Inimene pole kunagi segamatult rõõmus (2)

„Inimene pole kunagi segamatult rõõmus” A.H. Tammsaare
Ameerika pimekurt kirjanik ja ühiskonnategelane Helen Keller on öelnud: „Me ei saaks õppida olema julged ja kannatlikud, kui maailmas valitseks vaid rõõm”. On teada-tuntud „tõde”, et ei ole olemas rõõmu ilma kurbuseta, nagu ka „õigus”, et ei ole olemas head ilma halvata – kõik juhtub olema tasakaalus. Kuid mida üleüldse võib nimetada rõõmuks? Rõõmu võiks vaadelda kui tunnet , samuti kui olemust ja iseloomuomadust. Rõõm on nagu ilm – mis on ühel hetkel päikseline, muutumas teisel hetkel tormituuleks.
Inimese hing on hell . Me võime teeselda ükskõik kui tugevat ja julget, kuid hinges oleme me kõik kui väikesed lapsed – lapsed, kes mängivad liivakastis, kuid kellel on unelm millegi enama järele. Me ihkame olla vabad ja rõõmsad. Keegi ei soovi elada näljas või vaesuses , kurbuses või trotsis. Inimene tahab armastada ja olla armastatud – kõigil meil on mõtetes olemas oma roheline, orhideesid ja headust täis Eedeni aed, kus olla muretum kui Aadam ja õrnem kui Eeva . Kui nüüd ainult ei tuleks meie idülli lõhkuma hea ja kurja tundmise puu. Elupuu , mis külvab puhastes inimestes ahnust ja uudishimu – miski, mille tõttu Aadam ja Eeva paradiisiaiast lahkuma peavad. Tänapäeval võib selleks elupuuks olla palju muudki peale ahnuse ja uudishimulikkuse. Selleks võivad olla näiteks veel liigne ambitsioonikus ja egoism , õelus, kadedus ning vahest ligimese halb kavatsus. Tegelikult on hellahingeline ka A. H. Tammsaare tegelane Pearu. Ta on küll riiakas ja hooplev, kuid sisimas nõrk.
Õelust ja vendade vahelist kismat võime tänapäeval kohata väga tihedasti. Nendeks „vendadeks” võivad olla peale inimeste riigidki.
Maailm, kui inimest ümbritsev spetsiifiline mõiste peaks tähendama koostööd. Koostöö peaks toimuma nii inimeste kui ka riikide vahel. Paraku aga kõik riigid minuga ühel meelel ei ole. On olemas riike, mis peavad põhiliseks väärtuseks ja eemärgiks enese heaolu. Võib-olla oleks õigem öelda isegi, et võimujanu. Minu arvates on Venemaal olnud aegade algusest saadik tung suurendada oma territooriumi ja järjest enam võimu rahva üle. Parimaks näiteks võiks pidada Pekingi olümpiamängude avamise ajal Venemaa agressiooni Gruusia üle. Kallaletungi kindlat põhjust ma ei tea. Arvatavasti näeb Venemaa Gruusiat strateegiliselt tähtsa riigina, kuna sealt lähevad läbi nii gaasi- kui ka naftajuhe ning Venemaa lihtsalt ihaleb nende energiateede kontrolli üle. Samas näitas see suur riik oma tegudega, kui jõhkralt võib rikkuda rahvusvahelist õigust „kaasmaalaste” kaitse sildi all. Just nii, nagu tegi seda Hitler 1930ndatel.
Nagu selgub , siis ei saa me iial olla segamatult rõõmsad – alati tuleb vahele midagi, mis meie rõõmu vankuma lööb. Olgu selleks segavaks faktoriks siis kodune või internatsionaalne probleem. Kõige suuremal moel tulebki meie rõõmu, rahu ja vabadust segama sõda.
E. M. Remarque teoses „Läänerindel muutuseta” võime lugeda koolipoistest, kes on asunud sõtta, et kaitsta oma kodumaad . Nad on noored poisikesed, kes on hingelt hellad ja pole eales näinud niisugust jõhkrust ja üle elanud niivõrd raskeid katsumusi nagu nüüd - minnakse kaugele kodust ja oma lähedastest, kaotatakse elu või halvemal juhul parim sõber. See õnnelik, kel sõjakoledustest pääseda õnnestub, aga ei põgene eal nendest mälestustest.
Tegelikult pole inimene kunagi rahul sellega, mis tal on. Kõige labasem näide oleks see, et kui sajab vihma, on paha, sest on külm, pime ja kõle ning kui paistab päike, siis on palav ja liiga ere. Keegi ei suuda kunagi täita inimese soove. Maailm on nagu see armsaks saanud vene muinasjutukene sellest, kuidas vanamees püüdis kinni kuldkala ja naine soovis võimsaid soove, kuni lõpuks redutas oma puust onnikeses edasi, sest ahnus ajab ju upakile. Sama on rahaga , mida inimesed endale alati juurde ihkavad, kas siis ausamal või vähem ausamal viisil. Kunagi ammusel ajal tekkis vajadus ühtse vahetusväärse järele, mispeale loodi raha. Rahana on kasutatud erinevaid väärtusi: alates Saamide oravanahkadest, lõpetades teokarpidega Kariibi mere saartel. Kuid varsti, pärast raha kasutuselevõttu hakkasid inimesed üksteist klassifitseerima nende omanduses oleva raha hulga järgi – suuromanikud said suurema sõnaõiguse. Omamise nimel oldi kõigeks võimelised. Nii kestab raha tänase päevani. Heaks näiteks siinkohal A. H. Tammsaare teosest „Tõde ja õigus”, kus Pearu ja Andres kõrtsis kemplevad, et kummal on rohkem raha. Pearu laob välja oma sajarublaseid ning Andres, kes allajäämist ei tunnista, pöörab olukorra naljaks ja laenab raha sõpradelt kokku, et uhkelt asuta rublasid lugema.
Tegelikult ei saagi olla inimene kunagi segamatult rõõmus. Alati tuleb vahele see miski, mis muudab rõõmsa tõsiseks, virelevaks või suisa kurvaks. Selleks, et olla aga segamatult rõõmus, peaks ta hülgama kõik. Inimene peaks loobuma oma positsioonist planeet Maal ja ka senisest arengust – ta peaks pöörduma tagasi loodusesse , et taas loomastuda. Aga siis ei oleks ta enam inimene.