ja seal, omaette metsi ta ei moodusta. Kasvupaiga suhtes on pihlakas väga vähenõudlik. Joonis. 1 Pihlapuu õhtupäikeses Pihlaka koor on sile ja läikiv. Lehed koosnevad (foto internetist) väikestest rootsu külge kinnituvatest lehekestest. Sügisel söövad pihlaka marju paljud linnud, eriti rästad. Linnud kannavad edasi ka pihlaka seemneid. Pihlakas istutatuna kaitseb läheduses maja, peret ja karja. Pihlaka oks peletab kodukäijaid. Sensitiivid kasutavad pihlakast pendlit. Joonis 2. Kevadised õied (foto Sirje Kõresaare erakogust) Joonis 4. Noor pihlapuu Uulu k., Pärnumaal Joonis 3. Sügisene marjakobar Joonis 4. Noor pihlapuu Uulu k., Pärnumaal (foto Sirje Kõresaare erakogust) (foto Tauno Tamm)
saada tõeline aia ehe. Fotod 18., 19., 20. Valik sibullilli varjuaeda. Lumikelluke Lauk (Allium) Koerahammas (Galanthus) (Erythronium) Sibullilled elavdavad varjuaias puudealust nukrust ja siin tulevad esile ka nende värvid. Varakevadel saavad särada lumikellukesed, siniliiliad, krookused. Suurte rühmadena istutatuna loovad nad tunde, et varjuaed polegi hämar vaid hoopis valge- hele, kollane või hoopis lillakas- sinine ja lõhnav. Varjuaia kujundamine on lihtsam ja vabam kui teiste aiaosade loomine. Kui avatud aias oleme päikese ja tuulte meelevallas, siis varjuaias saame tunda rahu enda ümber. Siin tunneme end kaitstuna. Fotod 21.,22.,23. Värvilised aianurgad. Hosta, bergeenia ja Hosta ja tiarell Lumeroos ,,London Fog"
• Peenraroosid – 40-80 cm H rikkalikult õitsvad, keskmiselt täidetud sordid. • Alarühmad: Polüantroosid -30-40 cm H väikeste õitega, enamasti kullerkupu õiekujuga head õitsejad • Floribundroosid – 40-80 cm H keskmiselt täidetud lõhnavate õitega. Rikkalikult õitsev, suhteliselt haigus- ja ilmastikukindel levinuim rühm Eestis • Põõsasroosid – 1,5 m H täidisõielised lõhnavad, sobivad murusse, ehitiste taustaks, potti istutatuna kutsutakse fontäänroosideks • Vanad põõsasroosid – 1-1,8 m H külmakindlad, peene aroomiga, enamasti täidisõielised. Õitsevad kevadsuvel paari nädala vältel. Erandina annavad korduvõitsemise Rugosa, Portlandi ja Moyesi tüüpi vanad roosid • Väänroosid – liaanitaolised 2-4 m H roosipõõsad. Õied tavaliselt suurtes kobarates kas liht või täidisõitena. Eristatakse veel: ramblerroosid – ülirikkalikult õitsvad väikeste kobaras õitega
Tugevasti hargnenud juurestik asub lehestiku puudumist kompenseerima, st uusi lehti kiiresti juurde kasvatama. Vanasti nim. sellist lõikamist ka ,,noaga väetamiseks'' Igihaljaste lehtpõõsaste lõikamine Igihaljaid lehtpõõsaidei ole kohe pärast istutamist vaja lõigata, kuna nende oksad on hästi harunenud ja kasvuviis kompaktne. Nende juuresüsteem on samuti kompaktne ja taimi müüakse tavaliselt potis ettekasvatatuna või pottides istutatuna. Kui põõsad saavad vanemaks, on nende oksastikku siiski vaja uuendada. Paljud igihaljad põõsad võivad talvel kahjustuda nn füsioloogilisest kuivusest ehk maa külmumisest tekkinud kuivusest, mille tagajärjel muutuvad lehed kortsuliseks. Ka mehaanilised või kahjurite tekitatud vigastused võivad olla osade okste pöördumatute kahjustuste põhjuseks ja siis on lõikamine vältimatu. Roosid
suurem kõrvalharude otsas olevatest õitest. Nende lillede kõrgus võib olla vahemikus 35 - 75 cm. Nad on väga dekoratiivsed, sobides hästi lõikelilleks ja potis kasvatamiseks. Tuntumad sordid on Happy Family, Georgette, Orange Bouquet. Greigi rühma tunnustega mitmevarrelised sordid on Compostella ja Toronto. Haruneva varrega on ka praestans grupi tulbid, mis looduslikud kasvavad Kesk - Aasias. Nad on ilusad istutatuna gruppidesse ja/või pottidesse. Varajased, kõrgus 20 - 25 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 8 - 9 cm. Tuntumad sordid on Fusilier, Unicum, Van Tubergen's Variety, Zwanenburg Variety. Harunevate tulpide suurimad paljundajad Hollandis on Van Tubergen ja Konijnenburg&Mark. Nartsissid Nartsiss (Narcissus) on circa 60 erinevat liiki sisaldav sibultaimede perekond amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonnast. Iluaianduse tarbeks on nendest aretatud üle 10000 erineva sordi
Külmahell, külmudes karmil talvel kuni lumepiirini. Sobib haljastuses väikesemõõtmelistesse eesaedadesse ja parkidesse alusrinde põõsana. Istutada tasuks põhjakaartest varjatud kasvukohale. 16. Perekond elupuu (Thuja) Elupuu perekonda kuuluvad liigid (4 liiki Ida-Aasias, 2 Põhja-Ameerikas) on ühekojalised puud ja põõsad nt harilik elupuu (Thuja occidentalis), hiigelelupuu (Thuja plicata). Eestis elupuid pärismaiselt ei kasva, kuid neid leidub istutatuna. · Lehed soomusjad, kinnituvad lapikutele võrsetele vastakuti · Käbid on väikesed, munajasovaalsed, valmivad õitsemisaasta sügisel. Käbide ülemised ja alumised soomustepaarid on steriilsed, 2...4 keskmisel soomustepaaril on 1...2 (atroopset) seemnealget · Seemned lamedad, piklikud, kahe kitsa külgmise kileja tiivaga, mis on seemnest pikemad · Paljundatakse seemneist, pistikuist ja ka pookimise teel · Puit on kerge, pehme, lõhnav ja vaiguta
Viljad valmimise algul punased, hiljem mustad, elliptilised, kuni 10 mm pikad, mittesöödavad, valmivad septembris. [6, 9] Villane lodjapuu on haljastuses laialt kasutatud liik, mis on kiirekasvuline ja üsna vähenõudlik. On saaste- ja väga põuakindel liik, eelistades lubjarikast mulda ja avapäikest. Haljastuses kasutatakse gruppidena või vabakujuliste hekkidena, maanteede kaitseribadena, parkide põõsarinde ilmestamiseks, metsaservadesse istutatuna. Annab kännu- ja ka juurevõsu. [9] Sordid: · 'Aureum' puhkevad ja noored lehed kuldkollased, hiljem kollakasrohelised; · 'Mohican' väga tiheda, kompaktse kasvuga, kuni 1,5 m kõrge ja kuni 2,5 m lai, lehestik sügavroheline; viljad jäävad pikka aega oranzpunasteks; · 'Variegatum' lehed kollasekirjud; · 'Versicolor' lehed puhkedes helekollased, hiljem kuldkollased, sügisel kollasekirjud. [9] 2.3.5. Kaunis veigela
värvuvad lehed punakaiks Õied või õisikud: Õied võrsete tipuosas kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, valged kuni kollakasvalged Õitsemine: mai-juuni Liigi eritunnused: kiirekasvuline, saastekindel, põuakindel Kasvukoha nõuded: eelistab lubjarikast mulda ja avapäikest, kuid kasvab ka mujal (vähenõudlik) Kasutamine haljastuses: kasutatakse gruppidena või vabakujuliste hekkidena, maanteede kaitseribadesse, parkide põõsarindesse, metsaservadesse istutatuna Joonis 88. Villane lodjapuu ,,Jaroslava" (http://seemnemaailm.ee/eng/index.php?GID=6581) 92 Joonis 89. Villane lodjapuu 93 Sarapuu (Corylus) Konkreetne liik: Kõrgetüveline sarapuu (Corylus colurna) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 25 m, diameeter kuni 1 m Taime välislaadi kirjeldus: ovaalne Lehed: Lehed laimunajad, südaja alusega, lühidalt teritunud tipuga, tömpsaagja kuni nõrgalt
Hooldus Pihlakas ei vaja pügamist, ega ka muud hooldust. Kahjurite ja haiguste vastu on harilik pihlakas üsna immuunne. Väga vähe putukaid sööb pihlaka lehti ja seetõttu on ta kaitstud paljude haigustekitajate eest. Suurimaks kahjuriks on hirv, kes eelistab pihlaka lehti teistele puudele. 3. OKASPUUD 3.1. Thuja Elupuu 3.1.1. Kirjeldus Elupuu (joonis 4), ladina keeles Thuja, on puittaimede perekond küpressiliste sugukonnast. Eestis elupuid pärismaiselt ei kasva, kuid neid leidub istutatuna (Vikipedia 2013). Elupuu taimeperekonda kuulub 5 liiki, millest 2 on levinud Põhja-Ameerikas, ülejäänud Hiinas, Põhja- ja Lõuna-Koreas ning Jaapanis. Oma kodumaal kasvavad elupuud 10 60 m kõrgusteks puudeks. Eesti aedades ja haljasaladel kasutatakse külmakindluse eesmärgil enamasti harilikku elupuud (Thuja occidentalis) ning tema arvukaid vorme ja sorte (Hansaplant 2013). Elupuul on soomusjad okkad, mis paiknevad võrsel katusekivide taoliselt
Käbid: kuni 1 cm läbimõõdus, kerajad, valminult kollakasrohelised, kilpjate käbisoomuste all on enamasti 1...2 kahe tiivaga varustatud väikest seemet. Eesti oludes kasvab mägi-ebaküpress tavaliselt laikoonusja põõsana või madalama puuna. Eesti üks suuremaid mägi-ebaküpresse kasvab Järvseljal, kuid küllalt suuri puid on ka erakogudes mujalgi. Haljastuses sobib kasvatamiseks noorena veidi soojematesse kohtadesse istutatuna (kaitstud põhja poolt), nii üksikpuudena kui grupiti. Sordid: 'Argenteovariegata'; 'Boulevard'; 'Filifera'; 'Filifera Aurea'; 'Nana'; 'Plumosa'; 'Squarrosa'; 'Sungold' 16. Perekond kadakas ja harilik kadakas Perekond kadakas (Juníperus L.) Kadaka perekonda kuuluvad enamasti igihaljad kahe- harvem ühekojalised madalamad puud või põõsad. Lehed enamasti okkakujulised, harvem soomuse-kujulised ja kinnituvad võrsele 3 kaupa männasjalt või vastakuti. Noorusvormidel
Kallastel asub kõige pikem, umbes 930 m seedermänd, Amuuri korgipuu, elupuu, hõlmikpuu. Ent parkidesse või pikkune Devoni liivakivi paljand Eestis. aedadesse istutatuna on nad kasvanud meie jaoks eriliseks. Järvelained on liivakivisse uuristanud mitu Tamme-Lauri tamm Urvastes väikest koobast. Paljandis on üks Eesti Kaitsealuste puude hulgas on 100 sellist, mille ümbermõõt on viis on teadaolevalt Eesti vanim ja
Käbid hernetera suurused (läbimõõt 0,6...0,8 cm), sarnased kalifornia ebaküpressi käbidega. Pärit Jaapanist. Kõrgus kodumaal 25...30 (50) m. Tüve läbimõõt kuni 2 m. Eestis kasvatatavatest ebaküpressidest külmakindlaim. Meil kasvab kõrge põõsana või madala puuna. Eesti üks suuremaid mägi-ebaküpresse kasvab Järvseljal (17 m), kuid küllalt suuri puid on ka erakogudes mujalgi. Haljastuses sobib kasvatamiseks noorena veidi soojematesse kohtadesse istutatuna (kaitstud põhja poolt), nii üksikpuudena kui grupiti. Vormidest esineb meil sagedamini: Chamaecyparis pisifera 'Filifera' Kuni 10 m kõrgune niitjavõrseline mäbiebaküpress. Oksad pikad, rippuvad, harvade külgvõrsetega. Soomusjate lehtede paarid asuvad üksteisest kaugel. Lehed rohelised, siseküljel valged. Chamaecyparis pisifera 'Plumosa' 10-20 m kõrge puu tiheda koonusja võraga, laiuvate okste ja sulgjate võrsetega. Okkad lühinõeljad, 0,3...0,4 cm
kevadel/suvel kindlasti. Aedhortensiatele peaks lumeta pakase vastu kuivad puulehed peale panema (Kodu Kauniks 2005). ,,Kosmeetiline" hooldus Rikkalikuma õitsemise nimel võib kevadel üheaastased võrsed tugevalt tagasi lõigata (5-10 cm peale) (Neeva Aed 2011b). 48 ELUPUU Kirjeldus Elupuu (Joonis 17), ladina k. Thuja, on perekond okaspuude klassist. Eestis elupuid pärismaiselt ei kasva, kuid neid leidub istutatuna (Wikipedia 2011). Harilik elupuu, ladina k. Thuja occidentalis, on levikualaga Põhja-Ameerika idaosas, Suure Järvistu ümbruses. Suurus kuni 10 m. Okkad soomusjad. Kollakas- või pruunikasrohelised, alt heledamad, asetsevad katusekivide taoliselt. Pikkvõrsetel soomused piklikumad, lühivõrsetel lühemad. Keskmisel soomusel õlinääre. Talvel muutuvad soomused pruunikaks. Soomused püsivad puul 3-4 aastat ja varisevad kood võrsetega. Külmakindel
valmistamiseks. Liigne marjade söömine võib esile kutsuda ka mürgistuse. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel (Tavalised pargipuud ja põõsad, 2016) 12. Sorbus intermedia - pooppuu 12.1. Kirjeldus Roosõieliste sugukonda, pihlaka perekonda kuuluva pooppuu leviala on üsna kitsas, jäädes põhiliselt Rootsi lõunaossa ja saartele, Soome, Lääne-Eestisse. Taim armastab kuivi alusmetsi ja klibuseid loodusid. Istutatuna kasvavad ka õuel, surnuaias, kirikute ümbruses, teeserval ja põllul. Ilupuuna kasvatatakse teda Eestis ka väljaspool ta looduslikku leviala tänu tema külmakindlusele. Lisaks on pooppuu edukas ka linnakeskkonnas, ning ilmestab linna tänavate ääres (Loodusajakiri). Võra on ovaalne, ning puu kõrgus küündib 12 meetrini. Koor on halli värvi ja sile (Nurga puukool). Lehed on piklikud ja madalalt hõlmiselised ja teravsaagjad, meenutades tamme. Leht on
Pihlenelat väetetakse vee ja väetise seguga kastes. Kastmise asemel võib panna väetist taime ümber sinna, kus taim el on juurestik. POOPPUU (Sorbus intermedia) Joonis 27. Pooppuu. http://www.hortes.ee/static/product_pictures/972_org.jpg Iseloomustus Roosõieliste sugukonda, pihlaka perekonda kuuluva pooppuu leviala on üsna kitsas, jäädes põhiliselt Rootsi lõunaossa ja saartele, Soome, Lääne-Eestisse. Taim armastab kuivi alusmetsi ja klibuseid loodusid. Istutatuna kasvavad ka õuel, surnuaias, kirikute ümbruses, teeserval ja põllul. Ilupuuna kasvatatakse teda Eestis ka väljaspool ta looduslikku leviala tänu tema külmakindlusele. Lisaks on pooppuu edukas ka linnakeskkonnas, ning ilmestab linna tänavate ääres. Võra on ovaalne, ning puu kõrgus küündib 12 meetrini. Koor on halli värvi ja sile. Lehed on piklikud ja madalalt hõlmiselised ja teravsaagjad, meenutades tamme. Leht on tumeroheline ning pealt läikiv, alt viljas ning rohekashall
Viljad: elliptilised, kuni 10 mm pikad, algul erepunased, valmides läikivmustad, 1000 seemne kaal 40...45 gr Villane lodjapuu on haljastuses laialt kasutatud liik, milline on kiirekasvuline ja üsna vähenõudlik. On saastekindel ja väga põuakindel liik, eelistades lubjarikast mulda ja avapäikest. Haljastuses kasutatakse gruppidena või vabakujuliste hekkidena, maanteede kaitseribadesse, parkide põõsarindesse, metsaservadesse istutatuna. Annab kännu- ja ka juurevõsu. 35. Harilik lodjapuu ja kanada lodjapuu Harilik lodjapuu (Viburnum opulus L.) [ópulus] Kodumaise 3...4 m kõrguse hallikaspruuni krobelise tüvekoorega põõsana kasvamas niiskemates kohtades alusmetsapõõsana, lisaks meile esineb kogu Euroopas ja Põhja- Aafrikas, tungides üle Väike-Aasia ja Kaukasuse ka Lääne-Siberisse.
annaabi.ee 
