Inimene on saladus (0)

“Inimene on saladus ”

 
 
Maailmas elab väga palju inimesi. Igaüks on omamoodi ja eriline. Nii palju, kui on olemas erinevaid inimesi, on olemas ka erinevaid iseloome. Kindlasti on kõik kogenud, et vahel me teeme selliseid otsuseid ja tegusid , mille põhjust me ka ise täielikult ei mõista. Äkki lihtsalt tuleb mingi tuhin ja me tegutseme mõtlematult. Keegi ei tea, mis meie sees neid mõtteid juhib. Inimene on saladus.
Lugedes Dostojevski romaani “Kuritöö ja karistus”, leidsin, et kõik tegelased on omamoodi mõttemaailmaga ja iseloomuga . Mõne iseloom on paremini välja toodud, mõnel halvemini. Võib märgata, et mida rohkem on Dostojevski mõnda isikut kirjeldanud, seda saladuslikumaks selle tegelase iseloom lugeja jaoks muutub. Minu jaoks jäi sellest romaanis kõige saladuslikumaks ja mõistmatumaks just peategelane üliõpilane Raskolnikov. Tema käitumise mõistmine on väga raske. Samas teiste tegelaste otsustele võin seletuse kergemini leida. Järgnevalt püüangi lähemalt vaadelda Svidrigailovit ja tema saladuslikkust. Svidrigailov tegi romaanis väga ettearvamatu teo, nimelt enesetapu. Minu arvates on see selge näide sellest, kuidas inimene teeb järsku mõtlematuid otsuseid ehk tujude kontrollimatud, mille põhjuseid on tal isegi raske mõista. Minu kui lugeja jaoks tuli see tegu küllaltki ootamatult. Arvan, et ka Svidrigailov ise oli suures segaduses ega teadvustanud endale oma tegu. See hirmus otsus oli olemas vaid mehe saladuslikus alateadvuses. Mis aga üldse selle otsuse põhjustas? Arvan, et käesoleval juhul on süüdlaseks suur ja õilis tunne- armastus. Svidrigailov oli palju aastaid elanud koos naisega, kelle vastu tundis vaid tänutunnet. Armudes Dunjasse, Raskolnikovi õesse, leidis mees põhjuse, mille nimel edasi elada. Endine igav ja eesmärgitu elu sai hoopis uue näo. Svidrigailov ei tahtnud enam mõeldagi oma endise mõttetu elu peale ning tegi kõik selleks, et Dunja süda võita. Suureks takistuseks sai aga mehe naine Marta Petrovna. Armastatu eest ollakse ju tavaliselt kõigeks valmis ja nii jätkus mehel julgust oma naise tapmiseks. Dunja aga ei tahtnud mõeldagi tööandja naiseks saamisest. Ta kolis emaga Peterburi ja pidas plaani hoopis Lužiniga abielluda , kuid see ei meeldinud neiu vennale Raskolnikovile sugugi . Kui pulmaplaanid lõpuks katki jäid, sõitis linna ka Svidrigailov, kes ei olnud harjunud mõttega, et ta peab armastatust ilma jääma. Dunja poolehoidu püüdis ta võita rahaga . Neiu jäi aga oma otsusele kindlaks. Nüüd ei olnud vaesel mehel midagi teha. Koos Dunjaga kadus ka tema elu mõte. Surnud oli ka Marta Petrovna, kelle ülalpidamisel ta varem oli elanud. Nii valmiski mehe alateadvuses hirmus otsus – sooritada enesetapp.
Selline oli minu isiklik arvamus Svidrigailovist ja tema ootamatu enesetapu põhjustest. Midagi täiesti kindlat ei saa ma aga väita, sest inimese loomus on juba kord selline saladuslik ja keegi ei tea, mis teise inimese teadvuses toimub.