Leidsid 12 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Inimene Vutlaris-Anton Tšehhov". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
belikov, varenka, direktor, vutlaris, paistis, arvas, jalgrattaga, tsehhov, serval, külavanem, kütid, loomaarst, varjas, krae, koorega, laskis, visata, kolleegide, kohustuseks, magamistuba, säng, heites, ülepea, naeris, mehele, kaaluma, arvab, lahkuma, direktorile, naerma, solvus, heitis, lõbus, rahulolevadKulminatsioon: Gurov läheb linna, kus Anna elab ning läheneb talle teatris. Puänt: Anna hakkab vahetevahel Moskvas käima, et Guroviga kohtuda. *absurdne kaksikelu MIS JUHTUS? Kõik see, mis oli Gurovile oluline, vajalik ja milles ta oli siiras see pidi toimuma varjul; see aga mis oli talle vastumeelne, võlts kõik see oli nähtaval. (Kõrge moraaliga inimesest saab armastuse vang.) Inimene Vutlaris Anton Tsehhov Mironossitskoje küla serval, külavanem Prokofi küünis seadsid hilistunud kütid loomaarst Ivan Ivanõts ja günaasiumiõpetaja Burkin end öömajale. Burkin jutustas Inavõtsile loo tema sõbrast ja naabrist Belikovist, kes oli küla koolis kreeka keele õpetaja ja kes suri kuu aega tagasi. Belikov kõndis alati vihmavarjuga, kalossidega ja sooja palituga isegi siis, kui oli soe ilm. Ta varjas oma nägu alati krae taha
Inimene vutlaris. A. Tsehhov Mironossitskoje küla äärel, vallavanem Prokofi küünis seadsid hiljaks jäänud kütid end öömajale. Neid oli ainult kaks: loomaarst Ivan Ivanõts ja gümnaasiumiõpetaja Burkin. Ivan Ivanõtsil oli võrdlemisi veider kahekordne perekonnanimi Tsimsa-Gimalaiski, mis ei sobinud talle kuidagi, ja teda kutsuti kogu kubermangus lihtsalt ees- ja isanime pidi; ta elas linna lähedal hobusekasvanduses ja sõitis nüüd jahile , et värsket õhku hingata. Gümnaasiumiõpetaja Burkin
aukraadi, unustades inimese, kes seal taga peitub. Kameeleon Tegelased: politseiülevaataja Otsumelov, kullassepp Harjukin, linnavaht Jelodõrin, rahvahulk, kindrali kokk Prohhor. Koer hammustab kullasseppa. Mees nõuab politseiülevaatajalt, et koer magama pandaks, Ülevaataja on sellega päri, kuid kuuldes, et too koer võib olla kindrali oma, muutub ta kohe lömitavaks ja arvab, et koer ei ole siiski midagi nii hullu teinud. Seisuses peitub võim. Inimene Vutlaris Tegelased: Jutustajad Ivan Ivanõts ja gümnaasiumiõpetaja Burkin; Belikov; Mihhail Savvits Kovalenko ja tolle õde Varenka. Hilistunud kütid seadsid end küüni öömajale ja juhtusid rääkima ühest kunagisest kreeka keele õpetajast Belikovist. Too oli tõeline inimene vutlaris, ta väljus alati kodust sissemässitult olenemata ilmast. Samuti püüdis Belikov oma mõtteid vutlarisse peita. Ta pidas kindlalt kinni igasugustest keeldudest ja sundis ka teisi neist kinni pidama
Kirjanduse eksami piletid 1. Ilukirjanduse olemasolu ja seos teiste kunstiliikidega.(+) 2. Vabalt valitud teose analüüs.(+) 3. Kirjandus rühmitused 20 saj. algul.(+) 4. Saaremaalt pärit kirjanikke + 1. teos vabalt valitud.(+) 5. Kitzberi draama looming. 2 periood. ,,Libahunt", ,,Kauka jumal"(+) 6. P. Alveri looming + 1 luuletus peast.(+) 7. Vilde draama looming + ,,Mäeküla piimamees"(+) 8. Dostojevski elu ja looming.(+) 9. Dostojevski romaani ,, Idioot" analüüs.(+) 10. Juhan Liivi looming ja elu + 1 luuletus.(+) 11. Lev Tolstoi elu ja looming.(+) 12. Visnapuu elu ja looming + 1 luuletus.(+) 13. Tolstoi romaani analüüs.(+) 14. Heiti Talviku luule + 1 luuletus(+) 15. Tsehov looming(+) 16. Tsehov elu looming(+) 17. Marie Underi elu ja looming + 1 luuletus.(+) 18. Eepika olemus: romaan ja selle liigid. (+) 19. Hemingway elu ja looming. ,,Kellele lüüakse hingekella"(+) 20. Tammsaare elu ja loomingu ülevaade.(+) 21. Remarque looming + romaanide vaatl
Polüfooniline romaan - mitme häälne romaan (tegelaskuju kannab oma süzeed , ei teki arengut, erinevate tegelaste lood põrkuvad.Peategelane vaesunud vürst Lev Mõshkin, nimetatud ka Jeesus Kristuse maapealseks tegelaseks.Autor tahtis kujutada üdini head inimest, kes parandaks maailma läbi headuse. Vürst nagu valge vares, ohverdada ennast , et teistel oleks hea.Kõige suurem ohver - ohverdab oma armastuse.Nastasja Filippovna - piltilus , on õnnetu, teda kasvatai Totski armukeseks. Arvas et ei vääri armastust. Vürst on armunud Aglajasse , aga teeb Nastasjale abielu ettepaneku , nähes teda õnnetult.Nastasja arvab , et ei vääri vürsti.Rogozin tapab Nastasja. Mõskin oli loo peategelane , kes oli Sveitsist ravilt tulnud ja pidi suure varanduse saama. Rongis oli Lebedev ja Rogozin ka.Mõskinil hakkas Nastasjast kahju , tegelikult armastas ta Aglajat. Nastasjale tundis kaasa. Nastasja tuned olid ära ostetud , seepärast põlgas ta ühiskonna ära
sotsiaalsetele probleemidele. Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule. Üleminekut ühelt kirjandusliigilt teisele märgivad A. Puskini "Jevgeni Onegini" eeskujudest lähtuv poeem "Lugu valgest varesest" (1931) ja proosapoeem "Viletsuse komöödia" (1935). Nende sisuks on inimeste eetiliste vastuolude (südame-mõistuse, tõe-vale, õilsuse-alatuse) ning elu nuripoolte ja seltskondlike veidruste eritlemine. Alveri esimene luulekogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise küpsusega. See on ülemlaul kunstile, tõearmastusele ja ilule. Olla inimene tähendab Alveri jaoks teenida ja nautida kunsti, olla looja. Selle tõdemuse taga aimub igavene tunnete ja mõtete, igatsuste ja tegelikkuse, taotluste ja saavutatu vaheline vastuolu. "Tolmu ja tule" elukäsitus jõudis ka koguteosesse "Arbujad" (1938), esindades seal kõrvuti Talviku ja Masingu loominguga kümnendi lõpu luule kõrgtaset. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943
Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule. Üleminekut ühelt kirjandusliigilt teisele märgivad A. Puskini "Jevgeni Onegini" eeskujudest lähtuv poeem "Lugu valgest varesest" (1931) ja proosapoeem "Viletsuse komöödia" (1935). Nende sisuks on inimeste eetiliste vastuolude (südamemõistuse, tõevale, õilsusealatuse) ning elu nuripoolte ja seltskondlike veidruste eritlemine. Alveri esimene luulekogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise küpsusega. See on ülemlaul kunstile, tõearmastusele ja ilule. Olla inimene tähendab Alveri jaoks teenida ja nautida kunsti, olla looja. Selle tõdemuse taga aimub igavene tunnete ja mõtete, igatsuste ja tegelikkuse, taotluste ja saavutatu vaheline vastuolu. "Tolmu ja tule" elukäsitus jõudis ka koguteosesse "Arbujad" (1938), esindades seal kõrvuti Talviku ja Masingu loominguga kümnendi lõpu luule kõrgtaset. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943
Puhvetis oli praegusel silmapilgul punahabe üksinda, ikka endiselt letil rõõtsakil, nagu võiks ta ainult nõnda oma piibu suitsu õieti maitsta. ,,Esimest korda meil?" küsis ta Indrekut nähes. ,,Esimest," vastas poiss sõnakehvalt, sest ta tõttas välja. ,,Kaugelt?" ,,Üsna kaugelt." ,,Talnamaalt?" ,,Sealt poolt jah." ,,Kooli?" ,,Selleks sai ikka tuldud." ,,Vana Mauruse juurde muidugi? Mujale ei pääse enam sisse." ,,Kes teab, kas sinnagi pääseb," arvas Indrek, keda juba punahabeme jutt hakkas pisut huvitama. ,,Sinna pääseb, kui aga raha on. Rahatagi pääseb. Mauruse juurde pääseb igat kanti ja igal ajal, tule sügisel, jõulus või lihavõttes, ole kaheksane, kaheksateistkümnene või kaheksakümnene. Ilma naljata! Seal õpivad ka paljad pealaed ja hallid habemed. Mõni aasta tagasi minagi pidin sinna minema. Mõtlesin, et müün terve oma krempli maha, teen rahaks ja hakkan õppima. Sest miks ei või siis mina õppida, kui teised õpivad
segane pool-lämbunud rohin ja mõmin -- siis kerkis võitja-inimene, kriimustatult ja lõhkiste riietega, püsti ja vaatles võidurõõmuga võidetud vaenlase mürakalist, surmakrampides tuksuvat keha. «Selle kiskja veri paneb minu vabaduse taime tärkama,» pomises ta iseeneses. Ta ei eksinud. Piiskop pidas sõna, laskis pelgunud sulase vabaks ja kinkis talle pärisomanduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi maade serval seisis. Ainult sõjas pidi ta piiskoppi aitama. Tugev Vahur ehitas enesele metsa sisse majakese, oli aga liiga laisk, et põldu harima hakata. Ta luusis mööda metsi ja toitis ennast jahisaagist. Tema kõige suurem lust oli kiskjaid elajaid hävitada. Tema haruldane kehajõud tegi teda kaugel ümberkaudu kuulsaks ja tema nimi ning teod elasid saja võrra suurendatud kujul kaua rahva suus. Temast räägiti, kuidas ta kord terve
järjekorda, puhkasid, vahetasid mänguasju, tülitsesid, lõid lahingut, tegid nalja. Ja tal tuli veel meelde, et kuigi kaev oli ainult sada viiskümmend sammu eemal, ei jõudnud Jim veeämbriga kunagi enne tundi tagasi; isegi siis pidi keegi talle harilikult järele minema. Tom ütles: «Kuule, Jim! Ma to&n vee ara, kui sa niikaua värvid.» Jim raputas pead ja. ütles: «Ei saa, mässa Tom. Vanaproua ütles, et pean vett tooma minema ja mitte kellegagi aega viitma Ta arvas juba, et mässa Tom hakkab peale käima, et ma tema eest värviksin, ja seepärast käskis ta mul otsekohe minna ja oma töö ära teha -- ta lubas ise värvimise järe!e valvata.» «Oh, ära pane tähelegi, mis ta ütles, Jim. Niiviisi ta räägib alati. Anna ämber -- olen ühe minuti pärast tagasi. Tema ei saa sellest teadagi.» «Ma ei tohi, mässa Tom. Vanaproua lööb mul pea otsast maha. Tõepoolest.» «Tema
lõdisema jätsid. Eriti voolas rahvast kokku Justiitspalee poole viivaile alleedele, sest teati, et paari päeva eest siia jõudnud Flaami saadikuil oli kavatsus tulla vaatama müsteeriumi ja narride paavsti valimist, mis samuti pidi toimuma suursaalis. Polnud kerge tol päeval sellesse suursaali tungida, kuigi seda tookord maailma suurimaks kinniseks ruumiks peeti (Sauval *, tõsi küll, polnud tol ajal veel mõõtnud Montargis' lossi suurt saali). Tihedalt rahvast täis lossiplats paistis aknaile asetunud uudishimulikele merena, kuhu viis-kuus tänavat nagu jõesuudmed vahetpidamata uusi peade laineid juurde kallasid. Selle rahvahulga alatasa suurenevad vood põrkasid vastu majade nurki, mis ebareeglipärasest platsist siit-sealt neemedena esile tõrkusid. Palee kõrge gooti 1 fassaadi keskel asuv suur trepp, mida mööda vahetpidamata kahekordne inimvool üles-alla liikus, kuni see vahemisel platvormil katkes, et laiade lainetena mõlemat kõrvalasuvat kallakpinda
maskid. Nii püsis ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuna ja puutumatuna kuni õnnetu Meung'i linnani. Ent seal, «Vabamöldri» kõrtsi ukse ees hobuse seljast maha tulles, ilma et keegi, kas peremees, sulane või tallipoiss oleks tulnud jalust hoidma, silmas d'Artagnan kõrtsi alumise korra poolavatud akna juures sihvakat ja suursuguse välimusega, kuigi veidi tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat. Harjumuse kohaselt arvas d'Artagnan, et jutt on muidugi temast, ja ta teritas kõrva. Sel korral eksis d'Artagnan ainult osaliselt: jutt ei olnud temast, vaid tema hobusest. Aadlik näis loetlevat kuulajaile hobuse häid omadusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad iga hetk naerma. Et aga juba poolnaeratus meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus.
annaabi.ee 
