Jean Paul Marat (0)

Jean-Paul Marat
Jean-Paul Marat (1743 Bondry, Šveits - 1793 Pariis) oli arst, radikaalne ajakirjanik kui ka Suure Prantsuse revolutsiooni üks juhtfiguure. Oma vaba aja pühendas ta õpingutele, sest teda huvitasid loodusteadused ja meditsiin .
1762. aastal saabus Marat Pariisi. Talle avaldas see linn sügavat mõju kui teadus- ja kultuurikeskus, kus võis suhelda paljude haritud ja andekate meestega. Jean-Paul jätkas meditsiiniõpinguid, aga palju aega pühendas ta ka suurte valgustajate tööde uurimisele. Kõige enam köitsid teda Montesquieu vaated.
1765. aastal otsustas ta sõita Inglismaale , kus elas kümmekond aastat. Sel ajal külastades ta samuti Amstedami ja Iirimaad . Tuntuks sai Marat praktilise arstina. Newcastle linna poolt valiti ta aukodanikuks, märkides sellega tema teeneid võitluses haigustega. Edinburghi ülikool andis talle audoktori kraadi meditsiini alal. Inglismaal ilmus ka tema esimene teaduslik töö silmahaigustest.
1774 . aastal ilmus Londonis tema esimene poliitiline teos “Orjuse ahelad“. Pealkiri märkis mõtet, et despootlik riigivõim on hukatuslik rahvaste heaolule. Võitluses türannia vastu on rahval vaieldamatu õigus ülestõusule. Ülestõus pidi olema üleüldine, kõik sellest osavõtjad pidid tegutsema kooskõlastatult, otsustavalt ja kindlalt. Inglismaal olles pidas ta ka läbirääkimisi Katarina II esindajaga, kes oli saadetud läände, et värvata sealt Venemaale silmapaistvaid teadlasi. On oletatud, mis oleks juhtunud, kui oma aja üks parimaid ja andekamaid revolutsionääre oleks läinud Venemaale. Arvatavasti oleksime tema nime kohanud vaid teadusloo lehekülgedel Peterburi Teaduste Akadeemia põlatud välismaalaste seas.
Peale doktorikraadi kaitsmist silmahaiguste erialal töötas Marat Louis XVI noorima venna Comte d,Artoisi juures. Ta pidas loenguid meditsiini ja füüsika alal ning oli kirjavahetuses paljude teadlastega, sealhulgas Benjamin Frankliniga. Saavutanud tuntuse ning rikkuse lähenes Marat kõrgklassile. Peale seda hakkas tema enda tervis halvenema: nahahaigus süvenes - Jean Paul põdes nahatuberkuloosi, lisaks sellele oli tal sügelev kohati leemendav ja kohati kuiv allergiline nahalööve. Haiguse leevendamiseks tuli tal tihti aega veeta end vannis leotades.
Ühiskondlik-poliitiliste probleemide vallas avaldas ta 1780. aastal Neuchatelis teose “Kriminaalseadusandluse plaan“. Suuresti vääris tähelepanu raamatu algus, milles autor käsitles riigivõimu olemust ning ühiskondlikke suhteid. Marat rõhutas riigi vägivaldset olemust ja tegi järelduse, et vaestel ja nõrkadel on õigus jõuga ennast vabastada rõhumisest. Ta vastas eitavalt küsimusele, kas vaesed peavad austama seadusi. Kuna ta oli demokraat suhtus ta eitavalt nn. riiklike kuritegude mõistesse ja leidis, et monarhi tapmist tuleb karistada nagu tavalist roima.
1784 . aastal vallandati Marat Comte d,Artoisi poolt, sest tema haiged pelgasid seda ebameeldiva ning erisuguste ravimikreemidejärgi lõhnavat arsti. Peale sellist kohutavat läbielamist mõjutas see tema sissetulekut, mis omakorda mõjutas ta närvisüsteemi ja see veel omakorda tema tervislikku seisundit . Kibestununa pühendus ta revolutsioonile ja monarhia kukutamisele ning rikaste hävitamisele. Seda tehes hakkas ta ka välja andma ajalehte, mille motoks oli Tõde või surm!
1788. aastal pühendus ta ainult ühiskondlik-poliitilisele võitlusele ning revolutsioonile. Vaadetelt ei olnud ta kõige vasakpoolsem ega ka kõige radikaalsem. Ta ei olnud veel vabariiklane nagu näiteks oli Camille Desmoulins, ta ei pööranud suurt tähelepanu agraarküsimustele nagu mitmed teised tegelased. Pärast Bastille vallutamist oli Marat üks esimesi, kes tunnetas sügavaid vastuolusid kolmanda seisuse seas. Ta asus plebeide masside poolele ja kujunes neljanda seisuste esindajaks. Oma vaadete paremaks esitamiseks hakkas ta välja andma ajalehte, mis kandis hilisemalt nime "L'Ami du Peuple" (Rahva sõber). See sai ka tema hüüdnimeks. Ajaleht ilmus rahvalikus keeles, sai kiiresti populaarseks ja mõjukaks ning selle väljaandja tõusis revolutsiooni tippu. Maratil ja tema ajalehel oli ka eriline osa oktoobrisündmustes, mis toimus 1789. aastal.
1792. aastal valiti Jean-Paul Marat rahvuskonventi, mis oli tol ajal kõige kõrgem võimuorgan. Ta nõudis revolutsioonilist diktatuuri ja kuninga pooldajate hukkamist. 1793 aasta aprillis Marat arreteeriti, kuid tribunal mõistis ta siiski õigeks ning peale intsidenti tema populaarsus aina suurenes. Ta oli 1793. aasta 31. maist 2. juunini toimunud rahvaülestõusu üks korraldajaid. Selle tagajärjel kehtestus jakobiinide diktatuur, mis kestis 27. juulini 1794. Diktatuuri sisuline juht oli M. de Robespierre . 1793 13. juulil pääses tema juurde zirodiinide esindaja Corday tuues , kes soovis talle üle anda palvekirja. Marat võttis sel ajal oma igapäevast vanni, et leevendada oma haigusest tingitud vaevusi . Pärast mõningasi kõhklusi otsustas ta otsustas vannis olles naise vastu võtta. Viimasel oli aga plaan Marat tappa. Ta tungis talle kallale ning pussitas teda, mille käigus Marat suri.
Kasutatud kirjandus
Jean-Paul Marat. http://et.wikipedia.org/wiki/Jean-Paul_Marat 06.12.2010
Jean-Paul Marat. http://www.slmeedik.ee/ars.phtml 06.12.2010
Piirimäe. H. 1990. Suur Prantsuse revolutsioon : 1789-1799. Tallinn
Tapetud Marat. http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/marat.html 06.12.2010