Industriaalühiskonna kujunemine - uuendused ja probleemid (0)

Industriaalühiskonna kujunemine - uuendused ja probleemid Industriaalühiskonna kujunemine on üleminek käsitöölt mehhaniseeritud tootmisele ehk tööstuslikule tootmisele.   See   murrang   muutis   inimeste   eluolu   ja   ühiskonda.   Tarbekaubad   said   inimestele kättesaadavamaks ja kujunes majandus. Senise põllumajanduse asemel sai tööstusest peamine ühiskonna arengumootor ja rikkuse tooja. Tööstusiku pöörde üheks eelduseks oli 19. sajandil orjanduse hääbumine. Kuid peamised tõuke  tegurid  oli  18. sajandil  uuendused tehnoloogilises arengus  ning algkapitali ja tööjõu   olemasolu.   Tööjõud   saadi   enamasti   maalt   kuna   ka   põllumajanduses   suurenes   masinate kasutamine.   Esmalt   kasutati   kaubandusest   saadud   raha   uute   tootmisettevõtete   rajamiseks. Industriaalühiskonna tekkimist soodustas aina suurenev rahvaarv ja vaba ettevõtlus. Tööstulik pööre sai alguse Inglismaalt 18. sajandi keskel, alles 19. sajandi keskpaigaks oli muutunud Euroopas ja Ameerika Ühendriikides masintootmine valitsevaks. Inglismaa oli algul edukam kuna oli 17. sajandil revolutsioon, mis kõrvaldas feodaalsed takistused ning Inglismaa oli rikas ka maavarade poolest.  Alguses olid peamised harud tekstiili- ja söetööstus. Kõigepealt hakati ketramist ja kudumist masinatega hõlbustama.  1764  leiutas   James  Hargreaves  ketrusmasina,  kus  sai  senise  ühe  lõnga   asemel  kedrata korraga   16   lõngarulli.   Aastal   1765   leiutas   James   Watt   aurumasina,   mida   sai   kasutada   ketrus-   ja kudumismasinate ajamina. Peale seda oli võimalik vabrikuid rajada enamatesse kohtadesse kui suurte jõgede äärde. Aurumasinaid köeti kivisöega. Vabrikute rajamisega kaasnes ka kivisöe  suurem nõudlus. Suures osas tegeleti ka kivisöe kaevanduste täiendamise ja uute masinate leiutamisega, näiteks leiutati veepumbad, mis ei lasknud kaevandusgaasidel maa alla süttida. Senise puidu asemel sooviti kasutada tugevamat rauda masinate ehitamiseks. Raskendas asjaolu, et rauamaaki tuli sulatada suurel kuumusel, kuid kütteks puitu poleks lihtsalt jätkunud. Siis õpiti sulatusahju kütma kivisöega. 19. sajandi teisel poolel kujunesid Euroopas uued tähtsad tööstusharud, uutes harudes kõige kiiremini arenesid Saksamaa ja Ameerika Ühendriigid. 1856 töötas Henry Bassemeri välja lihtsama ja odavama terase   tootmisviisi.   Metallurgia   tööstusharu   osatähtsus   suurenes   ja   teras   sai   väga   kasutatavaks materjaliks. Sellest said tõuke masinate ehitus ja elektroonikatööstus. Jõudsalt arenes ka keemiatööstus, see vastu tekstiilitööstuse tähtsus vähenes. 19. sajandi teisel poolel võeti kasutusele nafta ja elekter.


Vabrikute tekkimisega muutus tööliste iga päeva elu. Tekkisid uued sotsiaalsed kihid - proletaarid ja kodanlased. Kodanlased olid näiteks vabrikuomanikud, haritlased ja aktsionärid, nende elutase paranes. Proletaarid olid palgatöölised. Seniseid töölisi tabas tööpuudus, käidi ka vabrikutes masinaid lõhkumas. Vabrikutöölistel   polnud   vaja   enam   põhjalikku   väljaõpet   ega   tööriistu.   Tingimused   olid   rasked   ja ajagraafikutest   peeti   ülimalt   täpselt   kinni.  Tööpäevad   kestsid   kuni   14  tundi,   seega   ei   jäänudki   neil praktiliselt vaba aega. Lihttööliste palgad olid väga madalad, kogu sissetulek kulus toidu ja eluaseme peale. Töölistele hüvitisi ei makstud ja kunagi ei võinud teada millal tabab ettevõtet kriis. Vabrikutes ohutusele   ei   pööratud   tähelepanu,   toimus   palju   tööõnnetusi.  Töö   tõttu   invaliidistumine   oli   tavaline. Töölised korraldasid väljaastumisi, 19. sajandi lõpul hakkasid tööliste tingimused paranema. Tööstus revolutsiooni probleemiks oli laialdane lapstööjõu kasutamine. Vanemad võtsid lapsed tööle, et nad teeniksid oma ülalpidamiskulu ise välja. Lapsed läksid  juba 7-10 aastaselt tööle ning neil oli peaegu sama   graafik   mis   täiskasvanutel.   Samas  palka   teenisid   nad   palju   vähem.   Selle   tõttu   ei   saanud   nad haridust ning tõenäoliselt jätkasid vanemate jälgedes. Ettevõted pooldasid laste kasutamist kuna see oli neile kasulik. 19. sajandi teisel poolel ühiskonnas kritiseeriti laste kasutamist vabrikutes ja firmad ei võtnud enam nii palju lapsi tööle. Tööliste ja laste olukorra parandamiseks võeti riikides järk-järgult uusi seadusi vastu. Industriaalühiskonna   kujunemisega   alagas   hoogne   linnastumine.   Tihti   linnas,   aga   elutingimused   ei vastanud elementaarsetele vajadustele. Tööstuslinnad olid kitsad ja antisanitaarsete tingimustega. Laste suremus oli suur ja levisid nakkused. Linnas esines rohkem enesetappe, kuritegevust ja kerjamist kui maa piirkondades.  Hiljem tingimused pranevad, rajatakse kanalisatsioonid ja veevärgid. Linnastumise positiivseks mõjuks oli kaubanduse, teenindussektori ja rahamajanduse areng. Industriaalühiskonna   tekkimise   uuendusteks   olid   uued   tööstusharud   näiteks   keemiatööstus.   Vanade tööstusharude   tootmine   muutus   kordades   effektiivsemaks   ja   erinevad   tooted   läksid   massidesse. Tööstuslik pööre edendas leiutamist ja uute lahenduste otsimist. Arenesid näiteks transpordivahendid ja leiutati   sidevahendid.  Tööstus   revolutsiooniga   tekivad   uued   sotsiaalsed   kihid.   Industriaal   ühiskonna kujunemise probleemideks oli tööpuudus, rasked ja ohtlikud tingimused vabrikutes, laialdane lapstööjõu kasutamine ja linnastumine ning linnastumisega kaasnevad probleemid.