Julmus ja halastus tänapäeva maailmas (2)

Jumus ja halastus
tänapäeva maailmas
Julmus ja halastus on kaks vastandlikku nähtust,millega me igapäev kokku puutume. Kaldun arvama, et julmust leidub tänapäeva ühiskonnas rohkem. See võib aga tuleneda sellest, et halastust me lihtsalt ei märka, sest vägivallast, julmusest ja hoolimatusest räägitaksa rohkem.Meedia kaudu same osa maailmas toimuvatest nii headest kui halbadest sündmustest. Kumba on siis tänapäeval rohkem kas julmust või halastust?
Üheks julmuse näitajaks on kindlasti sõjad. Uudistes võime iga pave kuulda lahingutest Kosovos ja saada osa sealsetest kurbadest sündmustest. Kuid mitte ainult seal, vaid ka mujal maailmas sõditakse.Selle tulemusel saavad tihti surma süütud tsiviilisikud, sealhulgas naised ja lapsed, hävitatakse nende kodud ja muudetakse maa elamiskõlbmatuk. Kas ei näita see julmust, hoolimatust? Riigijuhid ja tähtsad ametnikud langetavad oma otsuse ja tavakodanik ei saa selle suhtes midahi ette võtta, jades ikka kannataja rolli. Oleks ju võimalik läbirääkimisi pidada, teha kasvõi mõningaid järeleandmisi, et aga rahu säilitada. Kui aga sõda oleks vältimatu, tuleks jälgida, et võimalikult vähe inimesi oleks ohustatud, et oleks oleks võimalikult vähe kannatajaid. Siiski ei ole see nii. Miks? Vastus seisneb riigijuhtide hoolimatuses. Enamasti peetakse tähtsamaks riigi uhkust, rikkust ja majanduslikku headu ning ei pöörata nii suurt tähelepanu lihtinimese turvalisusele.
Tänapäeva ühiskonnas on media kõige tähtsam inimeste informeerija, samas ka mõjutaja. Seetõttu ka medias propageeritav kurjus ja vägivald aitavad kaasa julmuse suurenemisele maailmas. Kõige rohkem on mõjutatavad kindlasti lapsed. Televiisoris näitda tava mõrvu- ja õudusfilmid jätavad oma märgi areneva inimese maailmapilti. Kuid mitte ainult põnevusfilmid ei ole mõjutajad. Televisori vaatamine üldse, ükskõik missuguse saate jälgimine muudab inimese agressiivseks, sest sellel tegevusel puudub loominguline osa, kõik näidatakse detailselt ette ära, inimesel pole võimalust arendada oma loovust . Seetõttu võime näha juba väikseid lapsi omavahel kaklemas, mängima sõda ja jäljendamas oma lemmikuid filmikongelasi. Kuid lapsed juba varajasest lapsepõlvest saadik kasvavad sellise julmuse ja kurjuse sees, pole oodata midagi head ka nende suureks saamisel. Julmus kuulub ühe osana nende maailmapilti.
Eelnevast lähtuvalt võib mainida ka kuritegevuse üha suurenevat kasvu. Küll mitte kõigis maailma osades, kuid siiski paljudes piirkondades. Kuritegevuse suurenemise üks põhitegureid on kindlasti üha kasvav agressiivsus . Iga pave võime ajalehtedest lugeda hirmsatest kuritegudest- röövimistest, tapnistest, sarimõrvadest. Kõik need jõhkrad kuriteod peegeldavad ilmekalt tänapäeva maailma julmust.
Julmusega on seotud ka pere- ja koolivägivald, millest palju räägitakse. Vanemad on hoolimatud oma laste suhtes- nad peksavad oma lapsi, sunnivad neid varastama ja lõpuks heidavad tänavale. See toimub enamasti asotsiaalide perekonnas, kus vanemad on joodikud ja ei saa oma eluga hakkama, kuid see ei tähenda veel, et probleeme ei ole. Vastupidi, see näitab külma ja julma suhtumist , mis valitseb pereelus. Kodus vaevatud lapsed ei saa tihtipeale rahu ka koolis, kus nad saavad tunda kaasõpilaste kiusu ja pahatahtlikkust. Osad õpilased, kes arvavad , et no millegipärast teistest paremad, türanniseerivad nõrgemaid ja näitavd oma üleolekut. Sellel võivad küll olla sügavamad psüühilised või perekondlikud põhjused kui pealtnäha paistab, ometi on see osa ühiskonna julmusest.
Kõige eelnevale vaatamata on julmuse kõrval ka halastust, mida ehk nii palju tähele ei pane. On ju palju heategevusorganisatsioone, mille liikmed oma vabal tahtel on valmis teiste heaks midagi tegema ilma vastutasu saamata. See näitab kindlasti, et on olemas ka hea tahtlikkus. Heategevus on muutumas rikaste hulgas nagu mingiks uueks hobiks. Palju on näiteid kuulsatest lauljatest, sportlastest ja Holliwoody näitlejatest, kes annetavad suuri summasid heategevuseks. Siinkohal aga tekib küsimus, milleks seda tehakse? On kindlasti neid, kes teevad seda oma imidži nimel, neid, kellel pole oma rahaga lihtsalt midagi muud peale hakata ning kindlasti ka neid, kes teevad seda lihtsalt heast südamest. Kuid niisuguseid inimesi on kahjuks vähe. Siiski on rõõmustav, et inimestes on säilinud halastust ja kaasatunnet.
Halastust näeme ka Aafrika näljahädaliste aitamses. Paljud rigid on valmis toetama. Aafrika lapsi humanitaarabiga või andma selle muretsemiseks raha. See on kohtlemata üks hoolimise märke. Lastele, kes pole tihti päevadle viisi hamba alla saanud, võib see toidupakike olla elupäästjaks. Suurt halastust näitavad üles ka arstid, põetajad ja Punase risti liikmed, kes Aafrikas ravivad haigeid.Selle eest neile enamasti palka ei maksta ja tihti panevad nad ohtu ka oma elu, olles pidevalt eluohtlike haiguste keskel.
Mina arvan, et tänapäeva maailmas on julmust rohkem kui halastus.Riikidevahelised sõjad, aga agressiivsus ja vägivald ning jõhkrad kuriteod on sulle kurva tõsiasjana tõestuseks.Kuigi halastus pole veel maailmast kadunud, on julmus muutumas üheks osaks meie elupildist ja arusaamadest. Kui ei võeta midagi ette julmuse vähendamiseks, võib peagi kogu ühiskond olla määratud hukule, sest tasakaal on kogu eksonteerimise alus.