Inimloomus on oma olemuses muutumatu (7)

Inimloomus on oma olemuses muutumatu
Inimesele on olnud alati loomuomane püüelda parema elu poole ning saavutada ülim eesmärk – õnn. Mõni teeb selleks personaalseid plaane , osadel on aga globaalsed visioonid, mis teostumisel muudaksid tervet maailma. Selliste visioonide tulemusel tekivad utoopiad, mis saavad eksisteerida ainult teoorias ning mille põhiväärtuseks on võrdsus. Reaalses maailmas saab utoopiast lihtsalt antiutoopia.
Tavaliselt kujutab ideaalühiskond endast keskkonda, kus kõiki inimesi seovad võrdsed alused ning keegi ei ole õnnetu. Spekulatsioonidega võrdsest ja õnnelikust maailmast alustas juba Platon oma „Politeiases“. Utoopia kirjandusžanrina sai alguse alles pärast Thomas More´i "Utoopia" avaldamist 1516 . aastal. Kirjanik lõi Utoopia nimelise saare, kus kõik inimesed on õnnelikud ja elu on korraldatud ainult ratsionaalsetel alustel. Utoopia ongi ettekujutus paremast homsest, globaalne visioon parematest elamistingimustest, millel võib olla väga tugev ja huvitav filosoofiline alus, kuid mida ei ole võimalik realiseerida. Tuleb arvesse võtta, et More lõi sõna "utoopia" kahest kreekakeelsest  neologismist – outopia, mis tähendab mitteeksisteerivat paika, ja eutopia, mis tähendab head kohta. Seega on utoopia õigustatud ainult kirjandužanrina.
Serbias on tekkinud uus vansõna: ohutu on rääkida ainult tulevikust , sest see on ainus asi, mis ei muutu. Tegelikkuses ei vasta see tõele, kuna tulevikust rääkimine ei ole mitte kunagi neutraalne . Planeerijaks on ju vähemus, aga planeeritakse kõigi eest. Kui ei ole just tegu kurja inimesega, on utoopia mõte teha inimesed õnnelikuks. Millegi pärast see tavaliselt nii ei lähe. Ideaalühiskonna võimalikkuses kahtles ka Fjodor Dostojevski. Ta küsis, et kes suudab anda talle garantii , et kui ta satub ühiskonda, kus valitseb täielik ja täiuslik sotsialism, ei teki tal soovi see kõik vanakuradi vanaema pärast puruks peksta. Täieliku võrdsuse kehtestamine tähendaks ühtlasi ka isiksuse kaotamist, mis paraku pole võimalik. Hakates realiseerima utoopiat, arvestamata inimese isiksusega, jõutakse antiutoopiani.
Antiutoopiad on jõudnud nii kirjandusse kui ajalukku endasse. Kirjanduses kehtib nende kõigi puhul Dostojevski argument. Kõik inimesed ei ole ühetaolised ning neid ei ole võimalik kellegi äranägemise järgi klassidesse jagada. Antiutoopias on peategelaseks kangelane, kellel on vabadus valida, kes hakkab mässama süsteemi vastu kas või ennast ohverdades. Aldous Huxley teoses „Hea uus ilm“ peategelane Metslane otsustas ennast lõpuks üles puua kuna tema jaoks olid uue maailma väärtushinnangud kaldunud inimlikkusest liiga kaugele. Utoopiad peavad silmas kõigi heaolu ja üritavad tagada inimestele näiliselt kõige rasekemini kättesaadavad väärtused elus, aga kõige selle saavutamiseks on vaja hakata muutma käibetõdesid ja pärssima valikuvabadust, mis lõpuks viivad ühiskonna hukatusse. Utoopiad, jõudes reaalsesse ellu, hõlmavad tavaliselt suuremaid huvigruppe.
Läbi aegade on inimesed üritanud kontrollida nii minevikku , olevikku kui tulevikku. Ainus vahe tuleneb asjaolust, et ajalugu üritatakse muuta selleks, et varjata ühe osapoole vigu kannatajate eest või lihtsalt manipuleerida nendega, kes ei mäleta. Hea näide mineviku kontrollimisest on Venemaal loodud komisjon ajaloo võltsimise vastu, mis tegeleb ajaloo ümberkirjutamisega Nõukogude Liidu õigustuseks. Möödunud aega ei ole kunagi võimalik kirjeldada objektiivselt, aga siiski on suudetud jõuda vähemal või rohkemal määral kompromissile selle tõlgendamise osas. Ka tuleviku puhul on võimalik kõrvale kalduda õigest tõlgendusest. Alati on kõik sündmused seotud mitme osapoolega, kelle huvisfäärid üldjuhul ei kattu ja õigus jääb sellele, kellel on rohkem võimu. Antud juhul oli mõjukaim pool Nõukogude Venemaa, kus valitsevaks ideoloogiaks oli teoorias kommunism, tegelikkuses aga Karl Marxi ja Friedrich Engelsi utoopia antiutoopia. Nõukogude Liit hõlmas mitmeid rahvusi, kelle eest oli otsus tehtud, ilma nende huvisid arvestamata. Tegemist oli impeeriumiga, milles konflikt ulatus isikliku vabaduse tasandist kõrgemale - rahvuslikule tasandile.
Inimkond usub ja unistab, et maailm võiks olla parem. Ebareaalsed utoopiad võivad tunduda paradiisina kuna idee poolest on seal kõik õnnelikud ja võrdsed. Inimesed ei oska hinnata seda, millest nad peaksid loobuma, et elada ideaalühiskonnas. Nad peaksid lahti ütlema oma isiksusest ja vabadusest ehk kõigest sellest, mis teeb inimesest inimese. Ideaalühiskond saab eksisteerida ainult väljaspool aegruumi. Utoopiad on inimloomusele nii omaselt idealistlikud, et neid ei saa realiseerida.
Mariette Vilgo 12A