Koostaja: Lota Pung Klass: 7b Tartu 2010 Liigikirjeldus. Lumekakk (Bubo scandiacus) on sidrunkollaste silmadega ja musta nokaga suur valge kakk. Isaslinnud on lumivalged üksikute tumedate tähnidega, emaslinnud on tumedate tähnidega rohkem kirjatud ja ka isaslindudest tunduvalt suuremad. Isaslindude kaal võib küündida 2,3 kilogrammini, emaslindudel peaaegu kolme kiloni. Tiibade siruulatus võib suurematel lindudel ulatuda pooleteist meetrini, mõningatel juhtudel kuni 1,7 meetrini. (http://www.eoy.ee/kodukakk/eesti-kakud/lumekakk) Lumekakk pesitseb kõrg- ja madaltundras. Ta eelistab kõrgeid ja kuivi paiku, sest hakkab munema siis, kui ümbrus on veel lume all. Pesa ta ei ehita, vaid muneb lihtsasse lohku, olenevalt lume sulamisest mai keskel või lõpus. Tavaliselt on kurnas
Kodukakk Kodukakk (Strix aluco) on peaaegu varese suurune, väga suure ja ümara peaga lind. Kodukakul leidub kaks sulestikuvormi roostepruun ja tuhkhall, üksikud linnud on ka tumepruunid. Kodukaku silmad on tumedad ja nokk kahkjaskollane, saba on lühike, sellest tulenevalt annab istuva kodukaku puhul tooni tema suur pea, mida suudab ta pöörata 270° Kehapikkus on neil 4045 cm. Isaslindude keskmine kaal on kirjanduse andmeil 420 g ja emaslindudel 600 g. Vanalindudel on kaks värvusevarianti: pruun ja hall. Mingil määral on see seotud geograafilise elukohaga. Hallide isendite ülapool on üldiselt hall, ookrivärvi märgistega. Õla sulgede ja suurte tiivakattesulgede välislabadel on suured valged laigud. Hoosuled on hallikaspruunid, heleda põhimustri ja ookerja varjundiga. Tüürsuled on hallid ookrivärvi vöötide ja peente tumedate hallikaspruunide tähnidega
koonduvad isasnepid õhtuhämaruse saabudes mängupaikadesse, mis asuvad mõnel kuivemal luhakühmul. Igal isasel on mänguplats, mida ta püüab kaitsta teiste isaste eest ja kus ta esitab omapärases küünitavas poosis mängulaulu. Aeg-ajalt jälitavad võitlusplatsile kogunenud isaslinnud üksteist, siis naasevad nad taas kiiresti oma platsile. Emaslindude saabumisel on kuulda ka rivaalide vahelist taplust ja võib näha üleskargavaid isaslinde. Turniir, kus isaslindude visisevad ja klõbisevad mänguhäälitsused kord hoogustuvad ja seejärel vaibuvad, kestab tavaliselt päikeseloojangust päikesetõusuni Pereelu. Rohunepp pesitseb vaid üks kord aastas. Nad paarituvad enda valitud isasega ja see ongi kogu nende paarisuhe; seejärel emane muneb, haub ja hooldab poegi üksinda. Rohunepi mättasse peidetud pesasüvend on üsna sügav ja vooderdatud pehme rohuga. Juunis muneb emaslind 4 kollakas-rohekashalli laigulist muna. Ta haub neid 22-24 päeva, pojad
kesk-vene alamliigil (Tetrao urogallus pleskei) kaheosaline (naksutamine, "ihumine"). Seetõttu võib meil kuulda mõlemaid lauluvorme, aga ka nende vahepealset laulu (pealöök jääb nõrgaks plumpsuks). Mõlemaid alamliike võib kohata kogu Mandri-Eestis, domineerib siiski kesk-vene alamliik. Välimus Peamiselt musta sulestikuga metsisekukk kaalub 4–5 kg, ookrikirju metsisekana on märksa väiksem-1,5–2 kg. Metsise isaslindude sulestik on peamiselt läikivmust ning neil on suur saba, mis mängu ajal lehvikuna laiali lüüakse. Isaslinnust ligi poole väiksem emaslinnu sulestik on ookrikirju, rinnal on suurem roostepunane laik. Metsisekukkede kulmudel on punased näsalised nahapadjandid. Metsise jalad on kaetud sulgkarvadega, mis talviti tiheneb. Leviala ja elupaik Metsis on levinud Euraasia metsavööndis ja mägimetsades Hispaaniast ja Prantsusmaast kuni Leena jõgikonnani Siberis
Pesitsevatele hangelindudele on nad otsekui taevast alla sadanud toit, kuna kiiresti kasvavad linnupojad ei söö peale putukate tegelikult midagi. Hangelindude talvised parved keerlevad põldudel ning rannikualadel, hankides toiduks teri ja seemneid.Maikuus, pesitsusaja hakul muutub isaste hangelindude kuub musta-valgekirjuks. Hangelindude mängimine näeb välja niiviisi, et isaslind eemaldub emasest, seejärel pöörab ringi ning jookseb tema juurde. See rituaal kordub mitu korda. Isaslindude laul on kiire ning trillereist tulvil, meenutades pisut lõokese lõõritamist. Emaslind ehitab kuivanuist rohukõrtest ja lehtedest ning samblast pesa, mille vooderdab õrnema rohu, karva, sulgede või villaga. Ühelgi teisel Tsiitsitajalasel pole nii hästi soojustatud pesa.Harilikult muneb emaslind 6, vahel 8 muna. Munad on valge või sinakasrohelise värvuse ning pruunikaspunaste või lillakasmustade laikudega. Kahe nädala möödudes kooruvad välja pojad
Kuna poegade vanuses on teinekord suured erinevused, ei takista miski suurematel väiksematele turja kargamast. Kõrvukräts ei kuulu looduskaitse alla. Sooräts Sooräts (Asio flammeus) on kollakaspruun hakist veidi suurem erkkollaste silmadega kakuline. Peas väikesed suletutid, mis on näha siis, kui lind on ärritunud olekus. Kõrvukrätsust eristavad teda veidi pikemad tiivad, mille tagaserv on laialt valge, valkjas on ka linnu kõht (kõrvukrätsul on see viirutatud). Isaslindude keskmine kaal on 295 g ja emaslindudel 335 g. Tiibade sirulaius 90 105 cm. Sooräts tegutseb nii päevasel ajal kui ka videvikus. Vanas Maailmas on sooräts levinud Briti saartest ja Skandinaavia poolsaarest läänes kuni Ohhoota mereni ja Kamtsatka poolsaareni idas, põhjapiiriks seitsmekümnes ja lõunapiiriks neljakümnes paralleel. Laialdaselt on liik levinud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas.
pikemaks ajaks, jäädes aga kutsehüüdude varal teistega kontakti. Kui aga mõni isend juhtumisi liiga kaugele eemaldub ja oma parvega kontakti kaotab, siis käitub ta otsekui hüsteerilist, lenneldes närviliselt häälitsedes siia-sinna, kui saab uuesti ühenduse teiste tihastega. Jaanuaris tärkab isaslindudes juba lauluhimu. Veebruaris jäävad nad paiksemaks ja märtsis liituvad paarideks. Sel ajal sagenevad isaslindude vahel tülid ja võitlused. Musttihane pesitseb igasugustes puuõõnsustes ning ka puujuurte vahel, kivide all koopakestes ja pehkinud kändudes. Pesakoobast ei uurista ta kunagi ise. Pesa ehitab emaslind kuivadest taimekõrtest, samblast ja taimevillast. Pesalohu vooderdab sulgedega. Pesas olevad munad on valged, roosakate täppidega ja väga väiksed. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastega. Poegade eest hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud
väiksem. Teistest sugukonna liikidest erineb helesiniste toonide poolest (H.Relve, 2001). Sinitihast näeb harva, sest lind ei lasku maapinnale toitu otsima. Sinitihast on võimalik näha lindude söögimajas, paarina lendamas või tuleb teda otsida leht- ja segametsadest, enamasti lehtpuudelt (R. Ling, 1980). Sinitihane sarnaneb rasvatihasele natuke ka laulu poolest, aga ta laulab helisevamalt, nagu hõbekelluke (H. Relve, 2001). Märtsis sagenevad võitlused isaslindude vahel ja intensiivistub laul. Kirjanduse andmeil esineb ka rituaalne tants, mida isaslind pesa ligidal oksalt oksale hüpeldes esitab (Linnud"Eesti selgroogsed"). Rasvatihasel ja sinitihasel on pesitsemisel nii sarnasusi kui erinevusi. Sinitihaselgi ehitavad pesa mõlemad vanemad ja sinna muneb emaslind 9-13 muna. Sinitihast on nähtud ka endale pesa jaoks talumajade akende vahelt sinna tuulekaitseks topitud takku välja tirimas (R.Ling, 1980). Kuid sinitihastel toidab isaslind haudumise ajal
eemaldub sageli ühe- või mitme kaupa parvest lühemaks või pikemaks ajaks, jäädes aga kutsehüüdude varal teistega kontakti. Kui aga mõni isend juhtumisi liiga kaugele eemaldub ja oma parvega kontakti kaotab, siis käitub ta otsekui hüsteeriliselt, lenneldes närviliselt häälitsedes siia-sinna, kuni saab uuesti ühenduse teiste tihastega. Jaanuaris tärkab isaslindudes juba lauluhimu. Veebruaris jäävad nad paiksemaks ja märtsis liituvad paarideks. Sel ajal sagenevad isaslindude vahel tülid ja võitlused. Musttihane pesitseb igasugustes puuõõnsustes ning ka puujuurte vahel, kivide all koopakestes ja pehkinud kändudes. Pesakoobast ei uurista ta kunagi ise. Pesa ehitab emaslind kuivadest taimekõrtest, samblast ja taimevillast. Pesalohu vooderdab sulgedega. Pesas olevad munad on valged, roostjate täppidega ja väga väikesed. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Poegade eest hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud
Kõige enam näib nende toidu hulgas olevat uruhiiri. Seedimatud osad, nagu luud, karvad ja putukate kitiinosised, öögastatakse 1-2 korda päevas räppetompudena välja. Liikumised: Paljud on ülimalt paiksed, elades kogu elu ühel territooriumil;teised on hulgulinnud otsides toitobjektide- ohtramaid piirkondi; mõned on lühimaarändurid , nt kõrvuk- ja sooräts. Häälitsused: Kuulsad oma kaugelekostuvate madalatooniliste huigete poolest, mis on isaslindude kutsehüüdeid. On mitmekesiseid muidki häälitsusi nagu vinguvad, kriiskavad ja naervad helid. Paariseos: Tavaliselt monogaamsed (karvasjalg-kakk mitte alati). Pesitsemine: Eraldi paaridena ja territoriaalsed. Kõrvukrätsud ja salupällud pesitsevad mõnikord väga lähestikku, kuid tegelikult mitte koloniaalselt. Pesa: Tüüpilised, kas puuõõnes või mõne teise linnu vanas pesas. Ei ole mingit vooderdist, väljaarvatud mõnel söörätsul.
Kui esimene kurn juhtub hävima, muneb kana järgmise, kuid väiksema kurna. Mai teisel poolel pojad kooruvad ja on kohe võimelised iseseisvalt toitu otsima. Kahenädalaselt on nad juba lennuvõimelised. Sügisel kogunevad tedred salkadesse, et koos talv üle elada. Elupaik ja -viis Elutseb põõsassoodel ja -rabadel, puisniitudel ja hõredates metsades. Toituma lendab tihti põldudele ja kultuurniitudele. Pesitsemine Teder on polügaamne liik, iseloomulik on isaslindude seltsingulised mängud kevadel ja ainult emaslindude osavõtt haudumisel ning pesakonna hooldamisel. Mänguperioodi algus sõltub ilmastikust, varakevadel algab see juba märtsi algul, hiliskevadel võib see alata aga alles aprillis. Mänguplatsil on igal isaslinnul vastavalt tema positsioonile hierarhias kindel koht. Kõige "paremad" linnud on platsi keskel, kehvemad äärealadel. Mäng lõpeb mais. Pesalohu kraabib varjatud kohta maapinda, teinekord vana rohukulu alla või põõsaste varju
ohuteguritel tõenäoliselt küllalt oluline roll. Noorlindude suremus pärast pesast lahkumist on must-toonekurel tõenäoliselt väga kõrge Eestis GPS-saatjaga varustatud noorlindudest ei elanud ükski kauem kui kaks kuud. Liikidevaheline konkurents pesapaikade pärast on viimasel kümnendil ilmnenud üksikutel juhtudel (nt pesavahetus kaljukotkaga) ja ei oma ilmselt olulist tähtsust. Liigisisene konkurents võib ilmneda veebikaamera kasutamise põhjal otsustades nii, et isaslindude suure arvulise ülekaalu korral käivad üksikuks jäänud isaslinnud naaberpesi häirimas ja võivad sellega pesitsemise rikkuda (kaklused pesal põhjustavad munade lõhkumisi või poegade hukkumist). Toidukonkurentidest saab vaatluste kohaselt nimetada hallhaigrut, kelle lokaalne asukoht võib vähendada toiduobjektide arvukust teatud toitumispaikades. Samas on peamised toitumiskohad neil kahel liigil erinevad ja must-toonekurg pigem tõrjub hallhaigru eemale. Looduslikest vaenlastest omab
Jäälindude eredal värvusel on seega hoopis teistsugune otstarve kui kevadel hundrüüga uhkeldavatel isapartidel. Nende väljakutsuvat välimust võime pidada liigi säilimist soodustavaks kohastumuseks: sellal, kui emalind haudub, tõmbab pesa läheduses jõude ilutsev isane võimalike vaenlaste tähelepanu enesele ning nende kõhutäiteks sattudes soodustab kaudsel viisil oma kaasa ja järglaste ellujäämist. Mitmete teistegi liikide puhul teenib isaslindude "kaunidus" suuremal või vähemal määral sedasama otstarvet. Jäälinnu kurgu all ja külgkaelal on valge laik, mida läbib sinakasroheline haberiba. Must nokk (emastel alanokk punase tüvikuosaga, noortel valkja tipuga) on silmatorkavalt pikk, linnu kogupikkusest üle viiendiku, ja ebaproportsionaalselt tugev. Tipu poole tumenev, ülalt sinine, alt pruun saba tundub aga kummaliselt lühike. Lühikesevõitu jalad on korallpunased, noortel mustad
Austraalia mesilasenäpp püüab putukaid ning lööb neid surmamiseks mitu korda vastu oksa. Seejärel suleb silmad, et mürk silma ei satuks ning hõõrub mesilase tagakeha vastu oksa, et niimodi tema astelt eemaldada. (Parish 2006:45) 2.5. Värvuliste selts 2.5.1. Sugukond: Tikksabalised Tikksabad kuuluvad Austraalia imetlusväärseimate lindude hulka. Nad on peamiselt tuntud huvitavate pesitsusaegsete harjumuste ning isaslindude värvikireva sulestiku tõttu. Imekspandav on kontrast eresinise isaslinnu ja tagasihoidliku välimusega emaslinnu vahel. Tikksabad sarnanevad põõsalindude ja ööbikutega. Nad viibivad peamiselt tihedas alustaimestikus. Tikksabad on kõige pisemad linnud Austraalias. (Parish 2006:47) 2.5.2. Sugukond: Lehtlalindlased Lehtlalind asustab arvukalt Austraalia idaosa metsi. Mänguajal meelditab isaslind
suguisasloomade hindamiskontingendi piiratus 4. väiksem tõenäosus silmapaistvate isasloomade saamiseks 5. inbriidinugtaseme tõusust tingitud sigivuse langus ja tervise halvenemine 6. jõudluse kasvu aeglustumine või langus 7. tõu identideedi säilitamine 12.Ohustatud tõud Tõug loetakse ohustatuks, kui aretuses kasutatavate emasloomade arv on alla tuhande või isasloomade arv alla kahekümne ja emaslindude arv alla kümne tuhande või isaslindude arv alla tuhande. Eestis on ohustatud tõugudeks: eesti hobune, tori hobune, eesti raskeveohobune, eesti maatõugu veis ja eesti vutt. 13.Eesti piimatõud Eesti maatõug kohalik tõug, mis on kujunenud koos sisserännanud rahvaga. Paranadati lääne- soome tõuga, mille tulemuseks oli piimajõudluse kasv. Värvuselt helepunane või beez, vahel ka valgeid märgiseid. Kehaehituselt kuiv, nudi. Väikese kasvuga.
lühikest aega munaraku transporti munajuhas. Ovulatsioon ei sõltu kuke karjas viibimisest, seda indutseerib valgus, mis nägemisanalüsaatori kaudu toimib hüpotaalamusse, kus humoraalselt stimuleeritakse LH vabanemist. Pimedal ajal ovulatsiooni ei toimu, pideva valgustuse puhul võib ovulatsioon ja munemine toimuda terve ööpäeva jooksul. Viljastamine toimub 5-10 minutit pärast ovulatsiooni munajuha lehtris. Viljastatud munade munemine jätkub 20-25 päeva jooksul pärast paaritumist. Isaslindude sperma on emaslinnu suguteedes, peamiselt tupe ja emaka ühinemiskohas, väga pikka aega säiliv. Kevadel ja suvel on isalinnud väga aktiivsed ja võivad paaritada 50-100 korda päevas. Isalindude testised paiknevad kõhuõõnes, enamasti on vasak testis suurem kui parem, lisasugunäärmed ja osadel linnuliikidel ka peenis puuduvad ning sperma väljutatakse kloaakide kokkuviimisel. Kuke ejakulaadi maht
munajuhas. Ovulatsioon ei sõltu kuke karjas viibimisest, seda indutseerib valgus, mis nägemisanalüsaatori kaudu toimib hüpotaalamusse, kus humoraalselt stimuleeritakse LH vabanemist. Pimedal ajal ovulatsiooni ei toimu, pideva valgustuse puhul võib ovulatsioon ja munemine toimuda terve ööpäeva jooksul. Viljastamine toimub 5-10 minutit pärast ovulatsiooni munajuha lehtris. Viljastatud munade munemine jätkub 20-25 päeva jooksul pärast paaritumist. Isaslindude sperma on emaslinnu suguteedes, peamiselt tupe ja emaka ühinemiskohas, väga pikka aega säiliv. Kevadel ja suvel on isalinnud väga aktiivsed ja võivad paaritada 50-100 korda päevas. Isalindude testised paiknevad kõhuõõnes, enamasti on vasak testis suurem kui parem, lisasugunäärmed ja osadel linnuliikidel ka peenis puuduvad ning sperma väljutatakse kloaakide kokkuviimisel. Kuke ejakulaadi maht on 0,5 ml, spermide
erisuguseid elupaiku. Sellised territooriumid on liigivaesed. Polaaraladel elavad vaid vähesed sealsete karmide oludega kohastunud taime- ja loomaliigid. * Nimeta Eestile iseloomulikke ökosüsteeme. Liigisisene ehk geneetiline mitmekesisus tähendab sama liigi isendite omavahelist erinevust: iga isend on oma pärilikelt tunnustelt liigikaaslastest mingil määral erinev. Neil võib olla veidi erinev värvus, kuju, iseloom jms. Näiteks on tutka isaslindude lopsakad kraed sigimisperioodil valged, mustad või kirjud. Selline mitmekesisus on tähtis liigi säilimiseks. Osa isendeid võib olla selliste tunnustega, mis võimaldavad neil näiteks paremini haigustele vastu panna ja ellu jääda juhul, kui elutingimused muutuvad. Need liigid, mille isendid on omavahel sarnasemad, on muutuste suhtes palju haavatavamad ning kohastuvad uute tingimustega halvemini. Pilt ja alltekst: Iga tähnikhüääni laigu muster on just temale omane.
annaabi.ee 
