John Locke (0)

John Locke
Essee inimarust
Kokkuvõte
Oma essee esimeses osas käsitleb John Locke küsimust, kuidas jõuab inimene oma vaimus erinevate ideedeni. Oletades, et inimese vaim on puhas valge paber, siis kogu oma ideede varamu,arutluse ja teadmise materjali saab ta läbi kogemuste, sest sellest tulenebki kogu teadmine. Tema sõnul võib jaotada ideede lähteallikad kaheks : oma ettekujutluse asjade omadustest (värv,materjal jm) saame läbi meelte tajumuste ning neid materiaalseid asju nimetab autor aistimiseks. Kui meie vaim tegeleb ideedega ja hing nende üle „ arutlema “ hakkab, täitub mõistus teist laadi ideedega – sellistega, mis ei tule mitte väliste, vaid sisemiste faktorite poolt (nagu tajumine , teadmine, uskumine jne), seal saab inimese vaim teadlikuks omaenda tegevustest ja nende laadist . Tegemist on meelele väga sarnase allikaga ja nimetab ta seda reflektsiooniks.
Ideed pärinevad Locke sõnul kõik mingist kindlast allikast – ükski idee ei teki iseenesest või alusetult. Näiteks vastsündinud laps ei ole varustatud ideedega – need hakkavad järk-järgult temasse tekkima , alguses, läbi valguse, värvide ja helide, ilmselged ja hästituntud ideed, hiljem ebatavalisemad. Kui mõnda last hoida ruumis, kus on ainult must ja valge, siis ei teaks ta suure tõenäosusega, mis on kollane või punane, samamoodi nagu inimesed, kes pole mõnda toiduasja maitsnud, ei kujuta ette, mis nad endast tegelikult kujutavad.
Ka see, kuidas inimene mõnda ideed omab, on mõjutatud varasemast tõukest : kui objekt, millega kokku puututi, oli mitmekesine , on idee palju selgem. Siinkohal toob ta näiteks mõne maastikumaali või kella – tõelise ettekujutuse saad siis, kui iga koostisosa tähelepanelikult uurid ning seeläbi ühe läbimõeldult tervikliku pildi lood.
Reflektsiooniideed tekivad autori sõnul hiljem, sest nad nõuavad tähelepanu : kuigi vaim toimib pidevalt, siis ei pruugi tema tegevused jätta vaimu piisavalt sügavaid, selgeid, kestvaid muljeid, sest selle jaoks peab suutma asjasse täielikult süveneda, teha läbi tutvumisprotsess. Inimesed kipuvadki hoidma oma väliseid aistinguid põhilise tähelepanu all ning harva juhtub nii, et vaadatakse enda sisse.