Jean-Paul Sartre vaated tänapäeva maailmas (0)

Jean-Paul Sartre vaated tänapäeva maailmas
Jean-Paul Sartre oli 20. sajandi üks kuulsamaid filosoofe ja kirjanikke. Lausa Nobeli preemia laureaat. Aga temaga käisid kaasas huvitav lugu ja maailmamuutvad ideed. Tema surmast on nüüdseks möödas rohkem kui 30 aastat, kas on võimalik, et tema mõjutused kestavad me maailmas senini? Kuidas need väljenduvad? Vaatleme seda läbi tema kirevate ideede.
„Inimene on vabaks mõistetud.“ See on Sartre üks kuulsamaid tsitaate ning mõte, millest ta lähtub ka enamikul teistel teemal. Ta peab selle all silmas seda, et kui inimene on siia maailma visatud, siis on ta vastutav kõige eest, mis ta teeb. Eksistentsialistina ei usu ta, et inimene on siia maailma loodud (näiteks Jumala poolt), vaid vastupidiselt heidetud, ilma eelneva idee või kavandita. Kui inimene pole loodud jumala näo järgi ega oma eelnevalt teda määravat olemust, siis on inimene vaba või isegi vabaks neetud ja peab enda olemuse üle otsustamise võtma enese kanda. Arvan , et tänapäeva maailmas on see mõte paljulevinud ning saab levikut lausa juurde. Seda justnimelt arenenud läänemaades, kus usk ning traditsioonid on jäetud tagaplaanile. Üldlevinud on mõte, et nii õnn kui õnnetus on me enda teha ning ma arvan, et ka seetõttu satuvad paljud inimesed väljapääsmatutesse tupikutesse ning käivad täielikult alla. Inimene ei saa hallata lõpuni enese elu. Seda üritades me paratamatult ebaõnnestume.
„Ainult üks päev on järele jäänud: see antakse meile koidikul ja võetakse meilt hämarikus.“ Eksistentsialistid on õppinud elama üks päev korraga, sellel ajal peavad nad andma endast kõik. Vabadus on seega eksistentsialistide arvates raske koorem , kuna sellega kaasneb vastutus, eksistentsi vabaduse puhul vastutus oma ainukordse olemasolu ja selle endast lähtuva loomise eest. Ma arvan, et taolist suruvat tunnet , vajadust kõige eest vastutada ning kõike kõige paremini suuta, on tänapäeval samuti näha ning jällegi ühiskondades, kus on levinud ateism ning „karjääriusk“. Raske on vaadata, kuidas kogu elu ning ülesannete koorem surutakse enese õlgadele. Eksistentsialistlikus maailmas on karm ellu jääda.
„Pühendumus on tegu, mitte sõna.“ See on üks järjekordne Jean-Paul Sartre tsitaat, mida ma isiklikult väga hindan. Arvan, et pühendumus on üks tänapäeva voorustest, millest on inimestel kõige enam puudus. Sellest tulenevad enamus probleemid me ühiskonnas. Lagunenud pered; suhted; tööd, mida ei tehta südamest; õpingutel väljakukkunute protsent; avariid , õnnetused; ka ühiskonda otseselt puudutavad probleemid. Näiteks probleemid valitsusega, kuna ei pühenduta enda rahvale. On mõistetav, et tegu on ühe keerulisema anniga, kuid seda ei õpitagi selgeks üleöö ning kui pole pühendumust, siis kuidas saab üldse pühenduda pühenduma õppimisele? Oluline küsimus, mis vajab vastust. Arvan, et vastus on iga inimese enda sees. Millest peab just Tema, indiviid, loobuma , et teha südames ruumi pühendumisele? Selle vastuse leidmine on igatahes pühendumist väärt.
„Siis kui rikkad sõda peavad, on vaesed need, kes surevad.“Jätsin selle viimaseks, kuna see on minu arust ütlus, mis peab kõige enam paika veel siiamaani. Mõne pessimismile kalduva inimese jaoks on see ehk lausa kogu me ühiskonda iseloomustav lausa. Tõsi on, et rikkad, kes vajavad sõda (kas siis oma ülemvõimu kinnitamiseks või rikkuse taastamiseks/kogumiseks), ei osale otseselt sõjas. Nemad on nukumeistrid, kes tõmbavad turvaliste eesriiete tagant nööre. Sellised juhtumid on levinud üle kogu maailma. Ma ei arva, et on olemas mandrit, mis pole kannatanud taoliste ülekohtu käes. Kuid mida ometi teha? Kas rahvusvahelised organisatsioonid peaksid kasutama jõudu? Ma arvan, et igal rahval jõuab kätte aeg, kus seistakse vastu repressioonidele. Viimased aastad on näidanud, et isegi „ araabia erandi“ ning ebademokraatlikuse all kannatavad maad, on tõusnud üles ning levitanud sõna vabadusest ning õigustest, mis peaksid olema meile garanteeritud. Seetõttu arvan, et pole olemas rahvamassi, kes varem või hiljem ei tegutseks. Otseloomulikult on mõju ka rahvusvahelistel organisatsioonidel selle propageerimisel, kuid inimestesse on justkui kodeeritud, et enda põhiõiguste ees tohib ning peabki võitlema.
Ma arvan, et Jean-Paul Sartre ütluste seas on nii väiteid, mida mina heaks kiidaksin ning ka neid, mida ma ei aksepteeriks. Kuid paratamatu on see, et kõik minu välja toodud väited eksisteerivad me maailmas veel ühel või teisel moel. Ma ei tea, kas seda võib pidada paratamatuseks ja eksistentsialistliku maailmapildi surematuse tõestuseks või on tegu lihtsalt järjekordse ideede kogumiga, mis vajab aega, et end ammendada. Järgneb sellele lihtsalt uus maailmapilt ning uued püüdlused.