Inimesed keda me ei mõitsa (1)

Inimesed, keda me ei mõista
Kas on üldse võimalik kedagi mõista, kui me ei saa tihti aru endastki? õigepealt peame teadma, mida ise mõtleme ja tahame, peame suutma iseenda ees ausaks jääda ja kui vaja, siis ka oma pahateod andestada .
Väga raske on ennast näha sellisena nagu näevad meid teised. Kas me üldse võime väita, et inimesed ongi sellised nagu nad välja paistavad?Arvan,et me kõik kanname tahes- tahtmata maski, mis võib teha suhtlemise nii lihtsamaks kui ka raskemaks.Kergem on alati kedagi hukka mõista, kui temast aru saada. Alatihti on nii, et kuulame kellegi muret, püüdes iseend tema asemele asetada ja öelda siis: „ Jah, ma mõistan .“ Pigem ütleme seda vaid lohutuseks, sest tegelikult pole võimalik mõelda kellegi teise mõtteid ja tunda, mida ta võis läbi elada ning muuta tema mure suurust. Seega sageli oleme me sunnitud ütlema „ Ma ei mõista sind“ või vähemalt mõtleme nii. Kuid kes on need inimesed, keda me ei mõista? Või õigem oleks küsida, kelle käitumisest ja mõtlemisest me aru ei saa?
Üldiselt ei mõisteta pugejaid, vaikseid, seltskonna hinge sorti ja kahepalgelisi inimesi. Pugejad on need, kes ei näita välja missugused nad tegelikult on ja missugune on nende arvamus. Kuigi nad toovad inimeste ellu palju päikest, kuna nad on nende meele järgi, kuid pikapeale tüütab see ära. Vaiksed on need, kes hoiavad omaette ja ei suhtle eriti kellegagi või siis vähestega. Osad inimesed üritavad nendega hästi läbi saada, et uurida, miks nad sellised on. Vaikseid inimesi on raske muuta, kuid mitte võimatu. Aga seltskonna hing on tõeline müsteerium. Keeruline on aru saada, kuidas on võimalik alati olla selline rõõmsameelne, sõbralik ja kõike mis ühes toredas inimeses olema peab. Nii mõnigi kord võib tekkida küsimus, et kas see inimene on tõesti selline nagu ta on või siis ääretult hea näitleja. Kuid seda müsteeriumit suudab ületada vaid üks ja ainus, see kahepalgeline isiksus. Enamasti on sellist tüüpi inimesed ääretult head näitlejad. Kui nad on sõpradega koos, on nad ääretult head sõbrad. Nad võivad rääkida tunde ja rääkida samasid inimesi taga, keda teisedki räägivad. Tegelikult saavad nad enamasti ka teistega läbi ning räägivad edasi, mis teised rääkisid. Nii tekib klatšimis ring ning paljud saavad haiget. Kahepalgelisuse üks näide on ka see, kui hakatakse suhtlema ainult sellepärast, et teisel inimesel on raha või sõpru. Kahepalgeline inimene vahepeal ei saa ise isegi aru sellest, mida ta teeb, kuna sageli on see tema käitumine tema jaoks lihtsalt nii normaalne, kuid üldjuhul on see inimene ikkagi millegi peal väljas, mis talle kasu toob.
Tegelikult on mittemõistmise põhjuseid vist tuhandeid. Näiteks suurt rolli mängivad kogemused. Noored ei mõista sageli oma vanemaid ning seda, miks nad on ranged või jällegi liiga leebed, kuid leebus ei häiri eriti. Vahepeal aga hakkab ka leebus häirima, kui tekib tunne, et vanemad ei hooli ning siis ei saada aru, miks nad üldse lapsi teevad, kui nad ei taha neid. Vanemad ei mõista aga sageli oma lapsi. Nad ei saa aru, miks laps tahab päevad läbi sõpradega olla või ka seda, miks laps vahepeal ei ole just kõige korralikum oma käitumiselt. Veel jääb neile arusaamatuks, miks osad lapsed näiteks ei õpi. Paljud vanemad tahavad, et lapsed neid usaldaks, kuid ei mõista, miks lapsed seda ei tee, kuid on asju, mida lapsed oma vanematele ei räägi.
Need punktid, mis ma ülal välja tõin on minu meelest need punktid, mida ma inimeste juures ei mõista.Ma olen alati armastanud erinevaid seltskondi ning vaadata inimeste käitumist, kuna see näitab kõige paremini ära, missugune inimene tegelikult on. Tema jutt ning kõik reedavad inimest, eriti, kui ta on kas halb näitleja või siis olen ma ise piisavalt hea inimeste tundja, mida ma arvan end olevatMuidugi erinemine on hea. Mitte keegi ju ei taha kuuluda halli massi, kuid kas tõesti peavad poisid käituma nii ülbelt ja ennasttäis ning tüdrukud toppima avaraid riideid selga ning toppima endale meeletult meiki näkku? Minu arust pole sellel erilist mõttet, kuna viimasel ajal on 70% noortest sellised. Ülejäänud 30% on need, kes julgevad erineda, kuid see, mismoodi nad erinevad on jällegi küsimus. Iga inimene on omamoodi eriline ja igast inimesest on vahepeal raske aru saada, kuid see ongi arvatavasti see, mis teeb inimesed huvitavaks.