Institutsioonid ja rajasõltuvus (0)

Institutsioonid ja rajasõltuvus
Kõigepealt on vajalik selgitada institutsiooni mõistet. Sõna „ institutsioon “ kasutatakse väga tihti politoloogias rääkides mingisugusest formaalsest sruktuurist, milleks võib siis olla näiteks riigikogu või ka sotsiaalne klass, samuti kasutatakse seda terminit sotsioloogias rääkides organisatsioonist. March ’i ja Olsen’i käsitluse järgi ei ole institutsiooni puhul alati tegemist formaalse struktuuriga, vaid pigem mingi normide, reeglite, arusaamiste ja rutiinide kogumiga. Nende pakutud institutsiooni definitsiooni järgi on poliitilised institutsioonid vastastikuses seoses olevate reeglite ja rutiinide kogud, mis defineerivad tegevust arvestades rollide ja situatsioonide suhteid, ja institutsioonidel on protseduuride programmistik ja kasutatakse reegleid, et protseduuride vahel valida. Institutsioone saab defineerida ka nende kestvuse ja mõjutamise võimekuse järgi, ehk kuidas suudetakse individuaalide käitumist mõjutada mitmeid generatsioone, ja institutsioonidel on justkui sisemine legitiimsus, mis paneb institutsiooni liikmeid teatud viisil käituma, isegi kui nii käitudes ollakse oma huvide vastu. (March, Olsen 1989 viidatud Peters 2005)
„Ajalooline institutsionalism algab institutsioonidest ja küsib, kuidas nad osalejate käitumist, huvisid mõjutavad; institutsioon on relatiivne ja muutuv, teda mõjutab ajalooline taustsüsteem; rajasõltuvus kätkeb endasse nii institutsioonilise järjepidevuse kui võimaliku struktureeritud muutuse.“ (Thelen 1999 viidatud Kuuse 2010, 28) Ajalooline institutsionalism on üks uusinstitutsionalismi harudest ühes rajasõltuvuse lähenemisega ja aitab mõista, kuidas teatud oluliste sündmuste või ühiskondlike ümberkorralduste tulemusena tekivad ühel ajahetkel uued institutsioonid, mis aja möödudes ühiskonnas kinnistuvad ja loovad reegleid ning väärtusi, mis juhivad osalejate tegevust ja muutuvad neile edaspidiste otsuste tegemisel siduvaks ja ühtlasi ka institusiooni taasloovaks. Ajaloolise institutsionalismi eripäraks on ajaloolisele järjepidevusele ja õppimisele rõhumine ehk rõhumine rajasõltuvusele, mis kinnitab, et varem eksisteerinud institutsioonilistel struktuuridel on mõju hilisematele formatsioonidele. (Kuuse 2010, 11) Ajaloolised institutsionalistid pööravad tähelepanu sellele, kuidas valitsussüsteemi institutsionaalse disaini kohta tehtud otsused mõjutavad tulevikus indiviidide otsustetegemist (Lowndes 2002). Mõned autorid aga eelistavad rajasõltuvust ajaloolisest institutsionalismist eristada, kuna nende arvamusel opereerib rajasõltuvus süsteemi mingil kindlal tasandil (näiteks riigi), ajalooline institutsionalism aga opereerib süsteemi üksuse (näiteks institutsiooni) tasapinnal ( Schwartz , Herman 2004 viidatud Kuuse 2010, 26). Rajasõltuvuse eelisena võib välja tuua võimet paremini lahti seletada arenguprobleeme, mis omased ajaloolisele institutsionalismile, ehk institutsioonide aeglane evolutsioon , pikaldane mõju ümbritsevale, institutsioonidesse kodeeritud pikaajalise mälu inertsus jne. Rajasõltuvust saab kasutada institutsionaalse protsessi iseloomustades, kui järjekord, milles asjaolud ilmnevad, mõjutab seda, kuidas need avalduvad ehk rajasõltuvuses avaldub varemeksisteerinud institutsionaalsete struktuuride mõju hiljem loodavatele uutele institutsioonidele, sealhulgas ka otsustusmehhanismidele ja protsessi tulemustele.
Rajasõltuvuse teooria algab eeldusest, et organisatsioonid ja selle liikmed on osa institutsioonidest ning struktureerivad ja vahendavad institutsioonide käitumuslikke standardeid ja harjumusi, mis on tekkinud väljakujunenud rajal olemisest. Need rajad, millel ollakse, on loodud institutsioonide ning nende väärtuste, standardite ja reeglite ning avalike poliitikate poolt, mis panevad raja paika varasemate otsuste põhjal, millel on mõju institutsiooni arengule. Ajalooline dünaamilisus näeb ette, et kui juba kord on mingi kindel rada valitud, siis on raske seda muuta , sest protsessid muutuvad institutsionaliseerituks ja aja jooksul kindlustuvad. Väga raske on muuta minevikus tehtud institutsionaalseid otsuseid, sest kui ei järgita reegleid ja standardeid, mis on loodud minevikus tehtud otsustega, siis suurenevad kulutused seoses investeeringutega, õppimisega, koordineerimisega ja ennetamisega. See ongi põhjuseks, miks eksisteerivaid institutsioone tavaliselt lihtsalt muudetakse ja ei asendata mingi uue institutsiooniga. (Trouvé et al. 2010, 4) Kui rääkida probleemist, et teooria ja kogemused rajasõltuvuse puhul ei seostu, siis Vergne ja Durand on selle põhjusena ära märkinud kontseptuaalse selguse ja testitavuse puudumise. Rajasõltuvust on võimalik ka kitsamalt defineerida ja see definitsioon eristab kontingenti, enesetugevdamist ja kinnistumist ning esitab neid komponente kui peamiseid rajasõltuvuse kohta käivaid karakteristikuid. (Vergne, Durand 2010 viidatud Dobusch, Kapeller 2013, 289)
Et teada saada, kas antud töös kasutatav institutsioon vastab üldse ajaloolise institutsionalismi ja rajasõltuvuse kontekstile, tuleks vaadelda järgmisi kriteeriumeid: sündmuste ajaline järgnevus, algne kriitiline välisjõud või niiöelda ajalooline põhjus, institutsiooni loomine, rajavalikute olemasolu ja kleepuvus, süsteemisisemine taasloomine ning evolutsioon ja sisemiste mõjujõudude kumuleerumine (Kuuse 2010, 63). Nagu varem öeldud, siis teatud oluliste sündmuste või ühiskondlike ümberkorralduste tulemusena tekivad mingil ajahetkel institutsioonid, mis aja jooksul ühiskonnas kinnistuvad ja reegleid ning väärtusi loovad, mis osalejate tegevust juhivad ja edasiste otsuste tegemisel siduvaks ja institutsiooni taasloovaks muutuvad. Kui vaadata Eesti ajalugu, siis oluliseks sündmuseks antud riigi puhul on 1991. aastal iseseisvumine, mis tähendas kommunistlikust süsteemist demokraatlikule üleminekut ja fragmenteeritud süsteemi väljavahetamist segmenteeritud süsteemi vastu (Sarapuu 2011). Iseseisvumine tähendas suuri ühiskondlikke ümberkorraldusi, mis üheltpoolt tähendasid uute organisatsioonide loomist, teisalt aga juba eksisteerivate organisatsioonide toimimise muutmist .
Kasutatud kirjandus
Trouvé, H., Couturier, Y., Etheridge, F., Saint-Jean, O. & Somme, D. (2010) „The path dependency theory: analytical framework to study institutional integration. The case of France“ International Journal of Integrated Care, 10, 1-9.
Dobusch, L. & Kapeller, J. (2013) „Breaking New Paths: Theory and Method in Path Dependence Research“ Schmalenbach Business Review, 65, 288-311.
Kuuse, E. (2010) Arengukoostöö adressaatidest doonoriteks: mõjurid ja loogika Eesti, Läti, Leedu päästeametite näitel. Kättesaadav: http://www.terveilm.ee/leht/wp-content/uploads/2012/12/thesis_Kuuse.pdf , 23. oktoober 2013
Sarapuu, K. (2011) „Post-Communist Development of Administrative Structure in Estonia: From Fragmentation to Segmentation .“ Transylvanian Review of Administrative Sciences , 35(4), 54-73. Kättesaadav: http://rtsa.ro/en/files/TRAS-35E-SI-5-SARAPUU.pdf , 23. oktoober 2013
Peters, B. G. (2005) „Institutional theory in political science “ Continuum, 25-46.
Lowndes, V. (2002) „Institutionalism“ Marsh , D., Stoker, G. (toim.) In Theory and Methods in Political Science. Palgrave Macmillan, 90-108.