Jean-Paul Marat (1)

Referaat
………………………………(kooli nimi)
Jean - Paul Marat
Koostaja : ………………..
………… klass
……..(linn) 2010
Jean-Paul Marat sündis Šveitsis Boudrys 24. mai 1743 ja suri 13. juuli 1793.aastal Prantsusmaal, ta oli arst, poliitiline teoreetik ja teadlane. Samuti sai ta tuntust poliitiku karjäärgi tegemisega Prantsuse Revolutsiooni ajal. Aastatel 1765 – 1776.aastani elas ta Suurbritannias. 1776. Aastatast Prantsusmaal Pariisis, kus ta peamiselt töötas arstina. Ta avaldas ka poliitilisi ning filisoofilisi töid. Jean-Paul andis välja ka ajakirja "L'Ami du peuple" (Rahva sõber), kus ta kirjutas peamiselt poliitilisi avaldusi, mis kaitsesid vaeste (sankülottide) huve, nõudsid monarhia kukutamist Louis XVI ajal ja totaalset riigikorra muutmist. Tema ajakirjandus oli tuntud oma tulise iseloomu ja kompromissitu hoiakuga uue valitsuse suhtes ning "Vaenlaste revolutsiooni" ja põhiliste reformide läbi surumine ühiskonna kõige vaesemate liikmete kasuks.
Hariduse sai Jean-Paul Marat , Kui ta sai 16 siis sõitis ta Prantsusmaale, kus sai koduõpetaja koha. Kogu oma vaba aja pühendas ta õpingutele. Peamiselt õppis ta loodusteadustele ja meditsiinile, samal ajal  oli ta usin antiikautorite teoste läbitöötamisel. Edasi läks ta Pariisi õppima. Kui Pariisis kool lõpetatud, siis läks ta tööle Inglismaale , kus ta töötas 10 aastat. Edinburghi ülikool Šotimaal andis talle andis meditsiini alal audoktori kraadi. Peale doktorikraadi kaitsmist silmahaiguste erialal, töötas ta arstina Louis XVI noorima venna Comte d,Artoisi juures. Ta pidas loenguid meditsiini ja füüsika alal, oli kirjavahetuses paljude teadlastega, näiteks Benjamin Frankliniga. Saavutanud tuntuse ning rikkuse lähenes Marat ühiskonna kõrgklassile. Siis hakkas arsti enda tervis halvenema: nahahaigus süvenes – Jean Paul põdes nahatuberkuloosi, lisaks sellele oli tal sügelev, kohati leemendav ja kohati kuiv allergiline nahalööve. 1784 aastal vallandas Comte d’Artois oma arsti. Paljud tema haiged pelgasid seda nahahaiguse tõttu mitte kõige meeldivama väljanägemisega ning erinevate ravikreemidejärgi lõhnavat arsti. Jean Paul Marat majanduslik seisukord hakkas kiiresti halvenema – see mõjutas kahtlemata tema närvisüsteemi, mis omakorda mõjus halvasti tervisele.
Kibestununa pühendus ta revolutsioonile, monarhia kukutamisele ja rikaste hävitamisele. Olles väikesekasvuline (150 cm), mitte eriti meeldiva häälega, otsustas ta seda teha kirjalikult - andes välja oma ajalehte, mille motoks oli – Tõde või surm! Teda peetakse üheks esimeseks proletaarse diktatuuri ja terrori ideoloogiks. Kuna Marat kirjutas väga teravaid artikleid, siis ta kogus ka palju vaenlasi endale ja ka valitsuse silmi oli ta ebameeldiv tegelane. 1790.-1792. aastal elas ta "põranda all" või Suurbritannias. 1792. a. valiti Marat kõrgeimasse võimuorganisse - Rahvuskonventi. Ta nõudis revolutsioonilist diktatuuri ja terrorit ( kuninga pooldajate hukkamist). Aprillis 1793 Marat arreteeriti, kuid kohus mõistis ta õigeks ning tema varemgi populaarsus kasvas veelgi. Ta oli 1793. aasta 31. mai - 2. juuni rahvaülestõusu üks korraldajaid. Selle tagajärjel kehtestus jakobiinide diktatuur, mis kestis 27. juulini 1794. Diktatuuri sisuline juht oli M. de Robespierre .
1793. aasta juuli oli väga kuum ning Jean Paul viibis suurema osa ajast taas ägenenud nahahaiguse tõttu vannis. Marat elukaaslane Simonne Evradi hoolitses haige arsti eest ega lubanud kedagi tema juurde. 12. juulil oli Jean Pauli tervis mõnevõrra parem ja teda külastas tuntud kunstnik Jacques-Louis David. 13. juuli õhtul soovis Jean Pauliga kohtuda noor sihvakas naisterahvas Marie-Ann Charlotte Corday D’Armont, kes lubas rääkida revolutsiooni vastastest vandenõulastest. Marat, olles ise vannis, palus paberit, et hakata vandenõulaste nimesid üles kirjutama. Charlotte Corday haaras pistoda ja torkas selle Marat südamesse. Charlotte Corday hukati neli päeva pärast toime pandud mõrva giljotiinil rahvahulkade rõõmuhüüete saatel.Tema tegu ei suutnud peatada jakobiinide terrorit, pigem andis sellele veelgi hoogu ja pakkus tuge mitmete juhtivate revolutsionääride misogüünilistele seisukohtadele. Marat kuulutati revolutsiooni märtriks ning rahvas hakkas teda veelgi enam austama. Tema mõrva kasutasid jakobiinid ära, kutsudes oma poolehoidjaid üles kätte maksma. Revolutsioonilise valitsuse kohuseid hakkas täitma Rahvapäästekomitee, mille juhiks sai kõigi vastu sallimatu M. Robespierre. Tema koondas enda kätte koos paari lähima abilisega piiramatu võimu. Algas poliitiliste vastaste sihikindel karistamine ning hävitamine. Rahvuskonvendis võeti vastu ka eraldi otsus, millega kuulutati kahtlaseks kõik, kes ei ole tõestanud oma ustavust revolutsioonile. Jakobiinide diktatuuri ajal hukati üle 40 000 inimese. Enamik terrori ohvritest pärines aga lihtrahva hulgast. 1793. aasta oktoobris hukati ka kuninganna Marie Antoniette.
Jean- Paul Marati roll oli ikkagi väga suur Prantsuse revolutsioonis, sest ta oli esimene lihtinimeste kihist tegelane, kes tõusis juhtivale positsioonile ja samuti ta suutis rahvast enda poolele rääkida. Paljude arvates oli ta iidol ja eeskujuks aga samuti oli ka neid, kes arvasid, et ta lihtlabane petisest demogoog. Ilma Jean-Paulita oleks Prantsusmaal jäänud ellu arvatavasti 40 000 inimest, kuna peale tema mõrva tõusis kõvasti terrori hulk ja suur giljonteerimine.
Kasutatud kirjandus
http://en.wikipedia.org/wiki/Jean-Paul_Marat
http://de.wikipedia.org/wiki/Jean-Paul_Marat
http://www.lycos.com/info/jean-paul-marat.html
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/2/2b/Jean-paul_marat_1.jpg
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/5d/Checker-16x16.png
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/a/aa/Death_of_Marat_by_David.jpg
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/2/21/Execution_robespierre,_saint_just....jpg