Essee Inimesed, keda on raske mõista (0)

INIMESED, KEDA ON KASKE MÕISTA
Taas on kevad nagu kevad ikka: päike särab, linnud laulavad, lumikellukesed õitsevad... ja abituriendid kirjutavad lõpukirjandeid. Me võiksime nüüd õnnelikud olla, aga paraku käime mornide nägude ja valutavate südametega ringi, sest kõigil on ju alati omad mured. Sageli ei muretse me eksamite, tervise või majandusliku olukorra pärast, vaid hoopis inimestevahelised suhted on need, mis võivad väga haiget teha, kui me üksteist ei mõista. 
Kas on üldse võimalik kedagi jäägitult mõista, kui me ei saa tihti aru endastki? J.W. Goethe on öelnud: ”Otsi iseend ja sa leiad kõik”. Jah, see on õige, et kõigepealt peame teadma, mida ise mõtleme ja tahame, peame suutma iseenda ees ausaks jääda ja kui vaja, siis ka oma pahateod andestada. Väga raske on ennast näha sellisena nagu näevad sind teised. Kas me üldse võime väita, et inimesed ongi sellised nagu nad välja paistavad? Arvan, et me kõik kanname tahes- tahtmata maski, mis võib teha suhtlemise nii lihtsamaks kui ka raskemaks.
Kerge on ju kedagi hukka mõista, aga raske mõista. Väga tihti on nii, et kuulame kellegi muret, püüame isegi ennast tema asemele mõelda ja ütleme siis: ”Jah, ma mõistan sind.” Pigem ütleme seda vaid lohutuseks , sest tegelikult sel momendil me mõistsime vaid iseennast ja tajusime, et tegelikult pole võimalik ju mõelda kellegi teise mõtteid ega mõõta tema mure suurust. 
Sageli oleme aga sunnitud ütlema: ”Ma ei mõista sind” või vähemalt me mõtleme nii. Kes on need inimesed, keda me ei mõista? Õigem oleks ehk küsida, et kelle käitumist ja mõtlemist me mõnikord ei mõista? Kui keegi teeb või ütleb midagi teisiti, kui meie õigeks peame, siis püüame ju kõigepealt leida põhjenduse, et miks ta nii käitub. Kõige lihtsam oleks inimene püühiliselt haigeks tembeldada, sest hullusid ei saa ega peagi mõistma. Aga enamus inimesi, kes arusaamatult käituvad, on tegelikult ju ikka täie mõistuse juures. Teine libe tee oleks kõik imelikud tujud ja käitumised horoskoobiga ära põhjendada, näiteks: ”Mis tast ikka tahta: ta ju skorpion ja kuke aastal ka veel sündinud.” 
Ka väide, et mehed-naised on selleks liiga erinevad, et üksteist mõista, ei pea paika. Muidugi ei suuda ükski mees tunda tunnet , mis on omane vaid emale lapse vastu, aga see ei tähenda, et ta üldse ei saa aru oma naisest, kes on ta lapse ema. Paraku kasvavad paljud lapsed ilma isade või emadeta, sest nende vanemad ei leidnud ühist keelt. 
Tegelikult on mittemõistmise põhjuseid vist tuhandeid. Näiteks suurt rolli mängivad kogemused. Vanematel on oma lapsi palju kergem mõista, kui lastel vanemaid, sest kõik täiskasvanud on ju lapsepõlvest pärit. Kindlasti on aga neil lastel kergem, kelle vanematel oli ilus ja hea lapsepõlv. Need emad- isad teavad kogemustest, mida oma järglastele pakkuda tahavad. Vanavanematega on ehk lugu natuke teisiti, sest nad on pärit kaugemast minevikust, mil olid elul teised väärtused ja tõekspidamised. Sellepärast ongi väga oluline, et inimesed püüaksid ajaga sammu pidada ja uuendustega kursis olla, siis on ka vanade-noorte suhtlemine hõlpsam ja probleeme vähem.
Kindlasti on raske kohaneda võõral maal võõra rahvuse keskel, sest kultuur ja tavad on ju erinevad. Isegi väikses Eestis võime me vastandada maa- ja linnainimesed, rikkad ja vaesed, pintsak-lipslased ja poheemlased jne. Järelikult on raske mõista inimesi, kes üksteisest palju erinevad. 
Polegi kõige tähtsam, kui palju me kedagi mõista suudame, vaid hoopis tolerantsus ja teistesse inimestesse lugupidav suhtumine. Igal ühel on õigus elada oma elu nii, nagu ta paremaks peab, kui ta vaid kellelegi halba ei tee. Inimkond mäletab palju julmust ja vägivalda, mida ei saa kunagi õigustada ja mis jääb enamusele mõistmatuks: orjakaubandus, küüditamised, nõiaprotsessid, koonduslaagrid... Inimesed, keda mina ei suuda mõista, on kurjategijad, kelle väärtegudel puuduvad inimlikud ja kaalukad põhjendused, aga see on juba uus teema.