. Kitsamast vaatenurgast on ta ühtlasi itaalia kirjanduse (ja kirjakeele) vundament ning keskaegse teoloogia kõige eredam kirjanduslik illustratsioon . Kogu teos on allegoorilist laadi : see tahab õpetada ja noomida. Poeem kirjel­dab nägemust, mis kujutab hingede olukorda põrgus ("Inferno"), puhastustules ("Purgatorio") ja paradiisis ("Paradiso"). Ta koosneb kolmest 33-osalisest jaost ja ühest sissejuhata­vast laulust ja on ehitatud valjusti sümmeetri­liselt. Põrgu sisaldab üheksa ringi, puhastus­tuli üheksa ruumi, paradiis üheksa sfääri, mille üle asetseb jumaluse asupaik empüreum.
”Pôrgu”. Peategelaseks on Dante ise, kes ühtlasi kehastab inimest üleüldse. Luuletaja on maise elu poolel teel eksinud paksu metsa, mis sümboliseerib maist patuelu. Ta ei leia väljapääsu. Teda ründavad panter, lõvi ja hunt, kes on inimlike pahede kehastajad. Luuletajale tuleb appi Vana- Rooma poeet Vergilius (sümboolne, pöördumine antiigi poole). Vergilius viib Dante patumetsast välja pôrgusse. Dante on pôrgu väga selgelt välja joonistanud. Pôrgu koosneb üheksast ringist , kusjuures patused on paigutatud ringidesse vastavalt patu suurusele. Luuletaja vestleb patustega, selguvad patu pôhjused. Dante kohtab nii tegelikult elanud inimesi kui kirjanduslikke tegelasi.Kerged on patud, mis on sooritatud selle nimel, et muuta maist elu paremaks, inimlikumaks. Rängad patud on teod, mis on suunatud inimsuse vastu.
”Puhastustuli” . Pärast pôrgut läbivad Dante ja Vergilius puhastustule, mida on kujutatud leegitseva mäena.
”Paradiis”. Seda on kujutatud ring-ringilt jumaliku valguse poole tôusva püramiidina. Vergilius ei saa astuda üle paradiisiläve, sest on pagan. Nüüd tuleb Dante saatjaks armastatu Beatrice , kes viib Dante ”kümnendasse taevasse ”, kus Jumal end talle ilmutab valguse ja armastusena. (Beatrice’ile pühendas Dante pärast oma armastatu surma teose ”Uus elu”, mis oli tolleaegses Euroopa kirjanduses uudne: ükski kirjanik polnud varem oma armastust pihtinud autobiograafilises luuleraamatus.)
Dante "Jumalik komöödia" tegelaste hulka kuuluvad nii antiikkultuuri kui tema kaasajaga seotud filosoofid, luuletajad , paavstid. Poeem lõpeb autori sulamisega jumalusse, mis on identne "armastusega, mis juhib päikest ja teisi tähti". Kõigele erakordsele tundetõusule ja ajutisele müstikale vaatamata on käsitlusviis vägagi selge, kui vaid taibata raskesti jälgitavaid vihjeid tolleaegseile sündmusile ja tegelasile. Autori suur kõlblas viha ja õilis paatos, ta kõiki maisi ja ülimaisi nähtusi põleval selgusel esitav mõttekujutus, ta usuline ekstaas toodavad ainulaadse kogumulje. Teos on kirjutatud tertsiinides, milline vorm on vist Dante leiutatud.