Tallinna Polütehnikum Ivan Julm Koostaja: Fred Ehand PA-09B Ivan IV ehk Ivan Julm ( vene keeles ( Ivan Groznõi )) 25. August 1530 18. Marts 1584 Moskva. Ivan oli Venemaa suurvürsti Vassili III ja Jelena Glinskaja poeg. Venemaa on tuntud oma tagurluse poolest, kuid mitte ainult tagurlus ei ole teinud venemaad kuulsaks, vaid ka tsaarid oma reformide ja omakasupüüdlike tegudega. Nende peamisteks valitsemiskohtadeks olid Moskva ja St. Peterburg. Moskvas valitsenud tsaaridest on kuulsaim Ivan Julm. Oli Moskva suurvürst alates 1533 ja Vene tsar alates 1547 kuni surmani.
Ivan Julm Esimene Vene tsaar Mina lugesin raamatut Ivan IV'st (25. august 1530 18. märts 1584), tuntud ka kui Ivan Julm, kes on ajalukku läinud kui üks verisemaid Venemaa valitsejaid. Ivani isa Vassili III oli juba üks väga karm valitseja, kes lasi oma naise, kellega ta oli olnud 20 aastat abielus, viia kloostrisse, sest see ei suutnud talle last sünnitada. Ta võtab ruttu uue naise Jelena, kes sünnitab talle kaks poega. Kuid Vassili sureb varsti pärast seda mädapaise tõttu ning Jelenast saab valitsejanna. 5 aastat hiljem sureb ka Jelena ja arvatavasti ta mürgitatakse
--kättemaks tervjaanidele 965 Svjatoslav 4 972 langes petseenidega sõdides 980-1015 valitses Vladimir Svjatoslavits (4lugu) = lugu dünastia võimuletulekust. Korduv kolme venna lugu, mis ikka ja jälle kordub. Taani viikingipealik Rörik on mõningate Vene ajaloolaste meelest Rjurik kuid me isegi ei tea kas Rjurik olemas. Vene nimede süsteem (Fjodor Uspenski) : Ivan Ivanovits- auväärne Ivanov- ametlik Ivan- semude vahel Vanja- pereringis ; Selle traditsiooni juured tagasi Rjuriku aega (Skandinaavia traditsioon kasutada isanime). Isanimi kinnistus eliidile. (nt lihtaadlik Ivan Ivantsõn, lihtinimene Ivanska). Vanavene vürstidel 2-3 nime. 1 Jaroslav Javtoslav Vladimir Ristinimeks saab olla vaid Piibli nimi/pühaku nimi. Sageli oli neil ka kolmas nimi- skandinaavia nimi, millega esinevad saagades. Vanav
VARAUUSAEG MATI LAUR 1. VARAUUSAJA ÜHISKOND Uusaja mõiste tõi käibesse Halle ülikooli ajaloo- ja retoorikaprofessor Christoph Cellarius (1638 1707), kes eristas ajaloos vana-, kesk- ja uusaja. Cellarius pidas kesk- ja uusaja piiriks Konstantinoopoli langemist 1453. Hiljem on uusaja alguseks loetud ka Ameerika avastamist 1492, Itaalia sõdade algust 1494, reformatsiooni vallandumist 1517 jm. Nõukogude ajalookirjutus nihutas kesk- ja uusaja piiri tänapäevale veelgi lähemale, alustades uusaega Inglise revolutsiooni algusega 1640. Varauusaega (ingl early modern history; sks frühe Neuzeit, Frühneuzeit; pr histoire moderne) hakati uusajast omaette perioodina eraldama pärast Teist maailmasõda. Tinglikuks piiriks varauusaja ja uusaja vahel loetakse enamasti Prantsuse revolutsiooni algust 1789, teistest dateeringutest on sagedasem varauusaja lõpetamine Napoleoni sõdadega 19. saj. alguses. Viimastel aastakümnetel on saanud üldiseks tavaks vaadelda varauusajana tinglikul
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid