Inimesed, keda on raske mõista (1)

Inimesed, keda on raske mõista
Kõik persoonid on erinevad, meid kõigis leidub midagi huvitavat ja erilist, mida teisel ei ole. Me erineme üksteisest nii välimuselt, kui ka iseloomult ja käitumisviisilt. Kõik need kolm tegurit võivad saada saatuslikuks teise isiku mõistmisel. Kõigepealt peame teadma, mida ise mõtleme ja tahame, peame suutma iseenda ees ausaks jääda ja kui vaja, siis ka oma pahateod andestada. Väga raske on ennast näha sellisena nagu näevad sind teised.
Maailmas leidub väga palju atraktiivseid, huvitavaid inimesi, aga me ei pruugi neid kõiki mõista. See on suhteline, sest ma võin meeldida oma olemusega paljudele , aga see ei tähenda seda, et mul pole neid, kes mind ei mõista. Kui on mure, siis on kõige parem jagada seda oma lähedastega, et jõuda koos probleemi lahenduseni. Kerge on ju kedagi hukka mõista, aga raske mõista. Väga tihti on nii, et kuulame kellegi muret, püüame isegi ennast tema asemele mõelda, aga ikkagi ei suuda me ennast täpselt samasse olukorda viia ja tunda sellist valu nagu sõber. Inimestevahelised suhted on need, mis võivad väga tihti haiget teha, kui me üksteist ei mõista.
Väga suured erinevused ja mitte mõistmised saavad teoks poliitikas, kui mõni poliitik ei toeta teise mõtteid ja erakondadel on ka erinevad vaatenurgad . Poliitikast on lihtne näiteid tuua, sest peaagu enamikul on olemas lemmik erakond või poliitik, kelle vaateid ta toetab. Mulle meeldib Reformierakond ja ma olen täiesti vastu Keskerakonnale. Tegelt, kui seal parteis ei oleks Edgar Savisaart, arvaksin ma kindalasti teistmoodi, aga mulle käib väga närvidele tema juures see, et ta üritab oma partei populaarsust tõsta teisi liite maha tehes. Näiteks elame me praegu majanduskriisi ajajärgus, mille tagajärgi ei ole just lihtne ette prognoosid, kõik juhtub päeva pealt, majandus on väga ettearvamatu ja Savisaar nimetab selle kõige põhjuseks Reformierakonna oskamatust juhtida riiki, aga kui on majandussurutise aeg, siis toimuvadki kõik langused kiirelt ja terve maailm vaevleb hetkel selle rakusega. Kevadel võisime me tänavatel kohata selle kohta reklaame , kus oli kirjas, mida oleks Keskerakond teinud ja mida tegid Reformierakondlased ja mis siis lõpuks tagajärjeks oli.
Hukkaläinud inimestest on ka raske aru saada, nendeks on minu silmis joodikud , narkomaanid, kodutud . Kuigi vahel tahaksin teada, mis nendega juhtus, et algas selline meeletu allakäik ja neil on raske oma elujärjele tagasi saada. Kõigepealt on näiteks narkomaanile hakanud meeldima uimastid ja mida rohkem ta neid kasutab seda rohkem ta neid juurde soovib, tahaks teada tema probleemi, miks ta neid üldse pruukima hakkas? Kuid on ka tegelasi, kes suudavad tagasi normaalsele elule pöörduda. Ma lugesin hiljuti Mihkel Raua raamatut ’’Musta pori näkku’’. Ta kirjeldab oma ridades, kui raske on alkohooliku elu, aga õnneks oli tema see, kes suutis öelda ei.
Tegelikult on mittemõistmise põhjuseid vist tuhandeid, neid võibki üles loetlema jääda. Mulle meeldib see, et maailmaruumis sirgub ühekoos üles nii palju erinevaid inimesi ja kõige tipuks on see, et me ei ole sarnased, meis kõikis on midagi, mida teises ei leidu. Üheks minu lemmik raamatuks on Andrus Kivirähk’i ’’Mees, kes teadis ussisõnu’’. See on ülimalt muljet avaldav, kuidas ta suudab selles raamatus tuua välja nii palju erinevusi külarahva ja metsainimeste vahel. Sealt võib lugeda välja seda, et kui elad metsas ja oskad ussisõnu oled õnnelikum kui külainimene, kes peab endale elatis teenima , mitte saama seda ussisõndega.
Järelikult on raske mõista inimesi, kes üksteisest palju erinevad, aga minu silmis on see huvitav.
Polegi kõige tähtsam, kui palju me kedagi mõista suudame, vaid hoopis tolerantsus ja teistesse inimestesse lugupidav suhtumine. Igal ühel on õigus elada oma elu nii, nagu ta paremaks peab. Minu arvates ei mõsita me tegelikult mitte keegi üksteist, ainult see leevendab probleemi ja kõige paremini mõistame me ainult ennast ise.