Jahtunud jälg (0)

Jahtunud jälg
Olen 19-aastane üksik naine. Elan ema ja kasuisaga lapsepõlve kodus Tallinna külje all. Mind piinab luupainaja. Igal nädalal näen kasvõi korra unes väikest tüdrukut, kes vaatab mulle sügavsiniste silmadega otsa ja tahab, et ma temast kinni hoiaksin. Samuti näen pildikesi Selja jõest, kus lapsepõlves kasuisaga kalal käisin. Kuid mida see kõik tähendab? Miks?
Olen vanemate käest selle kohta pärinud, kuid nad muutuvad alati väga närviliseks ja ütlevad vaid, et kujutan seda endale ette.
Hiljuti räägiti ülikoolis vananenud kriminaal juhtudest ja nende uurimisest. Sel hetkel sain aru, et unenägu võib ju midagi tähendada. See peab olema minu perekonna minevikuga mingit moodi seotud.
Sirvisin raamatukogus, kus töötan, vanu ajalehtedes olevaid surmateateid. Otsisin väikeste tüdrukute juhtumeid. „Olemas!” karjatasin üle saali. Olin leidnud 5-aastase Triin Kuldoru surmakuulutuse. Ta oli kaduma läinud Valjala külas vanavanemate talu lähedal. Just seal lähedal asub Selja jõgi . Samuti on pildil olev tütarlaps üsna sarnane minu unenägusid külastavale plikale. Ta suri laupäeval, 24. aprillil. Täpselt kaks päeva enne minu 7-aasta sünnipäeva. Ema jutu järgi olin sel ajal pikalt väga haige. Järelikut mina tema surmaga kuidagi seotud ei saa olla. Ohkasin kergendunult, kuna arvasin, et see võib olla põhjus, miks ta mu unenägudes käib.
Koju tulles rääkisin sellest emale. Ta läks tujust ära ja palus mul nüüd uurimine sinna paika jätta. Kasuisa oli kõrval toas meie vestlust kuulanud. Ta vihastus ja lubas mu lausa kodust välja visata , kui ma ära ei lõpeta. Olin juba üsna kindel, et just tema on Triinu surmaga seotud.
Enne Triinu surma käis isa igal laupäeval just Selja jõe ääres kala püüdmas. Järelikult oli ta seal ka sel saatuslikul päeval ja teab, mis juhtus. Miks ta mulle midagi ei räägi?
Ma pidin südmused veel korralikult läbi käima.
Järgmisel hommikul otsisin üles Triinu vanemad. Nad olid alguses pisut tõrksad ja ei tahtnud midagi rääkida, kuid lõpuks murdusid ning jutustasid, mida teadsid. Nende ainus laps Triin oli vanemate silme alt plehku pannud ja arvatavasti jõe äärde sillale mängima läinud. Koju ta aga tagasi ei naasnud. Murest murtud vanemad otsisid teda kõikjalt, kuid kahjuks tulutult. Tüdrukutirts oli kadunud kui vits vette. Tema ema nendib masendunult, et nende kallil lapsel pole isegi hauda, kuhu lilli viia.
Minu jaoks oli kõik selge. Olin enam kui kindel, et isa teab sellest, kuid ei taha rääkida, sest ta on Triinu kadumisega mingil viisil seotud.
Oma kasuisa ma võimude kätte anda ei tahtnud. Ta pidi mulle ise kõik ära rääkima. Seega läksin õhtul tema juurde ja pakkusin välja, et võiksime minna vanaema juurde. Ta oli nõus. Tegelikult aga viisin ma kasuisa Selja jõe äärde. Jõudes kohale taipas ta kohe milles asi ning otsekui plahvatas . Lõpuks aga suutis rahuneda ja sai aru, et minu eest pole mõtet seda enam varjata, sest muidu annaksin ta võimudele üle.
Kui isa kõik ära rääkis olin ma šokis. Ma värisesin üle kere ega teadnud , mis saab edasi. See tundus võimatu. Mu peas kajasid vaid isa viimased sõnad „see olid sina!”. Mina olin selle tüdruku surmas süüdi. Ma ikkagi polnud tol päeval haigena kodus, vaid isaga kalal. Ma tutvusin seal Triinuga ning me mängisime sillal, kuid äkitselt komistas ta ja ma ei suutnud teda tagasi tõmmata. Ta kukkus jõkke.
Ma tundsin ahastust ega suutnud kellegiga rääkida. Muutusin justkui kurt-tummaks ja vigastasin end iga noaga , mis kätte juhtus. Karistasin ennast, kuna lihtalt ei suutnud taluda, et minu süül ei kasvanud see süütu tüdruk iialgi suureks. Mind pandi kinnisesse raviasutusse ja edasine elukäik on vaid saatuse hooles.