Nad rõhutavad küll erinevust, kuid samas püüavad muuta erinevuse mõistet ennast. Feministliku diskursuse järgi varjub ratsionaalse ja autonoomse mina- käsitluse taga tegelikult mehe kui (üld)inimlikkuse esindaja paradigma. Küsimus erinevusest ei taandu bioloogiliseks erinevuseks, vaid samavõrra on oluline, kuidas seda erinevust taasluuakse kultuurilisel tasandil. Nii seostub seksuaalse erinevuse mõiste küsimusega erinevusest keeles, subjektiviteedis ja identiteedis. Luce Irigaray ja sugudevahelise erinevuse filosoofia L. Irigaray on belgia päritolu, Prantsusmaal ja Itaalias elanud filosoof, psühhoanalüütik ja keeleteadlane. 1984 avaldas ,,Sugudevahelise erinevuse eetika". Kui feminismi algaegadel soovisid naised, et neid tunnustataks meestega ühesugustena, siis L. I. tahab oma filosoofias just austada naiste ja meeste vahelist erinevust. Ta tahab näidata, et meie mõtlemistraditsioon ei võta arvesse kahte erinevat olemasolu viisi mehelikku ja naiselikku. I
nõuet arusaamaga naistest kui erihuvidega grupist ühiskonnas? Võrdsusteooriad käsitlevad naist kui rõhutud Teisena, erinevusteooriad aga omistavad sellele Teise staatusele positiivse tähenduse, väites, et see annab naistele võimaluse kritiseerida domineeriva (mehekeskse) kultuuri norme ja väärtusi ning arendada välja omaenda olemise vorme (näiteks naiskirjutus ja naiskõne) (20.saj. mõttevoolud 2009: 801). Üks tuntuimatest erinevusfeministidest on Luce Irigaray (Belgia). Ta avaldas 1984 aastal naisteksti (ecriture feminine) ,,Sugudevahelise erinevuse eetika", milles tahtis näidata, et meie mõtlemistraditsioon ei võtnud tol ajal arvesse kahte erinevat olemasolu viisi mehelikku ja naiselikku. Ta nimetas selle Samasus- ökonoomikaks, mille kohaselt on mees inimese mõõt ja kõiki teisi, sh naist, väärtustatakse ja hinnatakse vaid suhte kaudu mehega. Irigaray uskus, et erinevuste pidamine vastandlikkusteks
soolist identiteeti, mida feministid ei pea õigeks. Psühholoogilisest või bioloogilisest erinevusest tähtsam võib olla psühholoogiline identiteet. Naised võivad olla täpselt sama maskuliinsed kui mehed ja bioloogilised mehed võivad lihtsalt olla ,,maskuliinsed" (või seda teeselda) ainult kultuuriliste ettekirjutuste pärast. 2. 1. Feministid. Simone de Beauvoir Kõige tuntumad ja tähtsamad feministid on Virginia Wolf, Simone de Beauvoir, Luce Irigaray, Hélène Cixous, Julia Kristeva, Elaine Showalter, Toril Moi, Judith Butler. Järgnevalt tutvustan kahte neist vaba valiku järgi. Simone de Beauvoir (1908 1986) Prantsusmaa feministliku liikumise eestvedaja, kes sidus end feminismiga 1960ndate lõpus. Oma aja juhtiv intellektuaal, kelle tekstid panid mitmes mõttes aluse feministlikule teooriale ja poliitilisele aktiivsusele, mis kerkisid üles 1960ndatel Lääne- Euroopas ja Ameerikas
analüüsimine. Uurib ÜK-s peituvat mehe-naise rollide ebavõrdset staatust. Millised on tekstis leiduvad patriarhaalsed normid ja väärtused? Milline on naistegelase positsioon ja funktsioon tekstis( on ta peategelane, kõrvaltegelane, episoodiline tegelane jne.)? Kas selline kujutuslaad toetab või õõnestab neid norme ja väärtusi? Klassikud: Kate Millett, Helene Cixous, Julia Kristeva, Luce Irigaray LK. 136 - 143 e) postkolonialistlik kriitika---- Kuidas mõjutavad teksti kultuuriliste erinevuste väljendused ( rass, klass, sugu, religioon, kultuurilised tavad, identiteet)? Kas selline kujutluslaad toetab või kõigutab koloniaalset ideoloogiat ? Olulisemad teoreetikud: Edward Said, Homi K. Bhabha, Gayatri Chakravorty Spivak LK. 145 - 152 f) positivism----------------- 19
tasandil: kuidas üks või teine ideoloogia tekstis esindatud on. Pööratakse ringi klassikaline arusaam tekstidesr, juhib tähelepanu alternatiividele. d) feministlik kriitika Tekkis poststrukturalismi tuules, uurib ühiskonnas ja kultuuris (võimusuhetes) peituvat mehe-naise rollide ebavõrdset staatust (binaarde opositsioon mees vs naine tekstides juba väga ammusest ajast saadik) Klassikud: Kate Millett, Helene Cixous, Luce Irigaray, Julia Kristeva Millised on tekstis leiduvad patriarhaalsed normid või väärtused? Milline on naistegelaste positsioon ja funktsioon tekstis (peategelane, kõrvaltegelane, episoodiline tegelane jne)? Kas selline kujutuslaad toetab või õõnestab neid norme ning väärtusi? e) postkolonialistlik kriitika seostub rahvuste, kultuuride kokkupõrgetega jne. Kuidas mõjutavad teksti kultuuriliste erinevuste väljendused (rass, klass, sugu,
rollide ebavõrdset staatust. Feministlik teooria sai 20.sajandi teisel poolel üheks olulisemaks kultuurikriitika suundumuseks (lad. k femina, femineus naine, naiselik). Naisekeskse vaatepunkti rakendamine ajaloole, keelele, võimusuhete ja kultuurile toimub silmatorkavamalt ja mõjukamalt 1960. aastatel ning leiab mitmesuguseid edasiarendusi järgnevatel kümnenditel. Klassikud: Kate Millett, Helene Cixous, Luce Irigaray, Julia Kristeva. Postkolonialistlik kriitika postkolonialismi mõiste ja erinevate maade vastavasisulise kogemuse piiritlemiseks kasutatakse mitmesuguseid selstusi. Ideoloogilises tähenduses seostuks postkoloniaalsus mingite ühiskondlik kultuuriliste mõjude väljatõrjumisega, neist vabanemisega. Kuna dekoloniseerimise protsess on toimunud kipa aja vältel, puudutades väga paljusid rahvusi erinevates piirkondades, siis ei ole postkoloniaalset kogemust võimalik
olemisest kui täielikust ja ühtsest kohalolust, mis leiab väljenduse kuuletumises (nt jumalale). Dekonstruktsiooni tüübid: 1) kriitiline: teose loomisprotsessi uurimine 2) vasakpoolne: projekt, mille eesmärgiks oleks hävitada Kirjanduse kategooria, selleks tuleb välja tuua üldkultuurilised ja sotsiaalsed diskursused 3) ameerika: subjektiivne kirjanduskriitika; tekstid ei ole lõplikud. Teoreetikud: Derrida, Deleuze, Irigaray. 3. Millel põhineb feministlik dekonstruktsioon? Põhineb naisliikumisel, naise traditsioonilise ühiskondliku rolli lõhkumisel, naiste ebavõrdne kohtlemine töö ja eraelus. Eesmärk on meheliku alge domineerimise lõhkumine. Binaarne opositsioon mees-naine on kõige ebavõrdsem, st kõik kirjandusteosed on loodud mehelikust seisukohast. Mis hoiab seda binaarset struktuuri üleval? mehe materiaalsed/psüühilised eelised, teisalt moodustis
Simone de Beauvoir (19081986) - "Teine sugupool"; lähtepunkt ekstentsialistlikus filosoofias (Sartre). Teiseks keskseks kujuks Julia Kristeva (s. 1941), sest tema tähendust ei piirdu ainult feminismiga, vaid mahub üsna mitmesse raami. Juba 60-l oli postsrukt.-ismi keskses (Tel Quel'iga seotud); hiljem hakkab domineerima tema käsitlus intertekstuaalsusest; sellest on ka varem juttu, kuyid Kristeva annab uue kuju - kujuneb välja 1970 (Barthili tööd). (Luce Irigaray / Elaine Showalter / Kate Millett) - ei maini loengus midagi nende kohta Gilles Deleuze (19251995) ja Félix Guattari on kirjutanud mitmeid uurimusi skisoanalüüsi kohta (poststr. foon, psühanal foon), teevad psühhoanaüüsi kriitikat e käivad välja termini skisoanalüüs (kui freuid tüüpi analüüs valib aluseks neuroosi, siis skisoanalüütilise lahenduse alus on psühhoos) Jean Baudrillard hüperreaalsuse mees - simulaakrum (seostub erinevusega
Tähtsamateks nimedeks Simone de Beauvoir (19081986) - "Teine sugupool"; lähtepunkt ekstentsialistlikus filosoofias (Sartre). Teiseks keskseks kujuks Julia Kristeva (s. 1941), sest tema tähendust ei piirdu ainult feminismiga, vaid mahub üsna mitmesse raami. Juba 60-l oli postsrukt.-ismi keskses (Tel Quel'iga seotud); hiljem hakkab domineerima tema käsitlus intertekstuaalsusest; sellest on ka varem juttu, kuid Kristeva annab uue kuju - kujuneb välja 1970 (Barthili tööd). (Luce Irigaray / Elaine Showalter / Kate Millett) - ei maini loengus midagi nende kohta 42. Teisi kirjandusteaduse suundumusi 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses: postkolonialism, uushistorism, ökokriitika, queer-teooria jm. (1) Postkolonialism aluseks 78 aastal ilmunud "Orientalism"; (endised) koloniaalsuhted kultuuri kujundajatena Edward Said (19352003) (Palestiina taust) Gayatri Chakravorty Spivak (s. 1949) ja Homi K. Bhabha (India taust); nende kultuuride näitel on
sugupool"; lähtepunkt ekstentsialistlikus filosoofias (Sartre), teiseks keskseks kujuks Julia Kristeva (s. 1941), sest tema tähendust ei piirdu ainult feminismiga, vaid mahub üsna mitmesse raami, juba 60-l oli postsrukt.-ismi keskses (Tel Quel'iga seotud); hiljem hakkab domineerima tema käsitlus intertekstuaalsusest; sellest on ka varem juttu, kuid Kristeva annab uue kuju - kujuneb välja 1970 (Barthili tööd). (Luce Irigaray/Elaine Showalter/Kate Millett) - ei maini loengus midagi nende kohta 42. Ökokriitika kirjandusteaduses. ökokriitika - tegeleb keskkonna ning kirjanduse ja kultuuri suhete uurimisega, peamisteks uurimisteemadeks on kirjanduse seosed looduskeskkonna kui kirjanduse laiema kontekstiga; looduskeskkonna ning loomade ja taimede kujutamine kirjandusteostes; keskkonnakasutuse ja ökoloogiliste probleemide kultuurilised ning ideoloogilised aspektid; ökokriitika teooria
Ellmann, "Thinking About Women" (1968) 2) Naiskirjanduse traditsiooni ja naiskirjutuse poeetika uurimine: E. Showalter, A Literature onf Their Own (1977) S. Gilbert ja S. Gubar, Madwoman in the Attic (1979), No Man's Land. Place of the Woman Writer in the Twentieth Century I-III (1988-1994), (Felski "Beyond Feminist Aesthetics" (1989) Écriture féminine, naiskirjutus (Hélène Cixous, "Meduusa naer", 1975), Julia Kristeva, Luce Irigaray 3) Fookus soouuringutel: kuidas soolisus on kirjandustekstides markeeritud, soolisuse roll kirjanduses 4) Erinevused: kuidas rassi, klassi, seksuaalsuse jne erinevuste roll sooliselt markeeritud kirjutamise ja lugemise mudelite juures, ka maskuliinsuse uuringute (i.k. Critical studies of men and masculinities) esiletõus kirjandusteaduses Küsimused Milline on kirjanduse roll soo ja seksuaalse sotsiaal-kultuurilises konstruktsioonis? Millist
Ellmann, “Thinking About Women” (1968) 2) Naiskirjanduse traditsiooni ja naiskirjutuse poeetika uurimine: E. Showalter, A Literature onf Their Own (1977) S. Gilbert ja S. Gubar, Madwoman in the Attic (1979), No Man’s Land. Place of the Woman Writer in the Twentieth Century I-III (1988-1994), (Felski “Beyond Feminist Aesthetics” (1989) Écriture féminine, naiskirjutus (Hélène Cixous, “Meduusa naer”, 1975), Julia Kristeva, Luce Irigaray 3) Fookus soouuringutel: kuidas soolisus on kirjandustekstides markeeritud, soolisuse roll kirjanduses 4) Erinevused: kuidas rassi, klassi, seksuaalsuse jne erinevuste roll sooliselt markeeritud kirjutamise ja lugemise mudelite juures, ka maskuliinsuse uuringute (i.k. Critical studies of men and masculinities) esiletõus kirjandusteaduses Küsimused Milline on kirjanduse roll soo ja seksuaalse sotsiaal-kultuurilises konstruktsioonis? Millist
küsimusele, mistõttu on erinevusfeminismi süüdistatud kaugenemises feminismi poliitilisest praktikast. Pinge feministliku teooria ja praktika vahel tuleb eriti selgelt esile postmodernistliku feminismi ehk kolmanda laine puhul , mis arendab edasipoststrukturalistlikke ja eriti dekonstruktivistlike ideid lähtudes J.Derrida, M Foucault, J Lacani ja nn prantsuse teise laine feminismi esindavate autorite (Kristeva, Irigaray) töödes.Postmodernistlik feministlik mõte kahtleb igasuguse end ise määratleva subjekti olemasolus ja ühtse (naise või mehe) identiteedi võimalikkuses.Postmodernistlikus mõtlemises, mida esindab Judith Butler(snd 1956) puudub ühtse muutumatu tähenduse mõiste, mistõttu väidetakse, et pole olemas ka ühtset muutumatut identiteeti.Kõik sotsiaalsed kategooriad on keeleliselt kontstrueeritud ja muudetavad, aga samas ikka sõltuvuses heteroseksuaalsust
annaabi.ee 
