''Inimene on inimesele hunt'' (0)

Inimene on inimesele hunt
Igaüks on isemoodi . Inimesed on erinevad individuaalselt ja ka rahvuslikult . On rahvaid, kes tunduvad väga sõbralikud ja saavad hästi üksteisega läbi, kuid eestlased pole midagi niisugust. Meie kõigi iseloom paneb meid üksteisele halbu asju tegema ja osad isegi elavad ainult selle nimel. Eriti kurjad on vanemad inimesed, kes enamus ajast kodus passivad. Nad riidlevad iga ettejuhtuvaga, kelleks tihtipeale on samasugune naaber.
Miks naabrite /inimeste suhted keeruliseks muutuvad? Need ei muutu, vaid need on keerulised juba enne, kui üksteisega tuttavakski saadakse. Eestlane ei oska  näha teistes häid omadusi ega ka neid kiita. Selline iseloom teeb inimese pahuraks, sest on vajadus suhelda ja kuna midagi head öelda ei osata, siis öeldaks halba. Niisiis ei saagi midagi paremat inimeste, vähemasti eestlaste, omavahelistest suhetest oodata.
Kas headus on ilmast kadunud või ei ole seda kunagi olnudki? Tänapäeval on raske headust leida, aga päris kadunud ta minu meelest siiski pole. Tundub, et headus on neis, keda ei pruugi alati tähele panna ja kes ise enda heategude eest tasu ei soovi. Kui võtta näiteks meie eepose „Kalevipoeg“, siis seal on heaks tegelaseks siil , kes õpetab Kalevipoega, aga muidu loos esile ei tulegi. Võiks ju arvata, et Kalevipoeg peaks hea olema, aga tegelast, kes ilma põhjuseta tapab ja vägistab naisi, ei saa kuidagi heaks nimetada. Võib-olla see ongi mõeldud näitamaks, et eestlased ei ole südamelt head.
Kust see halb alguse on saanud? Inimestel on juba vanast ajast saati olnud tavaks üksteisega konkureerida. See toob kaasa teisele allajäämise, mis tekitab kättemaksuhimu ja paneb inimese torisema, kuid ka teise võitmise, mis paneb inimese teistesse üleolevalt suhtuma . Arvestades seda, kui kaua selline konkureerimine on püsinud, ei ole inimeste iseloom sugugi üllatav. Eriti veel, kui juba lapsest saati seda inimesele peale surutakse, läbi õpitulemuste ja erinevate võistluste. Tundub, nagu inimestele meeldibki, et nende laps on kas üleolev või enesesse sulgunud, vastavalt sellele, kas on võidukas või mitte. Arvan, et inimesed, kes on suutnud teistega võistlemist enamjaolt vältida, on ka kõige heasüdamlikumad ja abivalmimad.
Häid inimsuhteid ei ole oma olemuse tõttu lihtne saavutada, kuid end käsile võttes ja halvad omadused maha surudes võib see siiski võimalik olla. Pole vaja märgata teistes igat halba asja, vaid tuleb rõhku panna headele asjadele. Inimene on inimesele hunt täpselt senikaua, kuni ta selle vastu midagi ette võtab.